Isadora. Amelia Gray
Читать онлайн книгу.
kuigi piinarikas pidi see olema üksnes pealtvaatajatele. Poisile see kõik mõistagi valu ei põhjusta. Temale ei saanud enam miski valu põhjustada.
19. aprill
Teatro Pergola
Ted & c & c LEGGERE PRIMA3
Ted –
Mul on natuke raske kujutada endale ette midagi väljaspool seda vanni, mis on hetkel inimnaha kleepuv-niiske temperatuuri omandanud. Õnneks on selle serv kirjutamiseks piisavalt lai. Üks usklik naine soovitas mul hiljuti kujutleda jumalat kui mind enda peopesal hoidvat heatahtlikku vaimu, aga mina suudan mõelda üksnes vanale vürtspoodnikule meie tänaval, kes alati iga puuvilja oma räpases leemendavas käes tahab hoida. Siin, vannis, on mu meeled kauged ja kaaluta, ma olen nagu tüdruk vaaterattal, kes on kõige kõrgemasse punkti jõudes gondlist välja roninud ja tala külge klammerdudes igatsevalt maa ja taeva poole kiikab, suutmata otsustada, kas valida üks või teine, oodates tuult, et see otsuse tema eest ära teeks. Usun, et olen ohjad käest lasknud.
Enne kui nad mind siit veest välja tirivad, musta kangasse pressivad ja kusagile umbsesse kirikusse veeretavad, tahtsin sulle väikese dramatiseeringu saata. (Mul pole hetkel tantsude jaoks tuju.) Ootan endiselt vastust oma eelmisele kirjale, kuigi võib-olla oled sa liigagi kuulekas. Mulle meeldiks ka järgmise asja kohta sinu mõtteid kuulda.
Mõelgem HEKABELE, kuningatütrele, Trooja emale, kes leiab oma lapsed mõrvatuna, ilma et temal endal minu mäletamist mööda selles mingit süüd oleks olnud.
ESIMENE VAATUS. Hekabe kõnnib kasvavast hirmutundest ajendatuna oma tubades edasi ja tagasi. Lohku tammutud põrandad lubavad arvata, et ta on juba mõnda aega niimoodi siia-sinna käinud, tulles siia – et valida kandikult klaas, midagi, mis ta rüü taustal säraks – ja sinna – pöörates oma käes puuvilja – hommikumantel, midagi linast – ning pannes selle seejärel aknalauale – ja siis siia – põimides käsivarred keha otsekui tüve ümber nagu oma maha pudenenud vilju igatsev õunapuu – ja sinna – jälgides ust, nagu me kõik seda kord või paar teinud oleme – ja siia – oma sammumisrajale, mõtted põrandalaudadega joondatud – ja sinna – kus ta nipsasjakesed mõjuvad – siia – võõralt, kuigi nende asukoht ei ole sugugi muutunud – sinna – kuid nad on ilma jäänud – siia – kui sisse astub mees, kes kannab tema poja verest tühjaks nõrgunud uppunud keha, ta näeb lapse keha esimese hooga nagu enda oma, aga siis, tema poeg, tema poiss, ta viskub kriisates tema kohale, iga ta meelt väänatakse jõuga, kurbus pressitakse kopsudesse ja rebitakse suu kaudu välja, naine suudab vaevu hinge tagasi tõmmata, kui sisse kantakse ta tütar, tema ainus armas tüdruklaps, kellest on oda läbi torgatud, ning poisi ja tüdruku vahel imbub rajale, mille ta jalad on põrandasse kündnud, reeturlikult verine veelomp. Me elame selleks, et täita omaenda tekitatud roopaid. Sel hetkel kostab veel karjumist, ESIMESE VAATUSE lõpp.
TEINE VAATUS, naise kodu on põlenud hõõguvateks tukkideks, õhus hõljuvaks tuhaks. Hekabe uitab sündmuspaigal ringi, sirgeldab sõrmega ahervaremele poja ja koldesse tütre nime. Aga kuhu nad läksid? Põlvili langedes üritab ta end maha matta, aeglustab oma tegevuse mõttetust nähes tempot ja pöörab end selili.
Publik niheleb oma istekohtadel. Hekabe keerab end külili ja jääb magama. Mehed ja naised publiku seas sosistavad ja silmitsevad ta ühtlast hingamist. Nad vehivad ähvardavalt käes olevate kavalehtedega. Kolmandast või neljandast reast hõikab keegi mees midagi, ta hääl paneb võpatama. Keegi ägab – naine, keda nähtud stseen lähedalt puudutab. Ta kardab, et teater avaldab mõju tema enda perekonnale, ta väikestele lastele, sest milline noor ema ei tunneks pelgu nõiduse ees?
Ägamine levib kogu rühmas, see muutub teravamaks ja valjemaks, kuni kogu rahvahulk toob kuuldavale ookeanimühana mõjuva heli, raksatava karje, klammerdudes istmete käetugede külge ning end vankudes püsti ajades. Nad sööstavad lavale ja lohistavad näitlejanna saali. Kui nad teda pimedusse kannavad, on naise ilmest võimatu välja lugeda, kas ta kavatseb neid eemale tõrjuda või mitte.
