Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      1. PEATÜKK

      Kui teie ämm on oma minia suhtes uskumatult hellaks muutunud, siis on parem mitte mõelda sellest, millega teie mees on hakkama saanud…

      „Dašake, sa näed võluv välja, kollane värv sobib sulle imeliselt,“ nurrus Zoja Ignatjevna.

      Võpatasin ja läigatasin kohvi laudlinale.

      Ma ei ole rumal armukadetseja, ma ei sori armastatud mehe mobiiltelefonis, otsides teistelt naistelt saadud sõnumeid, ei kuula pealt, kellega ta telefonivestlusi peab, ei loe salaja temale saadetud kirju. Ma usaldan Fjodor Manevinit, sest tean – ta armastab mind. Pealegi on ta aus inimene ja kui ta tunne jahtub, ei hakka ta salaja kõrvalehüppeid tegema, vaid ütleb avameelselt: „Anna andeks, Daša, ma ei taha enam sinuga koos elada.“ Kuid meil on esialgu kõik hästi, me valmistume pulmadeks. Miks sellisel juhul Zoja Ignatjevna sõnad mind ärevaks tegid?

      Muide, pole õige teda ämmaks nimetada – ta on minu peigmehe vanaema. Feliksi on sünnitanud Gloria, kellega me pärast tuttavaks saamist peagi lähedasteks sõpradeks saime. Mul on juba ammu selge, et olemuselt on ema oma pojast palju noorem. Feliks on tema jaoks pigem hoolitsev vend, kes kogu jõust püüab säästa teda arututest tegudest.

      „Kanaarilinnu värv paneb särama sinu juuste ja silmade värvi,“ jätkab samal ajal Zoja Ignatjevna.

      Naeratasin laialt, ehkki sisimas tõmbusin veel rohkem pingule. Te küsite, miks tekkis mul selline reaktsioon. Kohe selgitan.

      Tuhkblondide juustega naisele nagu mina sobib erekollane sviiter nagu kassile sadul. Gloria tõi selle mulle eile ilma vähimagi põhjuseta. Ta oli sõitnud poodi šampooni ostma, kuid kosmeetikaosakonda jõudmata nägi vitriinis väga õhukesest lõngast sviitrit ja tormas seda selga proovima. Gloriale sviiter ei sobinud, kuid sellepärast ei pidanud seda ju ostmata jätma! Õhtul ulatas ta mulle paki ja siristas:

      „Imetore sviitrike, kahjuks mulle ei sobi see üldse. Sulle aga on just paras. Ei raatsinud nii kena asjakest poeletile jätta ja nii ma mõtlesingi, et rõõmustagu see Dašakest. Kanna terviseks!“

      Mina, mõistagi, proovisin kingitust kohe selga, sain aru, et olen sellega nagu ägeda maksahaigusega tibu, kuid tahtmata Gloriat kurvastada, kiitsin takka. Ja täna hommikul tulin sellega hommikust sööma. Miks ma olin otsustanud kanda sviitrit, mis tegi mind peaaegu kakskümmend aastat vanemaks ja andis mu näole ebaterve kollasuse? Vastus on lihtne: minuga ei juhtu midagi, kui ma jalutan päevakese ringi hepatiidihaige kanaarilinnuna, kuid Gloriale teeb see rõõmu. Ma saavutasin eesmärgi: kui Gloria nägi, et ma tema kingitud sviitrit kannan, naeratas ta rõõmsalt.

      Tõsi küll, tema noorem vend Igor reageeris teisiti, kuulutades ebaviisakalt:

      „Viska see pluus minema, sa oled sellega kui habemik agaam.“

      „Dašal pole habet,“ vaidles Gloria miskipärast vastu. „Ja kes see agaam on?“

      „Sisalik,“ kukkus Igor seletama. „Kui teda hirmutada, lähevad ta jalad erekollaseks.“

      „Mis sa nüüd?“ imestas Gloria. „Ja mida ta siis sülitab?“

      „Kes?“ ei taibanud Igor.

      „See sinu agaam,“ täpsustas õde. „Kui sellel, kes teda nii hullusti hirmutas, muudavad jalad järsult värvi, tähendab see, et sisalik on ta peale sülitanud. Mida? Mürki või?“

      „Jalad lähevad hirmust kollaseks agaamil,“ vastas Igor.

      „Ah soo…“ venitas Gloria. „Sa väljendusid ebatäpselt, seepärast jäigi arusaamatuks.“

      „Ma väljendun alati täpselt,“ ütles Igor ja mossitas.

