Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
Tookord ootas mind ees suur löök: sain teada, et tüdruk, keda armastan, abiellub mu onupojaga. Ja nüüd on mul naine ... Jah, mul on naine ...
Aga siis olin noor ja täis hämmastavat energiat. Praegu olen kolmkümmend kaheksa ja varsaeast väljas. Jõudugi on ehk vähemaks jäänud.
Ikka ja jälle kipun tallama sarnaseid radu – just nagu nüüdki. Kaks korda langetasin tulipäiselt otsuse tungida sisse vanglasse ja röövida sealt vang – üks kord tegin seda Inglismaal ja langesin oma seisusekaaslaste vihaste rünnakute alla, üks kord Prantsusmaal, misjärel pälvisin niisama teenimatut kiitust ja imetlust. Kui välja arvata mõni juhuslik seiklus, olen oma elus armastanud ainult kaht naist ning nad mõlemad on eelistanud mulle kedagi teist. Olen avanud kaks kaevandust. Mul on kaks last. Seda nimekirja võiks pikalt jätkata.
Kas pole see tunne, et elu aina kordab ennast, ehk vananemise loomulik kaasnähtus, mõtiskles Ross. Võib-olla pruugib üksnes saada piisavalt vanaks ning säärane mõte tekib igaühel. Arvestades, kui üksluine ja igav on enamiku inimeste elu, peaksin ehk pidama end õnneseeneks, et minul on see olnud nii kirev.
Aga õigupoolest ei puutu see ju asjasse – sa räägid iseendale vastu ...
„Mida?” Whitworth oli talt midagi küsinud. „Oh ei. Alamkoja istungid lõpevad alles kuue-seitsme nädala pärast.”
„Siis naasete küll varakult.”
„Äriasjad,” vastas Ross. „Olen juba isegi kaua eemal viibinud.”
„Ah jaa, äriasjad.” Need sõnad leidsid Osborne Whitworthi südames vastukaja. „Muide, nüüd kui olete vikont Falmouthiga nii hea tuttav ...”
Ta jäi ootama, aga Ross ei kinnitanud öeldut ega lükanud seda ka ümber.
„... nüüd kui olete ilmselgelt vikont Falmouthiga väga hea tuttav, sest istute tal ju taskus – või igatahes tema piirkonna saadikuna parlamendis –, kasutaksite ehk tutvust ja kostaksite minu eest, sest sooviksin endale Luxulyani pastorikohta, mis ei ole küll tema anda, ent ta saab patrooniga kindlasti hästi läbi ja juba ainuüksi tema allkirjaga soovitusel oleks suur kaal.”
„Kurb kuulda, et kavatsete Trurost ära minna,” torkas Ross õelalt.
„Oh, seda pole mul plaaniski,” kinnitas Ossie Whitworth. „Hiljaaegu meie seast lahkunud Luxulyani kirikuõpetaja elas harva kohapeal. Soovin lihtsalt saada pisut lisa oma kasinale sissetulekule, mis, nagu isegi aru saate, võimaldab üksnes hädapärast ära elada ning naist ja kasvavat peret ülal pidada. Vaimulike palgad pole sugugi kooskõlas neile esitatavate suurte nõudmistega. Kurb küll, aga jumalasulastel ei jäägi õigupoolest muud üle kui pidada kaht või enamat kohta, et toime tulla.”
„Teil juba on kaks kohta,” osutas Ross. „Minu enda Sawle’i piirkonna kiriku pastorikoht anti kaks aastat tagasi teile.”
„Jah, aga see on kaunikesti nigel. Ülalpidamiskulud neelavad peaaegu kogu sissetuleku. Luxulyan on rikkam ning maaomanikud ja mõisnikud hoopis heldekäelisemad. Teate ju küll, et lõunarannikul on alati oldud paremal järjel kui põhjas.”
Tõld sõitis madalate puuokste alt läbi ning väljast kostis katusel istujate pahaseid hõikeid. Üks oksaharu kriipis küljeakent. Ametnik ja tema naine vahetasid pilke, kuuldes härra Whitworthi rääkimas oma soovidest nii avalikult, nagu polekski võõraid kuulamas. Aga paistis, et kapten Poldark ei kavatse sel teemal enam sõnagi lausuda. Ametnikul käis tahes-tahtmata peast läbi mõte, kas poleks reverend Whitworth pidanud sõnastama oma palvet pisut taktitundelisemalt.
Ossie vaatas aknast välja. „Noh, jumal tänatud, mina olen juba peaaegu kodus. Säärane sõit raputab inimesel sisikonna segi. Ma olen korra ka laeval olnud, aga isegi merel polnud hullem. Parem, kui too võllaroog Harry nüüd kohal oleks, et mu kott koju tassida. Aa, seal ta ongi.” Ossie tõstis kepi ja koputas kolm korda kõvasti vastu tõlla katust.
