Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
ent see luhtus traagiliselt ning neiu oli seniajani vallaline, ehkki nüüd juba kahekümne viiene ning malbel ja tasasel moel ilus. Tema noorem õde Parthesia oli abiellunud ühe talusulasega ja juba emakski saanud. Rosina oli alati olnud peres kõige vaguram – ehk põhjustas säärase meelelaadi lapsepõlves saadud ihuviga – ning elas praegugi kodus ema ja isa juures, hankides endale kasinat elatist kübarategijana.
Demelza oli avastanud ta kõigest paar kuud tagasi ning – sõbralik nagu ta oli – sokutas talle nüüd igal võimalusel tööd. Selgus, et neiu on seltsiva loomuga ja töökas. Niisiis oli Rosina teinud lastele päikese eest kaitsvad peakatted ja kõndinud ise Sawle’ist kohale neid pähe proovima. Endale oli Demelza tellinud õlgkübara. Hiljem kõndis ta Rosinaga värelevas õhtuvalguses natuke maad kaasa, vaadates kogu seda laastamistööd, mida torm eelmisel päeval oli teinud.
Wheal Maideni juures jäi ta seisma ning soovis head aega, aga ei pöördunud ometi kohe minekule, vaid seisis ja vaatas mööda kõledat nõmme Sawle’i kiriku poole rühkiva tüdruku kaugenevale kogule järele. Kahju, et nii kena naine on üksikuks jäänud, mõtles ta; ilus, töökas, üllatavalt hea maitse ja meeldivate kommetega, arvestades, kes on ta isa – alatasa kõiki altkulmu põrnitsev Jacka. Jumala eest, Demelza tundis temas ära omasuguse, sest tema enda isa kõrval oleks Jackat võinud pidada suisa leebeks ja mõistlikuks meheks. Demelzal ja Rosinal oli nii mõndagi ühist: nad olid hakkajad, teistmoodi kui nende vanemad, justkui „paremad”, kui pidada selle all silmas, et seisid mõtlemisviisi ja maitse-eelistuste poolest oma klassist kõrgemal.
Aga ometi, taevas ise teab, kui palju oleks sellest kõigest pinnale kerkinud – saanud võimaluse pinnale kerkida – temas endas, poleks ta palju aastaid tagasi kohtunud Redruthi laadal juhuslikult Rossiga. Mis saanuks temast selle kohtumiseta? Tööori, keda hoiab hirmu all joodikust isa ja vaevavad nooremad vennad, kellele kõigile tal tuli olla neljateistkümnesena ema eest. Ehk oleks isa ikkagi metodistiks hakanud; ehk oleks Demelza suutnud vaesuses kiratsevate kaevurite ränkraskes elus endale mingi koha leida. Aga mis oleks see olnud, võrreldes kõigega, mida ta võis omaks nimetada praegu – isegi kui ei saanud olla päris kindel, kas kõige tähtsamaks peetu enam päriselt talle kuulubki?
Materiaalne osa oli igatahes täielikult alles – kõikjal tema ümber, silmaga näha ja käega katsuda. Maavaldus (või ehk äkki mõis, kui soovite), mis andis neile suuresti elatise; kaevandus, mis hoolitses kõige muu, koguni luksuse eest; talumaja (või ehk hoopis mõisahoone), mille üht tiiba (ainult üks sel oligi) oli alles hiljaaegu laiendatud ja ümber ehitatud; tema käsutada neli tubast teenijat, kellega ta oli vaistlikult sõlminud meeldivad, pooleldi sõprusel, pooleldi austusel põhinevad suhted; kaks ainulaadset ja ilusat last; võrratu elukoht orunõlval, kust avanes otsekui üle madala müüri vaade alla merele. Ning kahekümne kaheksas sünnipäev just äsja seljataha jäänud; ta ei olnud veel liiga vana, polnud ei paks ega kõhn, näol polnud kortse ega kõhul sünnitusarme, ainult kaks hammast läinud ja needki tagumised – esimesi hõõrus Demelza igal hommikul alteejuurega, et need valged püsiksid. Ta käis nüüd läbi Cornwalli kõige suursugusemate inimestega, mitte üksnes maa-aadlike, vaid lausa ülikutega, ja nood suhtusid – või vähemalt paistsid suhtuvat – temasse kui omasugusesse. Aga ta suhtles ka kaevurite ja kaluritega ning nemadki olid ta omaks võtnud.
Ja Ross. Demelzal oli Ross. Nõnda ta igatahes arvas. Aga Ross viibis kaugel. Oli viibinud kaugel juba liiga kaua. Ning see oli justkui õiepungas pesitsev röövik, südame põhjas pakitsev haigusidu.
Soovides raskeid mõtteid eemale peletada, istus ta ühele vanast Wheal Maideni hoonest jäänud graniidikamakale, mida metodistid polnud oma ehitusel ära kasutanud, ning vaatas uuesti järele eemalduvale Rosinale, kes oli juba nii kaugel, et pidi varsti silmist kaduma. Taevas oli pärast eile märatsenud tormi säravsinine; isegi viimased tumedad pilved hakkasid videviku eel lõunakaarest, Sawle’i kiriku viltuse torni ümbert hajuma. Polnud imeks panna, et inimesed leidsid endal ja ilmal sarnasusi ning omistasid tuulele ja tormile inimlikke jooni. Eile oli ilm märatsenud nagu pöörane, kirunud ja vandunud, norinud kõigiga tüli ja loopinud nõusid. Nüüd oli ta ennast ammendanud, viha oli üle läinud ning ta paistis oma kurnatuses häirimatult rahulik. Raske uskuda, et see oli sama isik.
