Roosi märgi all. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
põski. „Ja vahel on mul tunne, et ma vihkangi…”
Saara läks ja põlvitas Ingli ette, ta võttis tüdruku käed oma pihkudesse. Sel hetkel ei mõtelnud ta sellele, et ta ei jõua või et ta ei taha. Kaastundelaine ujutas ta üle. Ta tahtis Inglit aidata, tõesti tahtis…
„Ära mõtle sellele!” sosistas Saara ja ulatas Inglile teekruusi.
Saara surus Ingli sõrmed kuuma kruusi ümber, seejärel tõstis ta selle ettevaatlikult tüdruku huultele.
„Rüüpa!” palus Saara, ja Ingel rüüpas. „Kas sa tunned selle tee maitset?”
Ingel noogutas.
„Milline see on? Kirjelda!”
Ingel maigutas mõnda aega teed suus, enne kui selle alla neelas. Seejärel tõstis ta pea ja vaatas Saarale oma suurte siniste ja põhjatult kurbade silmadega otsa.
„Ma ei oska,” sosistas ta.
Ja Saara pidi tõdema, et see ei olnud tavapärane masenduses Ingel. See oli tüdruk, kes kristallselgelt tajus oma olukorra lootusetust.
„Ma tahaks öelda marjane või täidlane või lõõgastav, aga ma ei tea, kas need sõnad on õiged,” sosistas Ingel edasi. Ent isegi see sosin lõikas Saarale südamesse ja kõrvu.
„Kõik, mida sa tunned, on õige.”
„Sa ei kujuta ette, mida ma tunnen!”
Ingli silmis oli nüüd ainult veel ahastus ja valu ning mingi osa Saarast oleks soovinud seda valu hetkeks tunda, sest võib-olla siis oleks tal olnud kergem Inglit mõista. Mõista, miks Ingel oli elamisest peaaegu loobunud.
„Ei kujuta. Võta veel teed. Keskendu sellele.”
„Ma ei saa. Sel ei ole mõtet,” nuuksus Ingel.
„Sa pead!”
„Ei pea ma midagi!”
Saara ohkas, ta heitis vilksti pilgu kellale ning tõdes, et ta pidi siit hiljemalt kahekümne minuti pärast minema saama, et kooli jõuda. Hetkel tüüris aga kõik katastroofi poole.
„Kas midagi juhtus? Kas sa nägid teda… unes?” uuris Saara lõpuks ettevaatlikult.
Vaikus kestis peaaegu igaviku, enne kui Ingel end nii palju kogus, et suutis uuesti midagi öelda.
„Ta oleks saanud täna kaheksateist,” nuuksus tüdruk viimaks.
Neetud…
„Vabandust. Ma ei mäletanud.”
„Ja mul ei ole isegi hauda, kuhu talle lilli viia.”
6.
Miikael heitis pilgu selja taha. Muuseumis töötav naine vaatas neile järele. Miikaeli meelest pisut kahtlustavalt. Või siis murelikult. Poiss oli veendunud, et naine polnud nende valet, et Miikael tuli oma vanaema kunagist töökohta vaatama, uskuma jäänud. Nad tundusid kindla peale kahtlased. Juba tema puterdamine reetis teda. Ta oli mitu korda sõnu otsinud, sest polnud ka ise oma valesse piisavalt uskunud.
Kahtlust oli äratanud küllap ka see, et nad olid tulnud keset tööpäeva. Ometigi peaksid nad loogiliselt võttes olema praegu kas koolis või tööl. Ja siis veel muidugi Vika, kes nägi välja nii, nagu ta oleks just „Selgeltnägijate tuleproovist” välja astunud. Tüdruk kandis musti teksaseid ja musta nahktagi, ta silmi kattis gooti stiilis meik ja ta kaelas rippus suur metalne pentagramm. Ja mis põhiline – ta polnud isegi üritanud sellele naisele meeldida või siis vähemalt viisakaski olla.
Miikael ohkas. Ilmselt too naine arvas, et nad olid lihtsalt mingid pätid, uskus poiss. Kindlasti läks ta nüüd oma laua taha tagasi, et neil valvekaamerate abil silm peal hoida.
„Ära vahi ringi, nagu sa oleks siia vargile tulnud!” ütles äkki Vika, kes oli siiamaani vaikinud.
Tüdruku hääles oli alla surutud viha ja poiss ei mõistnud, millega ta oli selle ära teeninud.
„Mis mõttes ära vahi ringi! See on ju muuseum! Me tulimegi siia ju vaatama,” õiendas Miikael vastu.
