Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
milles õde küsis, kas vend leiab mõne tunni, et panna raamatukogutoas paika kamina tagaseina malmplaat, mille ta oli ostnud. „Ma pole sind see kuu üldse näinud,” kirjutas Demelza. „Heinategu on võtnud palju aega. Ühel põllul tegi torm saagi peaaegu maatasa, aga ülejäänu olime jõudnud kokku panna ning õnneks pidasid kuhjad vastu. Ross on Londonist tagasi, kahvatu, nagu oleks pidanud elama keldris, aga muidu terve, ning on juba avaldanud alamkojas muljet. Ise ta küll eitab seda. On sul aega meiega einestada. Neli inimest – nende hulgas su armastav õde Demelza – oleksid selle üle väga rõõmsad.”
Kirja toonud poiss ootas vastust – see oli nüüd juba kolmeteistkümneseks saanud Benjy Carter, näos arm, teisel põsel, kuid peaaegu samasugune kui mehel, kelle järgi talle nimi oli pandud –, sestap ütles Drake, et astub läbi järgmisel kolmapäeval kella nelja paiku. Jätnud sepikoja vennast pool tundi vanema Jack Trewinnardi hoolde, kõndis ta kolmapäeval Namparasse ja sättis kaminaseina paika.
See oli lihtne paigaldus, millega tulnuks Drake’i arvates toime iga töömees, aga ta tegi selle ära ning jõi siis õega teed vanas elutoas, mis oli kõigi ümberkorralduste ja juurdeehituste kiuste jäänud maja elu keskpunktiks. Demelza nägi välja väga kena, lausa erakordselt ilus – ta näis löövat püsilille kombel kindlate ajavahemike tagant õitsele –, ning lapsed, olles turninud Drake’il mõnda aega süles ja kukil, jooksid ajama oma asju. Ross oli ikka veel kaevanduses.
„Kenad lapsed sul, õde,” ütles Drake.
„Marakratid,” lausus Demelza.
„Kuidas?”
„Marakratid. Nõnda ütleb nende kohta Jud.”
Drake naeratas. „Neil on parem lapsepõlv kui meil.”
„Neil on natuke teistsugune isa.”
„Ja ema samuti.”
„Sina ju meie ema ei tundnudki, ega?”
„Meeles küll ei ole. Sina ... sa olid meile kuuele alati ema eest.”
„Mina olin kaheksane, kui ta suri. Seejärel ... võtsin pere üle. Kui oled alles laps, ei mõtle sa neile asjadele, ei võrdle ega esita küsimusi. See tuleb alles siis, kui saad vanemaks. Olen sageli mõelnud, miks ta isaga abiellus. Ema oli orb – arvan, et ta oli tüdrukulaps –, aga kasvas üles tädi juures talus. Kui olin väike, jutustas ema mulle une eel jutte partidest, kanadest ja hanedest. Ta oli ilus. Igatahes minu arvates. Kuni ta kõiki meid lapsi sünnitades ja viletsust kannatades otsa jäi. Ma ei mäleta, et isa oleks ühelgi õhtul enne koju tulnud, kui oli teenitud raha maha joonud.”
„Kas isa oli kunagi nägus mees?”
„Seda on raske öelda, eks ju? Kes seda teab, kui inimesed on juba vanaks saanud? Kas doktor Choake oli kunagi nägus? Või Tholly Tregirls? Või Jud?”
Drake puhkes naerma. „Pean nüüd minema, õde. Aitäh kostitamast. Kas Jeremy läheb varsti kooli?”
Demelza kortsutas mõtlikult kulmu. „Ma proovin õpetada talle nii palju, kui ise tean, ja siis võime ehk mõneks ajaks võtta koduõpetaja. Ma ei hoia teda tagasi, kui ta tahab minna, aga kuue-seitsmeselt on julm poisikest kodust ära saata. Ross läks alles pärast ema surma ja tema oli siis kümnene.”
„Muidugi,” nõustus Drake, „ja Geoffrey Charles oli juba üksteist täis, kui Harrow’sse saadeti.”
See oli valus teema ning mõlemad vaikisid mõne hetke.
„Näe, Ross jõudis koju.”
Siis aeti natuke aega mõnusasti juttu; Ross, kes oli värske tee pakkumise tagasi lükanud, jõi kiiruga püstijalu tassikese vanast kannust valatut ning palus Drake’il ühel hommikul kaevandusest läbi astuda, sest nad olid hiljaaegu saanud Bristolist saadetise tööriistu, kruvisid, naelu ja trosse, mille kvaliteeti Ross pidas küll kehvaks, kuid polnud siiski piisavalt kindel, et kaebust esitada.