Rattad krigisesid pehmel pinnasel, metallteljed ja nahktrengid ägisesid ning tõld peatus. Kutsar hüppas pukist ja avas ukse, võttes seejuures jootraha oodates mütsi peast.
Ossie ei kiirustanud väljuma. Ta kratsis ennast jälle ja hakkas kuuenööpe kinni panema. „Ärge unustage, Poldark, et mul võib avaneda kunagi võimalus osutada teile vastuteene. Te ei pruugi teada, aga mu onu Conan Godolphin on Walesi printsi lähedane sõber ning alamkoja liikmel, iseäranis teiesugusel kolkast tulnud ja tiitlita liikmel, võib olla kuningakojas – sõna otseses mõttes kuningakojas – liikuvast sõbrast mõnikord palju kasu. Onu Conan tunneb kõiki suursuguseid viigide perekondi ja paljusid mõjukaid ülikuid, niisiis võib selles kõiges olla oma quid pro quo.”
„Ah nõnda,” sõnas Ross natukese aja pärast. „Quid pro quo – vastutasu, mis?”
„Jah. Just seda ma öelda tahtsingi.”
„Ma ei saa vist ikka päris täpselt aru, millest te räägite.”
„Oh, jätke nüüd, Poldark, ma rääkisin enda arvates küllalt selgesti.”
Ross lausus: „Teil on Sawle’is abiõpetaja. Odgers on töökas ja kohusetundlik mehike. Kui te selle koha endale saite, tõstsite tema aastapalga neljakümnelt naelsterlingilt neljakümne viiele.”
„Jah, tõstsin küll. See oli lahke žest, mis lähtus praegusest raskest ajast. Kuigi arvestades seda, et ta elatab end põllupidamisest ega kuluta peaaegu üldse, on mul raske ette kujutada, mida ta selle rahaga teeb.”
„Noh, võin teile kinnitada, et hästi ta just ei ela. Ta kasvatab köögivilju ja müüb neid kohalikul turul. Tema naine hoiab kokku ja näeb vaeva, et pere ots otsaga kokku tuleks, õmbleb vanemate laste rõivaid nooremate tarvis ümber ning lastel pole lootustki käia riides, nagu vaimuliku lastest võiks oodata, või saada vähegi sobivamat haridust. Rääkisite mulle, kui raske on kirikuõpetajal end ära elatada. Teadke siis, et neljakümne viie naelase aastapalgaga ei ela härra Odgers õigupoolest paremini kui hobuserautaja või sepp.”
„Säärasel juhul võin ainult öelda, et ta käib oma rahaga üpris lohakalt ümber! Olen algusest peale pidanud teda saamatuks mehikeseks.”
Ross silmitses kõnelejat, püüdmatagi varjata oma vastumeelsust. „Arvan, et sedasorti quid pro quo võiks tulla kõne alla siis, kui suurendaksite härra Odgersi aastapalga saja naelani. Teie onu teeneid ma ei vaja, aga niisugusel tingimusel oleksin täiesti nõus paluma lord Falmouthil teie eest kosta.”
„Sada naela aastas!” Härra Whitworth hakkas punduma nagu ikka siis, kui oli vihane. Säärane võime on enamasti omane teatud loomadele ja lindudele, ent kummalisel kombel oli selleks suuteline ka Ossie. „Kas te ikka teate, et kogu Sawle’i piirkonna pastori aastapalk on kakssada naela? Kuidas ma peaksin teie arvates veel kirikuõpetajaks jääma, kui maksaksin sellest poole harimatule abiõpetajale?”
„Tõtt-öelda,” osutas Ross, „teeb just tema ära kogu töö.”
Ossie Whitworth võttis kübara. Teener Harry oli tõstnud tema reisikoti juba alla ning seisis nüüd kutsari kõrval, nägu tervituseks tobedalt irvel. „Nõnda võib arvata üksnes inimene, kes pole oludega kursis.”
„Mina arvan nii ja ma elan ju üsna teie kiriku lähedal.”
„Taevas hoidku, head päeva, kapten Poldark!”
Ossie ronis tõllast välja, rapsides vaba käega kuuerevääre, justkui püüaks peale tüütute materiaalsete kirpude vabaneda ka endale esitatud ebaõiglastest süüdistustest. Tõllale ainsatki pilku heitmata ja kutsarile jootraha andmata hakkas ta astuma mööda kitsukest teerada St. Margaret’si kirikla ja oma tõrksa naise poole. Pikk rangisjalgne Harry järgnes toekal sammul kõndivale isandale. Lookas puude vahelt võis näha välgatamas jõge.
Kutsar ronis tagasi pukki, nõõtas, plaksutas piitsa ning tõld nõksatas nagisedes paigast, et läbida viimane Truroni jääv miil.