Nad olid tõepoolest teinud näo, nagu see loss huvitaks neid. Nad olid ostnud piletid ja Miikael oli isegi lossi tutvustava infovoldiku kaasa haaranud, et neist ikka usutav mulje jääks. Ehkki poisi arust ei olnud Vika proovinudki sellele kuidagi kaasa aidata.
Miikael ei saanud aru, miks Vika täna hommikul nii pahur oli. Poiss oli terve tee bussis püüdnud meenutada, kas ta polnud hommikul tüdrukule midagi sellist öelnud, mida Vika oleks võinud hinge võtta, kuid talle ei meenunud midagi. Äkki oli tüdruk säärases meeleolus hoopis selle pärast, mille jaoks Miikael oli ta siia kutsunud? Võib-olla ta ei tahtnud või kartis siinsete vaimudega suhelda?
Koridor, mida mööda nad liikusid, lõppes üsna pea pooleldi lahtise uksega, kust Miikael sisse astuda siiski ei söandanud. Ukse tagant kostvate häälte järgi otsustades oli tegu ametiruumiga. Kuskil asusid siin ka klassiruumid, sest lossis olid koha leidnud nii Suuremõisa lasteaed-algkool kui ka Hiiumaa ametikool. Miikael mõtles kibedalt, et varsti võib ta ilmselt ennastki ametikoolile üles anda, sest kui ta tahaks gümnaasiumit lõpetada, siis peaks ta praegu küll hoopis teises kohas viibima.
Miikael tammus nõutult jalalt jalale. Ta oli lootnud, et nad pääsevad ligi suuremale osale majast, kuid tundus, et nii see ei lähe. Ta oleks pidanud seda taipama juba lossi plaani vaadates, kust selgus, et siin on enamik ruume läbikäidavad, ja nüüd nad just olidki jõudnud kohta, kust edasi minna ei olnud võimalik.
Vika seisatas Miikaeli eeskujul. Tüdruk nägi välja, nagu oleks ta sunnitööle saadetud. Nagu Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg, meenutas Miikael. Kindlasti üks Hiiumaa tuntuim parun, kes oli Suuremõisa lossis elanud 18. sajandi lõpul ja järgmise sajandi algul ning keda veel pea kaks sajandit hiljemgi süüdistati ekslikult selles, et ta valemajaka abil kaubalaevu madalikule meelitas. Aga kui see oligi vaid rahvajutt, siis vastas ikkagi tõele, et ta oli tapnud oma laeva kapteni Carl Johan Malmi. Ja kuigi ta väitis, et tegi seda enesekaitseks, tunnistati ta mõrvas süüdi ja saadeti Siberisse.
„Kas sa tunned midagi?” küsis Vika äkki Miikaeli üllatuseks.
„Kas ma peaksin? Me tulime ju siia, et sina midagi tunneksid.”
Nüüd oli Miikaeli kord veidi pahur olla. Miks Vika arvas, et tema siin midagi tundma peaks?
Vika kehitas õlgu. „Ma niisama. Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki sa tunned. Midagi, mis annaks meile mingisugusegi vihje.”
„Ma ei tunne midagi,” kinnitas Miikael.
Ta oli paar päeva tagasi, kui nad esimest korda lossi pargis jalutasid, isegi natuke püüdnud. Proovinud ette kujutada, kuidas võis siin vanasti elada olla, ning üritanud tajuda selle koha atmosfääri, aga ta polnud midagi erilist tundnud. Praegu ta isegi veidi häbenes oma tobedat mõtet, et võiks ka kunagi midagi ebatavalist kogeda. Tegelikult suutis ta vaevu sedagi uskuda, et Vikal on üleloomulikud võimed.
„Sina oled meil ju see, kes üleloomuliku maailmaga suhtleb,” sõnas Miikael tüdrukule, „seega oleks hea, kui sa nüüd võimalikult kiiresti peale hakkaksid.”
„Sa tead, et see pole nii lihtne!”
„Ja sina tead, et meil ei ole siin igavesti aega.”
„Hea küll,” lausus Vika nüüd juba leplikumal toonil. „Jäta mind natukeseks üksi.”
Miikael noogutas. Ta lootis ainult, et Vika kellelegi vahele ei jää, ükskõik mida tüdruk teha kavatses. Ta jättis Vika lossi parema tiiva teise korruse koridori ja lonkis ise trepist alla tagasi ruumi, kus oli lossiga seotud väljapanek ja muu ajalooline kraam.
Kuid ta ei viitsinud seda näitust vaadata. Ta vaatas hoopiski aknast välja, silmitsedes mõtlikult enda ees laiuvat lossiparki. Ta märkas, et osad lehed olid puudel juba värviliseks muutunud. Ja et hoolimata päikesepaistest tundus