3 Lugeda kõigepealt. (it k)
Elizabeth ohjab tegevust rue Chauveaul asuvas korteris, mille peaaegu kõigist akendest avaneb õnnetuseks vaade jõele
Isadora, kes ei paistnud märkavatki oma alastust ja kõikjale jäetud märgi jalajälgi, mis laiali valgusid ja silmapilk kuiva puidu sisse imbusid, tõi vannitoast järjekordse kirja. Tundus, et ta oli juba purjus, kuigi külalised polnud veel hommikukohvi joomistki lõpetanud.
„Mine tagasi vanni,“ ütles Elizabeth õe ulatatud kirjalt vett maha raputades. Seegi kiri, nagu eelmised kolm, oli adresseeritud Tedile. Mitte ükski elutorm ei suutnud naist lahti rebida sellest näitlejanna snoobimõõtu pojast – kes oli viimasel ajal üpris turskeks muutunud, kui ajakirjanduses avaldatud fotod ei valetanud. Mees polnud Elizabethi vastu kunagi eriti kena olnud ja ühel korral lausa kõigi kuuldes maininud, et tema meelest pingutab naine lonkamisega üle, et endast huvitavamat muljet jätta. Aga see ei lugenud, mees oli jumaldatud lavakujundaja, kes enda meelest mõistis teatrit, kuna ema oli teda juba poisikesest peast sundinud endale kulisside taga rakendust leidma.
Isadora kuulas käsku ja pöördus aeglasel kuningannakõnnakul vannituppa tagasi ja nad kõik nägid naise ümber nurga kaduva alasti taguotsa turtsakat jõnksatust. Elizabeth tundis end häirituna, märgates, kuidas Max pilgu rõhutatult kõrvale pööras. Mees oli Isadoraga isiklikult vaid mõned korrad kohtunud ega osanud ilmselgelt kuidagi teisiti käituda, kuid naise korraldatud stseenidele tähelepanu pööramine vaid õhutas teda takka. Paris pidi terve hommiku PèreLachaise’is viibima ja oli jätnud Elizabethi ülejäänuga tegelema. Naine soovis, et oleks olnud vastupidi; talle meeldis jalutada läbi vana kalmistu, ilusa metsistunud aia, mida ääristasid surnute kambrid ja marmorist urnid. Talle meeldis sinna minnes õun kaasa võtta ja kujutleda, et ta on nõiutud printsess, kellele on antud vägi meelt mööda olev kavaler tema hauasambale musta õunaseemet sülitades ellu äratada.
Nüüd, mil seal on lapsed, hakkab kõik teistmoodi olema, mõtles naine ja taipas häbi tundes, kui kergemeelne ta tuhandete muldasängitatute seas muinasjuttu etendades oli olnud. See oli karistus tema kerglase suhtumise eest. Aga oli tegelikult parem, et ta seda nüüd tajus; muidu oleks ta oma tobedat mängu mõnel peol maininud ning ta vestluspartneriks olnud härrasmees oleks selja pööranud ja minema kõndinud, ning tema oleks hiljem teada saanud, et mehe isa lamab Chemin du Bassinil kiviplaadi all. Tal poleks häbistatuna kunagi avanenud võimalust oma käitumist selgitada ja ta ei oleks iialgi teada saanud, kas mees tundis kurbust või oli asi teadmises, et naine ei eelistaks elu seeski kellegi teise surnud sugulast Oscar Wilde’ile.
Elizabeth keskendas oma mõtted pooleliolevale vestlusele. Kuna Isadora oli suurema osa pärastlõunast vannis veetnud, oli võõrustaja roll Elizabethi kanda, kuid selle ülesandega kaasnev ametlikkus häiris teda. Ta tundis end nagu oma kohust täitma saabunud vahekohtunik; nagu elulooliste üksikasjade selgitamise ülesande saanud õppejõud, kes peab jälgima, et keegi lauahõbedaga putku ei paneks. Külalised – kes kõik olid talle võõrad – olid tundide kaupa loiult lastest rääkinud, pikki vaikusehetki pidades ja seejärel uuesti pihta hakates. Vaatamata tõsiasjale, et ükski neist polnud tegelikult Deirdre või Patrickuga kohtunud, sest lapsi ei kutsutud etendustele ja pidudele, kostis nende sõnadest hella familiaarsust. Max rääkis sellest, kuidas ta oli ükskord koos lastega vastuvõtul viibinud, andes sellele värvi tugevasti liialdatud jutuajamisega, mille ta oli enda sõnul väikese Deirdrega maha pidanud.
Mõistagi polnud ka Elizabethil oluliselt rohkem kogemusi. Sel ainsal korral, kui ta Deirdrega kohtunud oli, käitus tüdruk pigem aistimisvõimelise oa kui inimlapsena ja Patrickut polnud ta kordagi näinud. Aga veri oli sellegipoolest paksem kui teadmine, Elizabethi loeti leinavaks lähedaseks ja vestluses sai talle osaks erikohtlemine. Ta kuulas poole kõrvaga, juhuks kui jutt peaks minema tantsimisele või Saksamaale või üldistele arusaamadele päikesepaistest Père-Lachaise’i kalmistul. Hommik tervikuna oli ta tuju ära rikkunud. Need võõrad siin olid saabunud koos hommikusöögiga ja terveks hommikuks kohale jäänud. Nüüd oli külalisteraamatu väljapanemiseks