Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
temale,” vastas Sir Christopher kuivalt.
„Aa ...”
„Aga see nõuab ettevaatust, härra Warleggan. Kui on tuvastatud otsene altkäemaks, pöördutakse pahatihti parlamendi poole, valimiste tulemused tühistatakse ning patustanud liige või tema patroon võidakse saata vangi.”
George sõrmitses taskus paari gini. „Usun, et teete need peensused mulle selgeks. Kui saan teile vastutasuks mõne teene osutada, olgu siis pangatehingute vallas või edendades teie huvisid maagisulatuses, kaevandamises või kaubalaevanduses, andke ainult teada. Mulle valmistaks rõõmu teid aidata.”
Hawkins ei pööranud pilku portveini tumepunaselt silmalt. „Uurin järele, mida teie heaks teha annab, härra Warleggan. Olud muutuvad pidevalt; võimalused säärast mõjuvõimu osta tekivad ja kaovad. Kõik sõltub suuresti õnnest, ettenägelikkusest, soodsast juhusest. Aga ennekõike ikkagi rahast. See avab nii mõnegi ukse.”
„Raha mul on,” vastas George, „ja ma kasutan seda teie soovituste järgi.”
1 Posti ja reisijate kiireks edasitoimetamiseks mõeldud väike kinnine tõld. [ ↵ ]
Kolmas peatükk
I
Teine väsinud reisimees oli kohale jõudnud. Ta oli hüpanud sadulast maha ja nad jalutasid koos koju, kuna hämarus käis nendega kaasas ja haaras nad viimaks endasse nagu tõusuhoovus. Lapsed olid juba voodis ning Ross keelas neid äratada – olgu tema tulek neile hommikul üllatus. Ta oli käinud magavaid lapsi vaatamas ja leppinud naise kinnitusega, et nad on terved. Siis läksid nad jälle alla, järgnes hulk askeldamist, toit kanti sammude müdinal, kahvlite ja taldrikute kõlksudes lauale ning nad sõid koos õhtust.
Einestades rääkisid nad tavalistest argistest asjadest. Jinny Scoble oli toonud ilmale järjekordse tütre ja pannud talle nimeks Betty. Jack Cobbledick oli vigastanud äkkega jalga ja pidanud voodisse jääma. Kaks siga, Mõõn ja Tõus, olid läinud kõige liha teed, aga nende asemel jäeti Tõusu esimesest pesakonnast kasvama kaks uut põrsast, kellele anti samad nimed ning lapsed hakkasid sellega tasapisi leppima. Jud Paynter oli kaaninud end läinud nädalal nii täis, et kukkus enda kaevatud hauda ja tuli sealt välja vinnata. Ezekiel Scawen oli saanud kaheksakümne nelja aastaseks ning kinnitanud, et tal pole juba kuuskümmend aastat ainsatki hammast suus olnud; Danielid olid küpsetanud talle koogi. Tolliametnikud oleksid äärepealt kinni nabinud Tholly Tregirlsi, aga too pääses putku, ilma et teda ära oleks tuntud. Veritylt oli tulnud eelmisel nädalal kiri, kus ta ütles, et Falmouthis möllavad leetrid ...
„Dwight,” sekkus Ross, kes oli isukalt söönud, ent vähe rääkinud. „Caroline’i laps. Mis tal viga on?”
„Sarah’l? Mis tal viga peaks olema?”
„Tema nimi on siis Sarah? Muidugi, mulle meenub nüüd küll, sa kirjutasid. Kas ta on puudulik? Pean silmas vaimselt?”
„Ei, Ross, ei! Midagi niisugust arvata pole mingit põhjust. Aga Caroline’il oli raske sünnitus ja laps oli väike. Ta on ikka veel väike ja kaunis nõrguke. Aga miks sa arvasid, et ...”
„Too vaimulikurüüd kandev tige eesel Osborne Whitworth rääkis täna St. Austelli postitõllas. Ta kinnitas, et laps on poolearuline ja ilastab kogu aeg.”
„Kõik väikesed lapsed ilastavad, Ross. Nagu vanad inimesedki. Ma ei usu, et Sarah oleks teistest hullem. Küllap oli see vihutsi öeldud.”
„Jumal tänatud. Ja nende kahe abielu – seal on kõik ikka hästi?”
Demelza kergitas kulmu. „Mis selles siis halvasti võiks olla?”
