Minu isanda soovil. Margaret Moore
Читать онлайн книгу.
tuleb samme ja sõnu kaaluda. „Olen ettevaatlik.”
„Tore,” vastas Randall tõelist kergendust tundes. „Nüüd aga otsime midagi süüa. John ja kuninganna on ikka veel voodis, nii et sa ei näe neid kohe.”
„Jumal tänatud. Vastasel juhul võiksin söögiisu päris kaotada.”
„Tore, et sa end paremini tunned,” ütles Adelaide Eloise de Veneryle, kui nad istusid tol hommikul hiljem lossiaias pingil.
Armas, hea ja ilus Eloise oli õukonnas Adelaide’i ainsaks tõeliseks sõbraks. Ta oli ühtlasi ka läbi ja lõhki hea, usaldusväärne ja tal puudusid igasugused ambitsioonid.
Läheduses mängis mitu õukondlast aia keskosa katval lopsakal tasasel murul pallimängu. Eesmärgiks oli saada pall keskel asuvale pallile kõige lähemale ja blokeerida ligiduses olevatel pallidel lähemale pääsemist.
Aias ja sellest väljaspool olid lillede ja magusalõhnaliste põõsastega ääristatud jalutusrajad. Mööda seinu ronisid üles roosid ning väätide ja redelitega oli tekitatud mitmeid alkoove ja nurki.
Oli lord Richard D’Artage’i kord. Tema oli õukonna kõige edevam paabulind, kes veetis igal hommikul mitmeid tunde juukseid ja riideid sättides. Käisid jutud, et tal on tuunika all õlapolstrid ja et ta juuksed pole päris loomulikku värvi.
Teised noored aadlimehed vaatasid pealt ja andsid nõu – oli see siis soovitud või mitte – ning nii mõnigi neist oli üsna palju veini pruukinud. Mitmed daamid olid samuti pallimängu juures, kaasa arvatud ambitsioonikas ja torkava keelega, läbitungiva pilgu ja terava lõuaga leedi Hildegard.
Adelaide oli üsna rahul, et sai vaadata teiste õukondlaste mänge kõrvalt, oli siis tegu pallimängu, nöökamise või võimumänguga. Tema eelistas olla peidus, kuigi ta kuratlik ilu muutis selle peaaegu võimatuks.
Eloise saatis talle häbeliku pilgu. „Ma polnud täna hommikul tegelikult haige. Ma lihtsalt ei tahtnud mõnda aega Hildegardi läheduses olla.”
„Sellest võib aru saada,” ütles Adelaide. Hildegard polnud ka tema lemmik.
Eloise ohkas. „Tal õnnestub mind alati endast välja viia. Kui ma vaid suudaksin olla rohkem sinu moodi, Adelaide. Sind ei häiri tema sõnad.”
„Kuna mind ei huvita, kas ma meeldin Hildegardile või mitte,” vastas Adelaide siiralt. Oluline oli üksnes see, mis kuningas temast arvab, kuna tema käes oli võim nii Adelaide’i enda kui ka ta õdede saatuse üle.
Eloise oli endiselt tujust ära ja Adelaide püüdis ta tuju tõsta. „Randall FitzOsbourne jälgis sind eile õhtul tantsu ajal.”
Eloise tõstis pilgu ja siis tõmbus ta näost punaseks ning vahtis jalge ees olevat kivisillutisega kõnniteed. „Oh, ei usu. Arvatavasti vaatas ta kedagi teist.”
„Ta vaatas päris kindlasti sind,” kinnitas Adelaide. „Võib-olla peaksid temaga täna õhtul rääkima.”
„Ma ei saa! Mida ma talle ütleksin? Ta peaks mind liiga pealetükkivaks.”
„Kahtlen selles. Sa oled õukonnas kõige tagasihoidlikum naine. Kahjuks on tema sama häbelik ja tagasihoidlik nagu sina. Võib-olla peaksid temaga ise juttu alustama...”
„Ma ei saa ju! Lisaks sellele,” jätkas Eloise murelikul toonil, „ei tule talle arvatavasti pärast ta sõbra saabumist mina enam meeldegi.”
„Millise sõbra?” küsis Adelaide, püüdes säilitada ükskõikset tooni, kuigi teda läbis erutuslaine. Tema teada oli õukonda saabunud vaid üks uus inimene – too mees, keda ta oli kohanud tallis. Kellestki muust polnud midagi kuulda.
„Lord Armand de Boisbaston,” ütles Eloise. „Sa polnud siis siin, kui ta viimati õukonnas oli, muidu mäletaksid teda kindlasti. Ta on väga nägus mees.”
See pidi olema sama rüütel, keda Adelaide oli tallis näinud. „Ma vist nägin teda,” vastas ta, kuigi kummalisel kombel polnud tal tahtmist rääkida Eloise’ile mehega kohtumisest tallis. „Kas tal on pikad juuksed?”
