Roosi märgi all. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
Sellest, millest kõik siiani vaid tagaselja sosistada julgesid, ent isegi mitte Saarale öelda ei söandanud. Sest kõik ju teadsid, et ta on Ingli parim sõbranna. Oli. On. Mis iganes.
Saara noogutas. Tal polnud aimugi, kuidas ta seda lubadust pidama peaks, aga hetkel ei olnud tal ka sellele mõtlemiseks eriti energiat.
„Siis on meil diil!”
Konrad müksas Saarat vastu õlga ja loivas klassi poole.
Tüdruk vaatas talle nii kaua järele, kuni poiss nurga taha kadus. Seejärel võttis ta oma koti ja kõndis koolimajast välja.
*
Veerand tundi hiljem istus Saara ühes kohvikus, rüüpas kohvi ja vaatas hajameelselt aknast välja. Lehed puudel andsid märku, et sügis oli tõepoolest käes. Sügis oma külmade ja vihmadega, mis lumele ja jääle aegamööda teed sillutasid. Ajaga, mil saar vaikselt, aga kindlalt endasse tõmbuma hakkas, justkui valmistudes talveuneks. Igal aastal täpselt samamoodi. Talle meeldis ja samas ka ei meeldinud see aeg. Ühest küljest sisendas see temasse mingit kummalist rahu – sellist, mida pärast suviseid turistide horde hädasti vaja oli –, kuid teisalt tekitas looduse hääbumine ka kerget masendust ja paratamatuse tunnet. Uuesti läksid ta mõtted Inglile. Sest kui juba tema tundis sügise saabudes masendust, siis Ingel…
„Kas ma võin siia istuda?”
Saara pööras pead ja pidi seejärel kõvasti vaeva nägema, et ta suu üllatusest lahti ei vajuks. Noormees, kes teda kõnetas oli… tundmatu. Loomulikult ei tundnud ta kõiki inimesi saarel, kuid vähemalt Kärdlas ei olnud küll ühtegi temavanust poissi, keda ta teadnud ei oleks. Ja turistid ei sattunud siia tavaliselt nädala sees keset septembrit. Või siis sattusid?
„Kas ma ehmatasin sind?” Noormees naeratas andekspaluvalt.
Tüdruk raputas pead. „Ei,” pomises ta. „Ma lihtsalt… Sa ei ehmatanud. Sa üllatasid. Siin ei käi väljaspool turismihooaega just palju võõraid.”
„Kas ma paistan siis välja nagu reptiil inimeste seas?”
„Põhimõtteliselt küll, jah,” naeris Saara.
Alles siis märkas ta, et noormees seisab ikka veel. Ta palus poisil istuda. Nüüd oli Saaral mahti teda lähemalt silmitseda. Poiss tundus temaga umbes ühevanune. Tal olid lühikesed helepruunid juuksed, sinised silmad ja sirge nina. Ja ta naeratas. Saara pidi endale tunnistama, et poiss nägi väga hea välja.
Noormees tutvustas end Miikaelina ja ütles, et ta on Tallinnast. Saara tundis äkki tohutut kergendust. Kohutavalt hea oli rääkida kellegagi, kes oli saarel võõras ega teadnud tema kohta mitte midagi. Ja mis põhiline – kes ei teadnud Ingli kohta mitte midagi.
Algul rääkisid nad niisama tühjast-tähjast, kuid siis esitas Saara küsimuse, mis tal oli kogu aeg keelel tulitanud: miks Miikael saarele tuli? Ja kas ta koolis ei käigi?
Miikael tõmbas enne vastamist korraks käega üle näo ja seejärel läbi juuste. Saara muutus valvsaks. Kas poiss oleks sellest rääkimist parema meelega vältinud?
„Ma olen koduõppel,” lausus Miikael viimaks. „Ja siin, Hiiumaal… Ma tulin ühe uurimistöö asjus.”
„Mis uurimistöö?”
„Ma kirjutan uurimust Suuremõisa lossist. Selle ajaloost, arhitektuurist ja sellistest asjadest.”
„Oi, siis sa pead kindlasti mu tädiga rääkima,” ütles Saara. „Ta on giid ja teab selliseid asju. Kas sa näiteks tead, kui palju seal mõisas kummitab?”
Miikael raputas kahetsevalt naeratades pead. „Polnud aimugi.”
„Küll sa veel neist kummitustest kuuled,” lausus tüdruk.
Poiss naeratas ja võttis veidi närviliselt lonksu kakaod.
Saara vaatas teda ja püüdis mõistatada, miks Miikael talle valetas. Polnud mingit uurimistööd ja ilmselt polnud ka mingit koduõpet. Tal ei olnud aimugi, mis asju poiss siin saarel ajas, kuid kindlasti ei uurinud ta Suuremõisa lossi ajalugu.
Muidu oleks ta eelkõige just kummitustest teadnud.
8.
