Isadora. Amelia Gray
Читать онлайн книгу.
meelemõistuse üle arutades. Elizabeth lootis, et keegi korraldab stseeni. See andnuks mingitki tegevust.
Rahvarohke kohvik Père-Lachaise’i kalmistu vastas; erisoovitus: vürtsitee
Matusekorraldaja soovis üksikasju arutada hommikust süües ja see tekitas Parises silmapilk tõrke. Kuidas oli võimalik, et sellises valdkonnas tegutseval mehel polnud piisavalt aru peas, et leinajatega omakeskis kohtuda? Aga Paris otsustas vapper olla, kuna tal polnud muud valikut ja lisaks ei tahtnud ta kitsarinnaline näida. Tema teada oli Père-Lachaise parim kalmistu linnas. Küllap oli ka see mees, Étienne, oma valdkonna peensustega hästi kursis.
Ta vaatas pealt, kuidas Étienne leti taga töötavale tüdrukule jootrahaks hõbedase frangi jättis ja end einestava rahva seast läbi pressis, et ühel nurka kiilutud hapral toolil istet võtta. Mees oli kogukas ja ruumikitsikus lasi tal veelgi suuremana näida. Kui ta seal nurka litsutuna istus, tundus, nagu valmistaks ta ennast hauakambri jaoks ette.
„Me kõik avaldame teile siirast kaastunnet,“ sõnas Étienne ja nihutas oma keret, et see vastu kõrval seisva tooli leeni toetada. Teisel toolil istuv mees kortsutas kulmu ja kummardus ettepoole, et ruumi teha. „Lapse armastust tunda saada ja seejärel ta kaotada on kujuteldamatu tragöödia.“
„Tänan,“ ütles Paris ringi vaadates. „Ma ei oodanud, et see kohvik rahvast nii täis on.“
Étienne tõstis sarvesaia näo juurde ja nuusutas seda enne haukamist. „Sellise kaotuse korral ei suuda mitte miski tröösti pakkuda ja ka teistest ei ole lohutust,“ tähendas mees. „Inimesel jääb vaid üle vaadata jumala poole, kes on kaugel nagu ikka ja pöörab selja.“ Mees rüüpas lonksu laia suuga teetassis lauale toodud kuuma kakaod.
Aeg oli veel varane. Teisteks kohvikukülastajateks olid peamiselt mehed, kes näisid olevat teel tööle, ja konkreetse sihita mehed, kõigil kontoririided seljas, nad logelesid ajalehe taga või ajasid omavahel juttu. Oli võimatu neil positsioonide järgi vahet teha ja nad kõik näisid hommikuga ühtviisi rahul olevat.
„Mõistagi ei hoia me millegi arvelt kokku,“ tähendas Étienne teise tooli metallpitsi näperdades. „Ei talituse, surnukehade väljapaneku ega matuserongkäigu arvelt. Kõik saab olema parim. Äkki mõtleksite selles kontekstis veel kord kauni sépulcre familial’i4 peale? Père-Lachaise’i kalmistul asuvale perekonna hauakambrile pole võrdset. Vaid selline maine monument aitab peegeldada hiilgust, mis on teie lastele taevas osaks saanud.“
Paris tabas end kujutlemas, kuidas Deirdre ja Patrick kalmistuks kujundatud paradiisis mängivad ning end hauasammaste ja kõrgete puude taha peidavad.
Étienne kirjutas salvrätile arvu, lükkas selle tema ette ja pöördus siis vaatama akna poole, mille taga paar sissepakitud naist mööda kiirustasid. „Kujuteldamatu,“ ütles mees.
Paris oskas head müügimeest hinnata. Ta isa oli pidanud end ennekõike leiutajaks ja võinuks juhul, kui ta naine seda lubanud oleks, terve elutoa oma joonistega ära tapetseerida, kuid südames oli ta siiski müügimees. Isaac Singer oli esimesena turule jõudnud üksnes seetõttu, et üks teine mees keeras oma patenditaotluse untsu; tunnis üheksasada pistet tegevaid imesid vanakraamiauto pealt parseldamisest oli teda säästnud vaid teise mehe tehtud tehniline apsakas. Võimalik, et ta oleks sel juhul olnud õnnelikum, aga nii rikas kindlasti mitte. Isaac oli oma marmorist mausoleumi auga välja teeninud ja tellis selle ära aegsasti enne surma, et saada võimalus oma rahulolematust tehtud tööga isiklikult väljendada. Just selline skeptilisus oli kõige kasulikum omadus, mille isa oli pojale edasi andnud, niisiis Paris küll hindas müügimehi, kuid ei talunud põrmugi lollpäid.
„Me otsustasime kasutada teie krematooriumi teenuseid,“ tähendas Paris ja voltis oma salvräti kokku, nagu oleks selle sisse krõmpskondi sülitanud.
