Nuga. Ю Несбё
Читать онлайн книгу.
tahaks endale nummerdatud Torbjørn Rødlandi fotot – valge limusiin Hollywood Hillsis risti järsu tagasipöörde ees seismas –, mis maksis 80 000 krooni. Rakel oli temaga igati nõustunud. Harry oli nii rahul olnud, et oli talle limusiinipildi ostnud. Mitte sellepärast, et ta ei oleks aru saanud, et Rakel teda ninapidi veab, vaid sellepärast, et sisimas pidi ta tunnistama, et see on lahe pilt.
„Ta oli vihane,” ütles Aune ja avas särginööbi. Tavaliselt kandis ta kikilipsu, enamasti mingi motiivi või mustriga, mis balansseeris tõsise ja humoorika piiril. Näiteks sinine kollaste tähtedega Euroopa Liidu lips.
Ühes naaberkorteris hakkas laps nutma.
Harry raputas sigareti otsast tuhka. „Ta ütleb, et ei mäleta tapmise detaile.”
„Allasurutud mälestused. Nad oleksid pidanud laskma mul teda hüpnotiseerida.”
„Ma ei teadnud, et sa selliste asjadega tegeled.”
„Hüpnoosiga? Mis sa arvad, kuidas ma siis abiellusin?”
„Noh, siin ei olnud seda vaja. Tehnilised leiud näitavad, et naine läks läbi elutoa, mehest eemale, mees läks järele ja torkas algul selja tagant. Nuga sisenes alaselga ja tabas neere. Ilmselt sellepärast naabrid karjumist ei kuulnudki.”
„Ah nii?”
„See on pussitamiseks nii valus koht, et ohver on nagu halvatud, ei suuda karjuda, kaotab peaaegu kohe teadvuse ja sureb. Juhtumisi on see ka sõjaväe proffide seas eelistatud meetod niinimetatud hääletu tapmise puhul.”
„Tõesti? Mis on saanud vanast heast selja tagant lähenemisest, käe suule panekust ja kõri läbilõikamisest?”
„See on vananenud ja pole tegelikult kunagi eriti hea olnud. Nõuab head koordinatsiooni ja täpsust. Hämmastavalt tihti tuli ette, et sõdurid lõikasid endale sellesse kätte, mida nad ohvri suu peal hoidsid.”
Aune tegi grimassi. „Aga ma eeldan, et mees ei olnud näiteks endine eriüksuslane?”
„Tõenäoliselt oli selline tabamus puhas juhus. Miski ei viita, et ta oleks kavatsenud tapmist varjata.”
„Kavatsenud? Arvad sa, et see oli plaanitud, mitte impulsiivne?”
Harry noogutas aeglaselt. „Tütar oli jooksma läinud. Mees helistas politseisse enne, kui tütar koju jõudis, nii et me olime maja ees ja peatasime ta, enne kui ta oleks sisse läinud ja ema leidnud.”
„Hoolitsev.”
„Nii nad ütlevad. Et ta on hoolitsev mees.” Harry raputas jälle sigareti otsast tuhka. See langes kuivanud verele.
„Kas sa tuhatoosi ei peaks kasutama, Harry?”
„Mõrvarühm on omadega valmis ja kõik klapib.”
„Ikkagi.”
„Sa ei ole motiivi kohta küsinud.”
„Okei. Motiiv?”
„Klassikaline. Paar nädalat tagasi oli mehe telefon tühjaks saanud ja ta oli naise teadmata tema oma laenanud. Siis oli ta avastanud sõnumi, mis temas kahtluse äratas, nii et ta oli kogu sõnumivahetust vaadanud. See oli kestnud pool aastat ja näitas selgesti, et tegu oli armukesega.”
„Läks ta armukeselt aru pärima?”
„Ei, aga raportite järgi kontrolliti telefoni, leiti sõnumid ja võeti armukesega ühendust. Kahekümnendate keskpaigas noormees, naisest viisteist aastat noorem. Ta kinnitas, et neil oli suhe.”
„Kas ma peaksin veel midagi teadma?”
„Abikaasa on kõrgelt haritud mees väärikal töökohal ja heal majanduslikul järjel, tal ei ole kunagi politseiga probleeme olnud. Pere, kolleegid, sõbrad ja naabrid kirjeldavad teda kui ekstravertset ja malbet meest, lausa usaldusväärsuse kehastust. Ja nagu sa ütlesid, hoolitsevat. „Mees, kes oli valmis perekonna nimel kõik ohverdama,” seisis ühes protokollis.” Harry imes ahnelt sigaretti.
