Minu isanda soovil. Margaret Moore
Читать онлайн книгу.
Vaatamata sellele, kuidas nad teda kohtlesid, ei pannud ta neile nende plaane ega sõjakavalusi pahaks. Maailmas, mida valitsesid mehed, määras abikaasa selle, kas naise tulevik on õnnelik või kurb, jõukas või vaene.
Armas jumal, palun anna, et nii ei läheks ei tema ega ta õdedega. Kui vähegi võimalik, ei lase nad ühelgi mehel endi üle sellist võimu omada.
Ta kuulis kõrvus taas isa jämedat juua täis häält, just nagu oleks too praegu siinsamas ta kõrval seisnud. „Panen su mehele niipea, kui leian mehe, kes sinu eest kõige rohkem maksab. Ja kui ta tahab enne pakkumise esitamist kaupa lähemalt uurida, siis koorin su ise alasti.”
Seda kohutavat mälestust meelest pühkides leidis Adelaide tühja latri ja vajus puhastele õlgedele. Ta võttis peast uhkete tikanditega peakatte ja lõuani ulatuva loori, nõelad juustest ja raputas need vabaks.
Ta tähelepanu köitis latri tagumisest nurgast kostuv näugumine. Vanal tekil lamas poegi imetav kass. Üks neist, kes polnud eriti näljane või oli teistest seiklushimulisem, ronis Adelaide’i poole.
Kassipoeg oli armas, valget värvi, selg must, just nagu oleks tal olnud seljas mantel. Ta ninal oli must plekk, samuti suu all, kus see meenutas habet.
Soovimata kassiema pahandada, jäi Adelaide oma kohale ja vaatas, kuidas kassipoeg maailma uurib. Loomake tuli tema poole ja näis, nagu ei kardaks ta midagi. Kuid siis taipas Adelaide, et kass rihib ta süles olevat loori. Ta pani peakatte uuesti pähe ning kinnitas just loori, kui kass korraga selle poole hüppas ning talle sülle kukkus. Adelaide hakkas naerma, kuid ei soovinud, et ta siidloor katki rebeneks, nii lükkas ta loori tahapoole ja silitas kassipoega, pidades samal ajal silmas tolle ema.
Tema poole tuli teine kassipoeg. See oli valge rinna ja valgete jalgadega must kiisu. Valge kassipoeg püüdis end ta sülest vabastada. Samal ajal avanes suur talliuks ja vaikuse rikkus ilmeksimatu heli, mis viitas, et munakivisillutisega siseõuest toodi sisse hobune.
Teadmata, kellega tegu, ning kartes, et see võib olla kas söör Francis de Farnby või mõni teine õukonna härradest, leidis Adelaide, et targem on lahkuda.
Kuid enne, kui ta jõudis end liigutada, kargas valge kassipoeg linnukesena ta õlale. Must kassipoeg hüppas talle sülle: too järgnes valgele kõikjale. Valge kassipoeg ronis näugudes ta kaelale. Adelaide ahhetas, kui kassipoeg nõelteravad küünised talle kuklasse surus, must aga tagasi ema juurde läks.
Pea maas, püüdis Adelaide kassi kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Ta peakate kukkus maha, kuid kass klammerdus veelgi tugevamalt ta kaela, küünised Adelaide’i ihus ja punasest damastist kleidis.
„Kas saan aidata?”
Adelaide kangestus.
See polnud tallipoiss. Mehe peent kõnemaneeri arvesse võttes pidi ta olema aadlimees, kuigi Adelaide ei tundnud ta madalat ja kähedat häält.
Ta püüdis pead tõsta, kuid kassipoeg klammerdus veelgi tugevamalt ta kaela. „Aih!”
„Lubage, mu daam.”
Adelaide’i vaatevälja ilmus paar kulunud ja mudaseid saapaid ning kassipoeg kadus õnneks ta kuklalt, kuigi mitte tolle küüniste tekitatud haavad.
„Palun, olge ettevaatlik,” anus ta, pea endiselt langetatud asendis, mis oli ühtaegu ebamugav ja piinlikkust tekitav. „Vastasel juhul võib kassipoeg mu kleidi katki teha.”
„Seda ei tohi sündida,” oli päästja temaga sama meelt, hääl soe ja sõbralik, mis tõi Adelaide’i näkku puna, just nagu oleks see just sedasorti salajane kohtumine, mida ta kõigest väest vältida püüdis.
Ta tõstis pilgu, lootes näha pisut rohkemat enda ees seisvast mehest. Mehe hall mantel oli tehtud villasest kangast ja seda katsid poripritsmed ning selle servas oli nii suur auk, et sealt võis sõrme läbi pista.
