Nuga. Ю Несбё
Читать онлайн книгу.
paljunemisele. Nii et samamoodi nagu pangarööv ei tohiks kunagi kesta kauem kui neli minutit, ei tohiks ka tolmeldamine avalikus kohas kesta rohkem kui kaks ja pool. Evolutsioon annab õiguse talle, see oli lihtsalt aja küsimus.
Aga nüüd, siin, oli ümbrus turvaline. Pealegi tolmeldamist ei tule. Mitte et tal poleks tahtmist olnud, oli küll. Aga praegu siseneb naisesse hoopis nuga, iial pole mõtet proovida naist viljastada, kui järglasi niikuinii ei tule. Sellisel juhul säästab distsiplineeritud mees oma väärtuslikku seemet.
„Ma tohin ju sind ometi armsamaks kutsuda, kui me kihlatud oleme,” sosistas Svein Finne.
Naine vahtis teda šokist tumedate silmadega. Tumedatega, nagu oleksid need juba kustunud. Nagu ei oleks enam valgust, mida endast väljapoole jätta.
„Me ju oleme kihlatud,” naeris Finne vaikselt ja surus oma paksud huuled naise omadele. Kuivatas tema huuled automaatselt oma flanellsärgi varrukaga, et mitte sülge maha jätta.
„Ja seda olen ma sulle lubanud ...” ütles ta ja libistas käe naise rindade vahelt alla kõhu poole.
3. PEATÜKK
Harry ärkas. Midagi oli valesti. Ta teadis, et talle tuleb kohe meelde, mis asi, et see mõni õnnis teadmatuseviiv on kõik, mis tal on, enne kui reaalsuse rusikas teda tabab. Ta avas silmad ja kahetses seda kohe. Tundus, nagu oleks läbi räpase, viirulise akna sisse tungiv ja väikest tühja elutuba valgustav päevavalgus jätkanud takistamatult teekonda valutavasse punkti tema silmade taga. Ta otsis varju laugude taga valitsevast pimedusest ja jõudis mõelda, et oli und näinud. Rakelist muidugi. See oli alanud sama unenäoga, mida ta oli nii palju kordi varem näinud, sellest hommikust palju aastaid tagasi, üsna varsti pärast nende tutvumist. Rakel lebas, pea tema rinnal, ja Harry küsis, kas ta kontrollib, kas vastab tõele see, mida räägitakse – et Harryl ei ole südant. Ja Rakel naeris seda naeru, mida Harry armastas, ta võis Rakeli naerma ajamiseks kõige idiootsemaid asju teha. Siis tõstis Rakel pea, vaatas teda oma soojade pruunide silmadega, mille oli saanud oma austerlannast emalt, ja vastas, et see on tõsi, aga et ta annab Harryle poole enda omast. Ja seda ta tegigi. Rakeli süda oli nii suur, see pumpas verd Harry kehas ringi, sulatas ta üles, tegi temast jälle päris inimese. Abikaasa. Ja isa Olegile, kinnisele tõsisele poisile, keda Harry oli vähehaaval hakanud armastama nagu oma poega. Harry oli õnnelik. Ja surmani hirmunud. Õnnelikus teadmatuses sellest, mis juhtuma hakkab, aga õnnetult teadlik sellest, et midagi hakkab, et ta ei ole kogu selle õnne jaoks loodud. Ja surmani hirmunud, et kaotab Rakeli. Sest üks pool südamest ei saa lüüa ilma, et ka teine seda teeks, seda ta teadis, ja seda teadis ka Rakel. Nii et kui ta ei saa elada ilma Rakeli südamepooleta, miks oli ta siis naise juurest öösel unes põgenenud?
Ta ei teadnud, ei mäletanud, aga Rakel oli tulnud oma südamepoolt tagasi nõudma, oli kuulnud tema juba nõrgenevaid südamelööke, leidnud ta üles ja helistanud tema uksekella.
Lõpuks tabas teda teel olnud rusikas. Reaalsus.
Et ta on Rakeli juba kaotanud.
Ja et mitte tema ei olnud põgenenud, vaid Rakel oli ta välja visanud.
Harry ahmis õhku. Mingi hääl puuris läbi kuulmekäigu ja ta sai aru, et valu ei ole mitte ainult silmade taga, vaid kogu aju on üks suur valukeskus. Ja et seesama hääl oli enne ärkamist selle unenäo käivitanud. Keegi helistaski päriselt uksekella. Idiootne, tüütu, truu lootus tõstis jälle pead.
Silmi avamata sirutas Harry käe diivani kõrvale põrandale, viskipudeli poole, ajas selle ümber ja kuulis kõmisevast häälest, mida see üle kulunud parkettpõranda veeredes tegi, et pudel on juba tühi. Ta ajas silmad lahti. Vahtis kätt, mis rippus põranda kohal nagu ahne küünis, vahtis keskmise sõrme halli titaanist proteesi. Käsi oli verine. Pagan. Ta nuusutas oma sõrmi, proovides samal ajal meelde tuletada, kuidas eilne päev oli lõppenud ja kas sellesse oli segatud naisi. Rapsas teki pealt ja heitis pilgu oma 193-sentimeetrisele alasti kõhnale kehale. Tema langemisest oli liiga vähe aega möödas, et see oleks füüsilisi jälgi jätnud, aga kui läheb nii nagu tavaliselt, kaob lihasmass nädal-nädalalt ning juba niigi hallikasvalge nahk omandab veelgi valgema värvi, ta muutub kummituseks ja haihtub lõpuks täiesti. Mis oligi ju joomise mõte, kas polnud?