„Küsid sa minult, sest arvad, et juhtum ei ole lahendatud?”
Harry puhus suitsu nina kaudu välja. „Juhtum on no brainer, tõendid kinnitust leidnud ja asja ei ole võimalik nässu keerata, sellepärast Katrine selle mulle jättiski. Mulle ja Truls Berntsenile.” Harry vedas suunurgad üles justkui naeratuseks. Pere oli jõukas. Aga nad olid ikkagi otsustanud elada Tøyenis, mõistlikus sisserändajate linnaosas, ja osta IKEA-kunsti. Võib-olla neile lihtsalt meeldis seal. Harryle meeldis Tøyenis. Ja võib-olla oli seinal rippuv pilt originaal, mis on nüüdseks tervet varandust väärt.
„Nii et sa küsid, sest ...”
„Sest ma tahan aru saada,” ütles Harry.
„Sa tahad aru saada, miks tapab mees oma naise sellepärast, et tollel on tema selja taga suhe?”
„Abikaasa tapab enamasti siis, kui näeb, et teda võidakse teiste ees solvata. Armuke rääkis ülekuulamistel, et nad olid oma armulugu rangelt saladuses hoidnud ja tegelikult hakkas see lõppema.”
„Kas naine ei jõudnud seda siis mehele öelda, enne kui too teda pussitas?”
„Jõudis, aga mees ütleb, et ta ei uskunud naist ja et too oli niikuinii pere reetnud.”
„Näed siis. Mees, kes on alati kõik pere nimel ohverdanud, elab sellist reetmist muidugi rängemalt üle. Ta on solvatud mees, ja kui selline solvang piisavalt sügavale tabab, võib see meid kõiki tapma panna.”
„Kõiki?”
Aune piidles Manhattani pildi kõrval olevaid raamaturiiuleid. „Neil on ilukirjandust.”
„Nägin jah,” ütles Harry. Aunel oli teooria, et mõrvarid ei loe, või kui loevad, siis ainult teabekirjandust.
„Kas sa Paul Mattiuzzit tead?” küsis Aune.
„Hm.”
„Psühholoog, mõrvade ja vägivalla ekspert. Tal on kaheksa mõrvarite põhikategooriat. Sina ja mina ei kuulu ühessegi esimesest seitsmest. Aga kaheksandas, mida ta nimetab „traumeerituteks”, on ruumi meile kõigile. Üksik, aga võimas rünnak meie identiteedile teeb meist mõrvarid. Kogeme rünnakut solvava, jah, talumatuna. See muudab meid abituks, jõuetuks, ja kui me rünnakule ei vasta, siis jääme oma eluõigusest või mehelikkusest ilma. Petetud olemist võib loomulikult sellise kogemusena tajuda.”
„Aga kõik?”
„Nendel traumeeritud mõrvaritel ei ole nii selgeid iseloomuomadusi nagu ülejäänud seitsmesse tüüpi kuulujatel. Sealt – ja ainult sealt – võib leida mõrvareid, kes loevad Dickensit või Balzaci.” Aune hingas sügavalt sisse ja sikutas oma tviidpintsaku varrukaid. „Mida sa tegelikult teada tahad, Harry?”
„Tegelikult?”
„Sa tead mõrvaritest rohkem kui keegi teine, keda ma tunnen, miski sellest, mida ma solvamisest või kategooriatest räägin, ei ole sulle uus.”
Harry kehitas õlgu. „Võib-olla on mul lihtsalt vaja, et keegi selle veel kord kõva häälega välja ütleks, et ma seda uskuda suudaksin.”
„Mida sa ei usu?”
Harry kratsis oma lühikeseks pöetud, jonnakalt turritavate juustega pead, kus blondiga hakkas segunema hallikas varjund. Rakel oli öelnud, et ta hakkab siili meenutama. „Ma ei tea.”
„Äkki on asi lihtsalt sinu egos, Harry?”
„Kuidas nii?”
„Kas ka see ei ole siis ilmselge? Sa said juhtumi pärast seda, kui keegi teine oli selle lahendanud. Nüüd tahaksid sa leida midagi, mis äratab kahtlust. Midagi, mis näitab, et Harry Hole näeb seda, mida keegi teine ei näinud.”
„Mis siis, kui näengi?” küsis Harry hõõguvat sigaretti uurides. „Mis siis, kui ma olen sündinud tohutu uurimisandega ja mul on välja arenenud