„Noh, mõnikord on mul olnud kergeid kõhklusi. Nad on oma mõtteviisi ja käitumise poolest täielikud vastandid.”
„Nad armastavad teineteist, Ross.”
„Jah. Loodetavasti piisab sellest, et abielu koos hoida.”
Pärast seda tuli Jane Gimlett lauda koristama ning nad siirdusid vanasse elutuppa, mis nägi Rossi meelest välja ja lõhnas just samamoodi kui tema lapsepõlves. Ta märkas küll ka vahetatud toolikatet ja kaht uut vaasi, mis olid täis lilli: kellukaid, tulpe ja kuldlakkasid. Aastatel, kui Demelza kasvas välja lapseeast ja teenijatüdrukupõlvest – kui temast sai Rossi kaaslane ja seejärel naine –, andsid nende suhetes toimuvast muutusest kõigepealt märku just siia tuppa ilmuvad lilled. Rossile meenus ootamatu selgusega, kuidas päev pärast esimest Demelzaga magatud ööd oli Namparasse ratsutanud Elizabeth ning keset nende vestlust oli sisse astunud Demelza – paljajalu, koredates rõivastes ja lohaka välimusega, süli täis kellukaid. Ta oli pakkunud lilli Elizabethile ning too, ilmselt aimates midagi, keeldus nendest. Ütles, et need närbuvad koduteel. Ja kui Elizabeth oli läinud, istus Demelza Rossi jalge ette, otsekui tahaks kuulutada mehe enda omaks.
Nojah ... nende elus oli sellest ajast peale nii mõndagi muutunud. Demelza oli vahepeal muutunud.
Näinud kõvasti vaeva, et süüdata kaminas hingitsevast tulest piip, popsutas Ross seda ja laskis end toolis seljakile.
„Sa oled kõhnemaks jäänud,” tähendas ta.
„Olen või? Võib-olla natukene.”
„Kas nukrutsed Hugh’ pärast?”
Demelza vaatas ainiti tulle. „Ei, Ross. Oma abikaasa pärast ehk pisut.”
„Anna andeks. Ma poleks tohtinud seda öelda.”
„Kui sa niiviisi mõtlesid, siis pidid seda ka ütlema.”
„Siis poleks ma tohtinud niiviisi mõelda.”
„Oma mõtteid ei saa me võib-olla alati keelata. Aga loodan, et sa ei arvanud Londonis kõik see aeg, nagu nukrutseksin ma kellegi teise pärast.”
„Ei ... Ei.”
„See ei kõla just eriti kindlalt.”
„Ei. Küll aga olen läinud aasta septembrist peale mõelnud, kui raske on võidelda varjuga.”
„Sul pole vaja kellegagi võidelda, Ross.”
Mees langetas pilgu ja vaatas oma piipu. „Võistelda.”
„Võistelda samuti mitte. Üürikeseks ajaks ... tuli Hugh mu ellu! Ma ei oska öelda, miks ... miks tuli ta mu südamesse, kus seni olid olnud üksnes sina. Aga nüüd on see möödas. Midagi muud ei oska ma öelda.”
„Sellepärast et ta on surnud?”
„See on möödas, Ross.” Demelza pilgutas silmi, nagu tõrjuks mõttelisi pisaraid. „See on möödas.”
„Jah ...”
„Lõppude lõpuks ...” Tumedate silmade sätendades tõusis Demelza püsti ja läks tuld kohendama.
„Jah?”
„See polnud kena mõte.”
„Aga ütle ikkagi ... mina ju ütlesin.”
„Kas mees ja naine on tõesti nii erinevad, Ross? Mina olen ju lõppude lõpuks pidanud kogu sinuga elatud elu võitlema – ning mitte varju, vaid ideaali, Elizabethiga. Mina ... olen alati pidanud võistlema.”
„Juba ammu enam mitte. Aga ehk on sul õigus. Kuidas küla mulle ...”
„Ei, ei, ei, ei, ei! Kas arvad siis, et lubaksin endal leinata Hugh’d soovist sulle tagasi teha? Seda ei või sa ju ometi mõelda! Tahtsin üksnes öelda, et selle juhtumi pärast tunned end võitlevat mingi mälestusega. Mina teen seda kogu aeg ja olen pidanud tegema meie abielu algusest peale. Sellel ei tohiks lasta hävitada kõike, mis meil veel alles on jäänud.”
Piip ei tahtnud hästi tõmmata. Ross asetas selle kaminasimsile ja tõusis püsti. Tundus, otsekui