„Minu teenijatüdruk ütles, et peaaegu õlgadeni. Marguerite oli temast rääkides kohutavalt elevil. Oota, kuni õukonna daamid kuulevad, et ta on tagasi. Siis lähevad ka nemad elevile. Huvitav, miks ta pole juukseid maha lõiganud. Enne Normandiasse minekut oli ta üsna korraliku väljanägemisega. Kas ei leia, et ta on nägus?”
„Leian.”
„Huvitav, et tal kulus õukonda naasmiseks nii kaua aega. Ta on juba mitu nädalat vabaduses olnud.”
„Vabaduses?” küsis Adelaide ja siis meenusid talle mehe randmeil nähtud armid.
Eloise langetas hääletooni ja sisuliselt sosistas: „Ta kaitses ühte Johni Normandia lossi. Neid piirati mitu kuud, nad ootasid muudkui lisavägesid, kuid John ei saatnud abi. Lõpuks, kui Prantsuse kuningas ähvardas linnale tule otsa panna ja kõik tappa, andis lord Armand viimaks alla. Siis pandi lord Armand, temaga koos olnud rüütlid ja nende skvaierid lunaraha maksmiseni vangi. Nood, kelle eest kähku ära maksti, vabastati juba paari nädala pärast. Teistel ei läinud nii hästi. Lord Armandi sõpradel kulus raha kokku saamiseks mitu kuud. Tema perekonna mõis jäi üsna kehva seisu pärast seda, kui vanemale poolvennale hangiti varustus koos Richard Lõvisüdamega ristiretkele minekuks. Too vaene mees sai surma veel enne, kui Pühale Maale jõudiski. Lord Armandi noorem poolvend on endiselt Normandias vangis ja ootab, et ta eest lunaraha makstaks.”
„Tal on... oli... kaks venda?”
Eloise noogutas. „Raymond de Boisbastonil oli kahe naisega kolm seaduslikku poega ja minu teada ka mõned sohilapsed.”
„Kui poeg isa moodi on, siis saan aru, miks naised nii suure innuga ta voodisse ronivad,” mõtiskles Adelaide kuuldavalt, mõeldes lord Armandi naeratusele ja nõiduslikele pruunidele silmadele.
Eloise osutas peaga palli mängivate õukondlaste poole. „Teised vallalised aadlimehed ei tunne sugugi heameelt, et lord Armand tagasi on.”
„Kas tal pole siis naist?”
Eloise raputas pead.
Adelaide püüdis selle teadmise üle mitte heameelt ega kergendust tunda. Abielu oli ju ometi asi, mida tuli vältida, kui ta ei tahtnud sattuda mõne mehe tujude ja käskude ohvriks. Ta ei tahtnud, et teda koheldaks hullemini kui koera või hobuseid. Tema ei tahtnud, et mõni mees peksaks teda selle eest, et ta on sünnitanud poegade asemel „kasutuid” tüdrukuid.
Ja kui mees on nägus ja tal on niisugune hääl, mis tõotab selliseid naudinguid, mis on kindlasti patused, ei saa ta ka mingil juhul truu olla.
„Võib-olla annab John talle ta lojaalsuse ja kannatuste eest suure kaasavaraga naise,” arvas Eloise. „Siis saab ta kaasavara eest venna lunaraha maksta. Võib-olla just sellepärast ta õukonda tuligi.”
„Võib ju olla,” ütles Adelaide ja tundis heameelt, et tema lihtne riietus laskis arvata, nagu oleks tema perekond suhteliselt vaene. Ainsaks ehteasjaks oli tal ema krutsifiks. See oli vana ja kuigi kullast ja kaunistatud smaragdidega, oli see tagasihoidlik, võrreldes nende ehetega, millega uhkeldasid õukonnas teised daamid.
„Oh, kui kahju!” hüüatas leedi Hildegard, kui lord Richard mööda lõi. „Arvatavasti oli maapind ebaühtlane, vastasel juhul oleksite võitnud.”
„Kahju tõesti, Richard. Sa oleks mulle peaaegu ära teinud,” märkis mängu võitja söör Francis de Farnby rahulolevalt võiduka häälega. Ta oli nägusam kui lord Richard: ta juuksed olid heledad, õlad laiad ja puusad kitsad; kuid sarnaselt lord Richardiga oli ta teadlik nii oma heast välimusest kui ka perekonna jõukusest ja prestiižist. Ta oli sedasorti mees, kes eeldas, et kõik on temast sama sisse võetud kui ta ise.
Adelaide püüdis mitte kulmu kortsutada, kui ta nende poole tuli.
„Ah, mu daam, kartsin et haldjad on teid vangi võtnud ja endaga kaasa viinud,” ütles