      „Ei,“ vaidles õde vastu, „hetk tagasi sa ütlesid, et kui teda hirmutada, muutuvad jalad erekollaseks. Järelikult oli jutt inimesest.“

      „Ei, roomajast,“ oli Igor kangekaelne. „Sellest saab iga loll aru.“

      „Aga mina ei saanud,“ pareeris Gloria.

      „Tee siis järeldused oma taiplikkuse kohta,“ teatas vend ebaviisakalt. Ja vaatas taas minu poole. „Darja, see hilp ei kõlba sulle üldse!“

      „Kullake, too apteegikapist ravim,“ sekkus jutuajamisse Zoja Ignatjevna.

      Igor lonkis kiirustamata esikusse, tema kannul lahkus ka Gloria. Jäime elatanud daamiga kahekesi ja ta kukkus kõikvõimalikel viisidel sviitrit kiitma. Kuulasin teda ega suutnud ära arvata, miks Inimese Kasvatamise Probleemide instituudi rektor on äkki lausa meekeeksiks muutunud.

      „Dašake, kuidas te suhtute antikvaarsetesse esemetesse?“ Zoja Ignatjevna oli äkki kardinaalselt muutnud vestlusteemat.

      „Mulle ei meeldi asjad, mis on enne mind kuulunud võõrastele inimestele,“ vastasin ausalt. „Kuid soolatoos, suhkrutoos ja tordilabidas, mis on mulle jäänud vanaemalt, on mulle väga kallid, ma hoian neid puhvetkapis. Aga miks te küsite?“

      „Paljud inimesed jumaldavad esemeid, millel on ajalugu,“ jätkas Feliksi vanaema kavala rebase hääletoonil, „ja on valmis maksma millist tahes raha, näiteks, tassi eest, millest on joonud krahv Monte-Kristo.“

      Püüdsin hoida näoilmet tõsisena.

      „Nimetatud krahv pole kunagi eksisteerinud, tema mõtles välja Edmond Dantès, et oma vaenlasi karistada, aga Dantèsi mõtles omakorda välja kirjanik Alexandre Dumas. Järelikult ka tassi, millest on joonud kättemaksuline aristokraat, ei saanud eksisteerida, ja kui keegi seda müüb, on ta ebaaus inimene.“

      Eakas daam eelistas jätta mu sõnad tähelepanuta.

      „Antikvaarsete esemetega äritsemine toob suurt kasumit, oksjonid Sotheby’s ja Christie’s on üliheal järjel. Dašake, mul on teile palve: kuulake ära, mis on öelda Igoril, tal on tekkinud suurepärane mõte. Kahjuks, ma ise ei saa praegu aidata poissi selle elluviimisel, minu finantsolukord jätab soovida paremat, kuid äkki te tunnete huvi ja hakkate kindla äri investoriks.“

      Telliskivi vajus mu südamelt. Selles on siis asi! Minu peigmees ei puutu asjasse, Zoja Ignatjevna lihtviisi määris mulle mett moka peale, kiitis kohutavat kollast sviitrit, et mulle meeldida. Ta suhtub jahedalt Gloriasse ja Feliksisse, kogu tema armastus on saanud osaks Igorile. Zoja Ignatjevna jumaldab „poissi“ ja toetab pidevalt tolle ponnistusi hakata edukaks ettevõtjaks. Te küsite, mis selles halba on? Ei midagi, peale ühe asja – Igoril tekivad alatasa „geniaalsed“ mõtted. Ta on kasvatanud austerservikuid; püüdnud dresseerida koduabilisteks puudlikoeri – tema meelest peaksid koerad olema suutelised käima poes toitu toomas; veel, kui mu mälu ei peta, on ta kasvatanud kilpkonni, kavatsedes tarnida poodidesse nende mune, aga ka kasvatanud konni, kelle liha on tema sõnul kanalihast õrnema maitsega…

      Üks tema viimaseid „äri-ideesid“ oli õpetada puggle’i tõugu koera1 trühvleid otsima.

      Keegi oli talle kinnitanud, et Mafi leiab metsas vaevata kallihinnaliste seente kogumid ja Igor müüb need kerge vaevaga väga suure raha eest restoraniomanikele, ning pakkus Igorile osta tema käest peni märkimisväärse rahasumma eest. Muidugi mõista osutus Mafi selle töö jaoks kõlbmatuks, pealegi ei kasva trühvlid Moskva