Rosina häda on selles, mõtles Demelza, et ta ei kuulu õieti kuhugi. Tüdrukul olid osavad näpud, ta suutis valmistada endale tagasihoidlikke, ent maitsekaid riideid ning oli õppinud omal käel koguni lugema ja kirjutama, aga need oskused ja vaevu aimatav soov teistest erineda tõstsid ta tavalisest rohmakate kommete ja lihtsakoelise ellusuhtumisega kaevurist või kalurist kõrgemale. Nood ilmselt võõristasid Rosinat ning pidasid end temast alamaks, nii nagu neiu võõristas omakorda neid, mõeldes vastupidist, ning see muutis tema olukorra raskeks, sest kellegi teisega ei puutunud ta siin kokku.
Muidugi, heietas Demelza edasi, sipleb tal endalgi kaks venda õnnetu armastuse küüsis. Vanem, Sam, oli armunud lustlikku, nobeda suuvärgi ja vabade kommetega Emma Tregirlsi ja neiu temasse ning neid lahutas üksnes noormehe usk. Emma ei suutnud leppida selle kirgliku metodismiga, mis täitis kogu Sami elu, ning oli liiga aus, et teeselda vastupidist. Niisiis oli ta sõitnud siitkandist ära ja oli nüüd kümne miili kaugusel Tehidys toatüdruk. Nii mõneski mõttes sobiks Rosina Samile Emmast sootuks paremini – õnnestuks ainult panna venda asju selles valguses nägema.
Paraku ei lasknud inimesed end kunagi mugavasti lahtritesse sobitada. Õigupoolest oligi Demelza see, kes soovitas nende väljapääsmatut olukorda nähes Emmal ära minna, et – nagu kokku lepiti – aasta pärast uuesti kokku saada. Ühtlasi oli just Demelza muretsenud Emmale uue töökoha. Sestap ei oleks temast sugugi aus hakata otsima nüüd, kui aasta pole veel möödas, Samile teist naist.
Ja siis veel noorem vend Drake. Drake’i olukord oli sootuks hullem, sest tema oli armunud Elizabeth Warleggani sugulasse Morwennasse ja pidanud nägema, kuidas neiu sunniti abielluma Truro St. Margaret’si kiriku pastori reverend Osborne Whitworthiga, kellega tal oli nüüd juba kaheaastane poeg. Jah, Drake oli kehvemas seisus, aga võis just olukorra lootusetuse tõttu olla sobivam kandidaat. Morwenna oli talle ju igaveseks kadunud. Kord juba vastuvõetud abielukütkeid polnud võimalik purustada ning ükskõik kui õnnetu Morwenna pastori naisena ka poleks, võimatu oli kujutleda teda kõiki selle riigi seadusi ja kombeid trotsides oma mehe juurest ära jooksmas ning Drake’iga peret loomas.
Niisiis oli Drake’i juhtum lootusetu. Vend oli teadnud seda juba peaaegu kolm aastat ning elanud peaaegu kolm aastat sügavas masenduses, vaatamata ühtki teist naist. Kahe aasta eest oli Ross ostnud Drake’ile St. Ann’si lähedale väikese koha ja sepikoja, nii et temast oli saanud lugupeetud meistrimees ja ümbruskonna neidude silmarõõm. Aga Drake’il ei jätkunud silmi ühelegi tüdrukule. Igatahes ei vaadanud ta neid kunagi nõnda, nagu noored mehed tavaliselt ikka vaatasid. Tema tunded olid jäätunud, nagu oli jäätunud ihugi, sundides teda jääma viljatuks poissmeheks, kelle mõtted olid viimseni sumbunud mälestustesse ning hõivatud üksnes tüdrukust, kes oli talle ammuilma kadunud. Veel enam: päris kindel ei saanud olla selleski, et nende kahe kooselu olnuks isegi teoks saades õnnelik. Morwenna oli endasse süüvinud, uje, hea hariduse saanud tüdruk, praosti tütar, kes seisis Drake’ist hoopis kõrgemal kui Rosina tavalisest kaevurist. Kas oli võimalik kujutleda teda sepa naisena, kes keedab süüa, peseb pesu ja küürib põrandaid? Kindlasti oleks see talle õige pea vastumeelseks muutunud.
Drake oli muidugi kõigest kahekümne kahe aastane ja nii noore mehe elus on kolm aastat tühine aeg. Aga Demelza ei usaldanud vaakumit, see tundus talle riskantne ning ta kartis, et Drake vajub järjest sügavamale melanhooliasse. Vend oli küll alati väga meeldiv, aga Demelza tundis kohutavalt puudust tema lustlikkusest. Endisaegadel oli Drake lustist lausa pakatanud. Otsides ja leides rõõmu kõige väiksematestki asjadest, oli ta vendade seas kõige rohkem Demelza moodi.
Niisiis. Kosjasobitajat mängida oli ehk riskantne. Samuti oli see arvatavasti tühi töö. Säde tuli alati teadmata kust ja seda ei saanud keegi tekitada. Aga hiljaaegu oli Demelza kuulnud kedagi kasutavat üht pikka sõna. See oli initsiaator. Tegema ei pidanud sa õigupoolest midagi. Vähemasti mitte midagi silmanähtavat. Sa lihtsalt sättisid asjad niiviisi, et üht-teist võis hakata juhtuma. Ning siis sa lihtsalt ootasid ja vaatasid, kas nõnda ka tegelikult