Ingel lebas oma voodil ja silmitses lage. Seal ei olnud suurt midagi vaadata, kuid valge värv mõjus sellegipoolest kuidagi rahustavalt. Vähemalt ei tekitanud see erilisi mõtteid ega tundeid. Valge välistas kõik emotsioonid. Järele jäi ainult tühjus. Võib-olla sellepärast oligi Hiinas valge leinavärv? Sest pärast surma ei olnud enam midagi. Ja võib-olla aitas valge ka leinajaid.
Ingel pigistas sõrmedega tekki enda all. Ta ei tohtinud surmast mõelda. Ta pidi keskenduma valgele. Kuigi ilmselgelt oli juba lootusetult hilja. Kogu kurbuselaviin valgus talle uuesti peale.
Leina ei tohiks vältida, oli ta mingitest artiklitest lugenud. Aga ta ei jõudnud enam. Tal oli tunne, et see ei saa kunagi otsa. Ja tema elu ei ole enam kunagi endine. Ta jääb igavesti siia voodisse. Siia tuppa. Siia saarele.
Üksi.
Nii, nagu ta end kogu aeg nagunii tundis. Ingel mõistis, et varsti ei tule enam keegi teda vaatama. Ta ju teadis, et Saara ei käi siin juba ammu enam omast vabast tahtest, vaid kohusetundest. Ta ju nägi, kui raske oli Saaral nende vestlusi üleval hoida, kõndida rääkimise ja teatud teemadest vaikimise õhukesel jääl. Iga sõna võis vallandada mõne mälestuse. Iga sõna võis vallandada ta pisarad. Ingel võis ju olla meeleheitel, kuid ta ei olnud loll. Ta ju ometi nägi seda. Saara vastumeelsust, tüdruku vaikset piinlemist.
Ta sai sellest aru, kuid ometi ei osanud ta midagi selles osas ette võtta. Ei osanud ega suutnud.
Täna oli Johani sünnipäev. Oleks olnud… Vahel ta lootis, et poiss on elus. Et ta on lihtsalt põgenenud. Alustanud elu mõnes välisriigis täiesti puhtalt lehelt. Ingel oli tuhat korda mõtelnud, et ehk oli Johan tema teadmata segatud mingisse kahtlasesse ärisse. Ehk pidi ta põgenema, et kaitsta ennast ja oma lähedasi? Ja ta ei saanud jätta mitte ühtegi vihjet, sest siis ei oleks see tundunud usutav. Võib-olla just praegu jälgis Inglit keegi? Võib-olla just sellepärast ei olnud Johan saanud teda hoiatada?
Muidugi teadis Ingel, et see ei saa olla tõsi, aga see ei takistanud teda seda uskumast. Kuigi peamiselt küll lootmast. Lootmast, et ühel päeval tuleb Johan tagasi.
Just teadmatus oli kõige hullem. Sest selles teadmatuses eksisteeris veel killukene lootust. Isegi kui see oli nii naeruväärne, et ta ei julgenud seda mitte kellegagi jagada.
Sest see ei saanud ju päriselt tõsi olla. Johan ei olnud põgenenud. Ta ei olnud mingi pätt. Keegi ei ajanud teda taga. Ta ei olnud teinud mitte midagi sellist, mille tõttu ta oleks pidanud ennast varjama. Politsei oli kõik turvakaamerate salvestused kümneid kordi üle vaadatud, seega oli täiesti kindel, et ta ei olnud läinud praamile. Vähemalt mitte omal jalal. Alati jäi võimalus, et ta kas läks või viidi saarelt ära mõne auto pakiruumis. Või siis mõne paadi või kajakiga, aga ka see ei tundunud kuigi usutavana. Pealegi ei paistnud kellelgi ühtegi veesõidukit kadunud olevat.
Ingel vaatas kella. Ajal ei olnud juba ammu mitte mingit tähtsust. Aga ta tahtis teada, kui palju aega on veel ema kojutulekuni. Ta ei tundnud nälga, kuid plaanis siiski enne ema saabumist korraks köögist läbi käia ja paar ampsu midagi kerget süüa. Kui ta oleks ennast tappa tahtnud, siis oleks ta seda juba ammu teinud. Seega ei kuulunud surnuks nälgimine hetkel ta plaanide hulka. Vähemalt ei olnud ta sellele siiani veel mõtelnud. Võib-olla küll ainult sellepärast, et mõtlemine ja mingitegi tulevikuplaanide tegemine kulutas liiga palju energiat. Ja seda tal lihtsalt ei olnud.
Ingel tõusis voodist, vedas end kööki ja võttis külmikust ühe jogurti, haaras sahtlist lusika ja naasis oma tuppa. Tal ei olnud isu, kuid ta sundis ennast sööma. Ta peaaegu ei tundnudki maitset. Või isegi kui ta tajuski jogurti magusust, siis mõjus see kuidagi võõralt ja ebamaiselt. Nii nagu mõjusid kõik asjad, millel ei olnud tema elus enam tähtsust.
Mustikajogurt. Johani sünnipäev.