Ta ajas end vandudes istuli. Vaatas ringi. Ta oli tagasi seal, kus ta oli olnud enne seda, kui temast oli jälle inimene saanud. Ainult nõksu võrra madalamal. Ta ei teadnud, kas see on saatuse iroonia, aga neljakümneruutmeetrine kahetoaline korter, mille ta oli nooremalt politseikolleegilt kasutada saanud ja lõpuks üürile võtnud, asus korrus allpool sellest korterist, kus ta oli elanud enne, kui kolis Rakeli juurde tolle Holmenkolleni palkmajja. Korterisse kolides oli Harry IKEA-st diivanvoodi ostnud. Peale selle koosnes tema mööbel diivani taga olevast vinüülplaatide riiulist, diivanilauast, peeglist, mis senini toetus elutoa põrandal vastu seina, ja esikukummutist. Harry ei olnud kindel, kas see tuli ettevõtlikkuse puudusest või püüdest end veenda, et eluase on ajutine, et Rakel võtab ta tagasi, kui on natuke järele mõelnud.
Ta kaalus, kas tal on vaja oksendada. Njaa. Ilmselt võis ta ise valida. Tundus, et keha harjub mürgiga paari nädala jooksul, hakkab annuseid taluma. Ja nõudma, et neid suurendataks. Ta vahtis tühja viskipudelit, mis oli tema jalalabade vahel peatunud. Peter Dawson Special. Mitte sellepärast, et see oleks eriliselt hea olnud. Jim Beam oli hea. Ja villitud kandilisse pudelisse, mis ei veere mööda põrandat. Aga Dawson oli eriliselt odav ja konstaabli palga ja tühja kontoga janune alkohoolik ei saa olla liiga valiv. Ta vaatas kella. Kümne pärast neli. Tal oli kaks tundi ja kümme minutit aega, enne kui alkoholipood kinni pannakse.
Ta hingas sisse ja tõusis. Pea tundus lõhkevat. Ta taarus, aga jäi püsti. Vaatas end peeglist. Ta oli põhjakala, kes oli veest tõmmatud nii kiiresti , et silmad ja sisikond tahtsid välja pressida, ja nii tugevalt, et õngekonks oli põse rebestanud ja jätnud endast sirbikujulise roosa armi, mis ulatus vasakust suunurgast kõrvani. Ta otsis teki alt, aga ei leidnud aluspükse, tõmbas jalga põrandal lebavad teksad ja läks esikusse. Välisukse krobelise klaasi taga paistis tume siluett. See on tema, ta tuli tagasi. Aga seda oli Harry mõelnud ka viimane kord, kui uksekell helises. Tookord oli see mees, kes selgitas, et on Hafslundi Elektrist ja peab vahetama voolumõõtja uue ja moodsa vastu, mis võimaldab mõõta elektrikasutust tunnikaupa ja viimse vatini, et kõigil nende klientidel on nüüdseks sellised ning et nad saavad ise sisse logida ja vaadata, millal täpselt nad pliidi tööle on pannud või millal viimati lugemislambi kustutasid. Harry oli vastanud, et tal ei ole pliiti ja kui tal oleks, siis ei tahaks ta, et keegi teaks, millal ta seda kasutab ja millal mitte. Seejärel oli ta ukse kinni pannud.
Aga kogu, mida ta nüüd klaasi taga nägi, oli naise oma. Tema pikkusega, tema kujuga. Kuidas ta trepikotta sisse oli saanud?
Harry avas ukse.
Neid oli kaks. Naine, keda ta kunagi näinud ei olnud, ja tüdruk, kes oli nii väike, et ei ulatunud ukseklaasini. Kui ta nägi rahakarpi, mida tüdruk tema poole sirutas, sai ta aru, et nad olid esmalt helistanud tänavapoolse värava taga mõne naabri uksekella, kes oli nad sisse lasknud.
„Rahakogumisaktsioon,” ütles naine. Mõlemal oli mantli peal oranž Punase Risti embleemiga vest.
„Ma arvasin, et see on sügisel,” ütles Harry.
Naine ja tüdruk vahtisid teda vaikides. Esialgu pidas ta seda vaenulikkuseks, nagu oleks ta neid pettuses süüdistanud. Siis taipas ta, et see on põlgus, ilmselt sellepärast, et ta oli poolpaljas ja haises alkoholi järele ning seda kell neli pärastlõunal. Ja pealegi teadmatuses küllap üleriigilisest ja teleris kajastatud ukselt uksele kogumisaktsioonist.
Harry mõtles, kas ta tunneb häbi. Tundis. Natuke. Ta pistis käe püksitaskusse, kus tal oli tavaks jooma peal olles sularaha hoida, sest kogemus oli näidanud, et pangakaardi kaasavõtmine ei olnud mõistlik.
Ta naeratas tüdrukule, kes päranisilmi tema verist kätt jõllitas, kui ta kokkuvolditud rahatähe plommitud rahakarbi praost sisse pistis. Jõudis märgata habet, enne kui rahatäht kadus. Edvard Munchi habet.
„Pagan,” ütles Harry ja pistis käe uuesti taskusse.