Drake lubas minna järgmisel esmaspäeval kell seitse ning astus juba ukse poole, kui Demelza lausus: „Paistab, et Rosina Hoblyn hakkab ka just minema. Kas tunned teda, Drake? Rosina on Sawle’ist ja elab vanemate juures. Ta teeb mulle õmblustööd ja valmistab kübaraid.”
Drake kõhkles viivu. „Olen vist juhtunud teda mõnikord nägema.”
„Andsin talle ühe järi, selle vana, mis oli väikeses magamistoas – tead küll, Ross. Tal läheb seda kodus vaja, aga tal on jalg natuke haige ja seepärast raske seda kaugele tassida.”
Demelza läks ukse juurde ja hõikas: „Rosina!”
„Jah, proua.” Rosina ilmus uksele, nõel näpus. Nähes kaht meest, näis ta olevat üllatunud.
„Kas hakkad koju minema? See peaks nüüd olema enam-vähem valmis.”
„Jah, on küll. Kõigest paar pistet veel siin-seal – ootasin, et tuleksite vaatama, kas kõlbab.”
„Kas sa mu venda Drake Carne’i tunned? Drake’il on sinuga üks tee: ta elab St. Ann’sis ega pea pikka ringi tegema ja võib kanda järi.”
„Oh, proua, küll ma hakkama saan,” ütles Rosina. „See pole sugugi raske ning ma olen harjunud vett ja muud tassima.”
„Noh,” sõnas Demelza, „Drake läheb ka sinnapoole ja asutab just minema. Ega sul midagi selle vastu ole, Drake?”
Vend raputas pead.
„Mine siis võta oma tanu.”
Tüdruk kadus ja tuli varsti tagasi, kaasas näputöökorv ja järi. Viimane ulatati Drake’ile, kes võttis selle vastu, ning nad asusid teele üle nagiseva puidust purde, mööda mailastest palistatud teerada orust välja. Ross ja Demelza vaatasid neile järele.
„Kas see on su järjekordne katse kosjamoori mängida?” küsis Ross.
Demelza tõmbas silmad pilukile. „Rosina lonkab ikka natuke, hoolimata kõigist Dwighti jõupingutustest. Ta on kena tüdruk.”
„See oli kõige lihtlabasem kosjasobitus, mida mu silmad eales on näinud.”
„Oh ei, üldsegi mitte! Mina küll ei arva ... Mõlemad sattusid lihtsalt ühel ajal siin olema ...”
„Sinu kutsel.”
„Ross, Drake’il on vaja naist. Ma ei taha näha teda noore mehena pettumusest ja üksindusest kuhtumas. Tahan näha teda jälle ... lustlikuna nagu varem. Ta on mu kõige armsam vend.”
Ross valas endale teise tassi. See sai teepaksu pealt parajasti täis. „Sinu jutus on iva. Aga ole ettevaatlik: pahatihti kõrvetavad kosjamoorid näpud.”
„Ma ei kavatsegi muud ette võtta. Tarvis on nood kaks ainult paar korda kokku sokutada ja ongi kõik.”
Ross jõi ka teise tassi tühjaks. „Kas Drake mainib sinuga vesteldes mõnikord Geoffrey Charlesi?”
„Täna mainis. Miks sa küsid?”
„Kui Geoffrey Charles sel suvel koju tuleb, on Drake’il raske teda ära tunda. Ma kutsusin poisi Londonis endaga välja. Ma vist ei rääkinud, et käisin temaga Vauxhallis. See tundus sobilik.”
„George paneks seda kõvasti pahaks.”
„George käigu põrgu. Me kuulasime muusikat, jõime libudest välja tegemata pargis klaasi veini ja läksime siis rotundi, et imetleda suudmelahe vaadet. Kell seitse viisin ta tagasi. Poiss on kõvasti muutunud. Ta on väga ... täiskasvanud. Järgmisel õppeaastal pidi tema juhendajaks saama lord Aberconway.”
„Nojah, nõnda nende poistega juhtub. Nad kasvavad väga kiiresti suureks. Sinna ei saa midagi parata. Kahju ainult, kui muutus pole olnud kõige parem.”
„Noh, ma ei taha öelda, nagu oleks ta nüüd ebameeldiv – kaugel sellest! –, ta on vägagi meeldiv kaaslane. Harrow’-aastad