„Aga teie naine,“ sõnas Étienne kahte sõrmeotsa oma laiade huulte vastu surudes, „kas tema pole katoliiklane?“
„Minu naine,“ kordas mees. Ta tõi oma rinnataskust lagedale tšeki, mis oli teenuse eest tasumiseks piisav. „Preili Duncan on minu noorima lapse ema. Ta on uut laadi liikumist tutvustava kunstivormi taganttõukaja. Ta on väga paljusid asju, kuid ta pole mu naine. Te võite ju oma päevi suhteliselt vaikses seltskonnas õhtusse saata, aga ma olen kindel, et selliseid asju te ikka teate.“ Teine mees köhis oma tassi nii ägedalt, et kakao pritsis talle näkku. Paris vaatas, kuidas ta end puhastab, ja tundis korraks muret, et oli meest asjatult süüdistanud. Aga ükski prantslane ei anna hõbefranki põhjuseta käest ja tüdruk leti taga nägi mõlema eest süüdlaslik välja.
Étienne võttis tšeki ja voltis selle murdejoont pöidlaga tähistades asjalikult keskelt kokku. „Mõistagi,“ ütles ta hooletult nagu mees, kellele on pakutud mingit triviaalset teavet apelsinide hinna või muu säärase kohta. „Preili Duncan oli Châtelet’s tõeline ilmutus.“ Paris meenutas etendust, millele mees viitas. Théâtre du Châtelet’s istumine oli nagu keset tuksuvat kullatud filigraansüdant viibimine. Daamide rüüsid katvad kalliskivid panid ruumi sillerdama, kuid Isadora oli ilma ühegi helme või kaunistuseta neist kõigist säravam, ammutades endasse elektrivalgust, mida ta enne selle lainetena üle saali kogunenud rahvamassi tagasiläkitamist töötles. Étienne võis vabalt sel üritusel viibida, kuigi piletid olid olnud nii kallid, et ta pidi sel juhul iga korraldatud matuse pealt natuke vahelt tegema. Paris jälgis, kuidas mees tšeki enne selle rinnataskusse torkamist lahti ja seejärel uuesti kokku voltis. Alati oli hea teada, kellega tegemist on.
4 Perekonna hauakamber. (pr k)
Seltskondlik leinatalitus jätkub sigaretisuitsust häguses korteris rue Chauveaul
Gus jõudis viimaks pärale, raputas ukse kõrval pärastlõunase uduvihma oma mantlilt maha ja kummardus, et Elizabethil end suudelda lasta. Uudised õnnetusest olid Londonisse jõudnud enne tema esimest hommikust etendust ning mees tundis end lämbuvat ja pikemaid monolooge ette kandes õhku ahmivat, nagu napiks seda laval. Tagantjärele vaadates lisas see Narkissose tegelaskujule kaalu; iseenda oma vaimusilmas sedavõrd haprana nägemine mõjus nii, et isegi vaikne mõtisklushetk läikpapist ojakese ääres võttis ta hingetuks. Ja vaatamata Pariisi-reisiga kaasnevatele ennekuulmatutele kulutustele asus ta silmapilk teele, põhjendades seda sellega, et oligi tahtnud minema pääseda ja viimast otsa rase Margherita ilmselt ihkaski võimalust mõnda aega üksi olla, sest kui mees talle oma minekuplaanist rääkis, oli naine oma tuppa läinud ja ukse lukku keeranud.
Elizabeth võttis venna väga kena kaamelivillase mantli, mille too oli Prantsusmaale jõudes viimase oma avansist jäänud raha eest ostnud. Mees nägi rõõmuga, et õde oskas selle kvaliteeti hinnata. „Ta on vannis,“ ütles naine. „Tule ja ütle kõigile tere.“
Mees vaatas üle ta õla rahvast täis võõrastetoa poole, mis meenutas spiritistliku seansi toimumiskohta: musta riietatud naised, kaabusid põlvedel hoidvad mehed. Aga keegi neist ei paistnud rääkivat, alles lähemalt silmitsedes nägi mees ühte naistest midagi oma kokkupõimitud käte poole tähendavat. „Kes need on?“ tahtis Gus teada.
„Mina ei tea,“ vastas naine. „Ehk nad ütlevad, kui sa ennast tutvustad. “Elizabeth oli tõeline närvipundar. Nende viimasest kohtumisest Saksamaa-ringreisil oli möödas aastaid – Margherita oli toona veel üksnes mehe lavapartner – ja kuigi Gus tundis end lausa võimatult vanemana, näis õde olevat ikka endine, pidevalt ümber nurga piilumas, just nagu rünnakut oodates.
Keegi tõi köögist taldriku suitsulõhega ning külalised kummardusid ettepoole, et selle kallal nokkima hakata.
„Raisakotkad,“ pobises Gus. „Kuule, kui sa ei tahtnud nende nimesid küsida, oleksid võinud külalisteraamatu välja panna.“
Naine võpatas. „Ma arvan, et mõned neist on impressaariod.“
See parandas silmapilkselt mehe tuju. „Ehk on mõni neist minu etenduse tellimisest huvitatud.“
„Gus, mitte igas hetkes ei pea võimalust nägema.“
Mees