„Sa pead mind idioodiks, kes kõigepealt otsib numbrit märkmikust ja siis valib selle telefonis? Olen progressi-inimene, valdan uusima aja tehnikat suurepäraselt!“

      Nonoh, ma ei hakka jõmmkärakale meelde tuletama, kuidas tema sülearvutit kasutama õppis6, kuid mul tekkis uus küsimus.

      „Miks sa siis kannad kaasas pabermärkmikku, kui sa seda ei kasuta?“

      Aleksandr Mihhailovitš kortsutas kulmu, kuid ei vastanud midagi. Ma võtsin tal portfelli käest ja hüüdsin rõõmsalt:

      „Oi, kui palju siin kõiksugu kraami on! Plekkkarp lutsukommidega, hulk šokolaadikommipabereid…“

      „Moskvas on võimatu prügikasti leida,“ selgitas jõmmkärakas, „mul pole kombeks prügi kõnniteele loopida.“

      „Viska kodus prügiämbrisse,“ soovitasin.

      „Eile unustasin juhuslikult välja raputada,“ surus jõmmkärakas, läbi hammaste.

      „Ainult eile?“ täpsustasin, kommipabereid silmitsedes. „Nii et sa oled kõik selle ühe päevaga pintslisse pistnud? Üks, kaks, kolm, neli, viis šokolaadikommi, kaks kartulikrõpsude pakendit. Ja mis see on? Vahvlid Metsamuinasjutt marjatäidisega. Kas neid veel toodetakse? Kunagi meeldisid need mulle väga. Nii palju magusat ühe päevaga? Su vööümbermõõt on varsti sama, mis su pikkuse mõõt!“

      „Polnud aega lõunal käia, tuli võtta poest, mis ette juhtus,“ ühmas Degtjarjov.