„Tule nüüd, kiisuke,” ütles mees õrnalt, püüdes kassi küüsi Adelaide’i kleidist kätte saada.
Kuigi Adelaide püüdis ignoreerida võõra lähedust, tõid mehe madal hääl ja ta hingeõhu soojus Adelaide’i kuklal ta seljale värinad – kuid mitte hirmust. Need olid millestki muust. Millestki keelatust ja ohtlikust.
„Olete vaba,” ütles mees lõpuks kassipoega ta kaelalt tõstes. Ta lükkas Adelaide’i juuksed õrna liigutusega kaelalt ära. „Kas ta küünistas teid?”
Tule jumal appi! Niimoodi polnud Adelaide’i mitte ükski mees veel puudutanud. Ükski mees ei teda niimoodi puudutada ja tema ei tohiks mitte mingil juhul seda nautida.
„Verd pole näha,” ütles mees. „Võib-olla kleidi all...”
„Te ei vaata mu kleidi alla!” hüüatas Adelaide, ajas end jalule, haaras loori ja peakatte ning pöördus...
... nii ligitõmbava mehe poole, kelle sarnast polnud elu sees näinud.
Pikad kastanpruunid juuksed raamisid nägusat küpset teravate põsesarnade ja jõulise lõuaga nägu. Tumedad kulmud kerkisid küsivalt pruunide silmade kohal, mille lõid särama kuldsed päikeselised laigud. Ta täidlased huuled kerkisid lõbusas, kuid sõbralikus naeratuses, mis pani Adelaide’i südame taguma nii, nagu oleks ta jooksnud maha mitu miili. Valge-mustakirju kassipoeg oli tal süles, silmad pilukil, ning nurrus valjult, kui mees ta pontsakat kõhtu silitas.
Mitte iial varem polnud Adelaide mõnd kassi kadestanud.
„Uskuge mind, mu daam, ma ei mõelnud midagi ebasündsat,” ütles võõras, karuses hääles lustakusenoot. „Pidasin vaid silmas, et peaksite laskma toatüdrukul neid kriime puhastada. Kassi kriimustus võib olla vägagi tõsine asi.”
Adelaide pani suu otsustavalt kinni, kui taipas, et oli vahtinud meest nagu mõni sõgedalt armunud tobuke. Tegu oli ju kõigest mehega, mitte mõne üleloomuliku olendiga.
„Tänan teid abi eest, mu härra,” ütles ta kõrgi väärikusega. „Olen kindel, et mu haavad on tühised.”
Mehe naeratus kadus ning säde ta pruunides silmades tuhmus.
Nii pidigi see olema. polnud ju ometigi tulnud õukonda selleks, et endale meest leida. Tema oli tulnud siia selleks, et abiellumist .
Ta kuulis selja taga susinat. Viimane kassipoeg oli söömise lõpetanud ja emakass leidis, et poegadel on aeg minna.
Valge kassipoeg kargas mehe sülest maha ja jooksis teiste juurde.
Meeldiva väljanägemisega, heade kommetega ja seega kindlasti härrassoost pärit võõras saatis Adelaide’ile kurva naeratuse. „Mind jäeti maha.”
Adelaide ei tahtnud naeratada, kartes, et mees võib tõlgendada seda vääralt. Ta pööras pilgu kõrvale ja nägi mehe käel pikka kriimu. „Teie käsi on verine!”
„Väike põrguline,” pomises mees kätt uurides ja tõi nähtavale randme, kus nahk oli hell ja punane. Just nagu oleks ta olnud pikki nädalaid ahelais.
Adelaide tõstis jahmunud silmad ja nägi, et võõras uurib teda vankumatul pilgul, millest polnud võimalik midagi välja lugeda. Kuigi Adelaide tundis suurt uudishimu, leidis ta, et arukam on suu kinni hoida ja haava eest hoolitseda, kuna teda oli mees ju aidanud.
Ta läks kähku lähima küna juurde ja pistis looriotsa vette, et sellega haava puhastada.
Võõras härrasmees, kass ja ta pojad olid kadunud.
Adelaide seisis rabatuna, juureldes, kuhu mees küll läinud oli ja kas peaks püüdma mehe üles leida, kuni kuulis Francis de Farnby liigagi tuttavat häält. Poleks sugugi hea, kui ta leitaks siit koos mõne meesterahvaga, eriti veel nii nägusaga nagu tundmatu härrasmees. Võis ette kujutada, mis jutud õukonnas selle peale liikvele läheksid.
Teine peatükk
„Armand! Lõpuks oled kohal! Kartsin juba, et oled eksinud.”
Armand