Isevärki kalmistu elukad. Андрей Иванов
Читать онлайн книгу.
poodi sisse, ma olin seal esimest korda ning otse loomulikult hämmastas mind seal kõik: kui palju vidinaid, kui palju haruldasi nipsasjakesi, kangaid, raamatuid, ajakirju, rinnakujusid – ei leia tühja laikugi! Marie näitas mulle vanaaegset vasega ääristatud stereoskoopi jämedal jalal rässaka nahast periskoobiga, sealsamas karbis oli suur kollektsioon ruumilisi fotosid Uskumatu Mehe seikluste sarjast; see mees reisis, pani toime kangelastegusid, lõunatas fantastilistes restoranides kaunite naiste seltsis ja kinkis inimkonnale maagilisi teadmisi – sädelev kera peopesal, magnetiline pilk, välgu sähvatus: „Ohjelda stiihia!” Ma olin lummatud, silmitsedes tema nägu, ei ma tahtnud uskuda, et see oli toosama inimene, keda olime just nüüdsama rue de la Pompe’il külastanud. Asi ei olnud mitte tema eas, vaid kuvandi muutumises. Noor näitleja seal stereoskoobis oli haaratud rollist: silmade läige, haiglane muie, pooside ebaloomulikkus, mida võimendasid optika ja rõivaste veider tegumood; seda kõike ei olnud selles vanamehes, kes oli nii maine, tasane, vagur. See oli teine inimene! See polnud isegi inimene – võõras substants!
Marie muigas.
„Ei, muidugi on see tema, Alfred.”
Mingisugune maagia, tundus isegi võimatu, et ta oli tavaline surelik! Mõnel ülesvõttel vaatas ta läbitungivalt otse südamesse, tundus, et ta nägi mind … Täitsa põrguvärk! Ma tundsin kummalist külgetõmmet. Vahest oli see stereoskoobi efekt? Võib-olla retuššija töö, rahustasin ma ennast, jaa, retušeerija on kahtlemata vaeva näinud. Kuid ei saanud silmi ära, kleepusin stereoskoobi külge, panin ühe seeria teise järel, efekt ei kordunud mitte alati, kuid iga kord tekitas judinaid. Viimaks said stereopildid otsa. Ma küsisin, kas rohkem pole. Jarek ronis suurde metallkappi, kus hoiti luku taga hinnalisemat kraami, ta tõstis üksteise järel asju ringi, jätkates Mariega jutlemist. Kapp jahmatas mind samuti: see oli mitte lihtsalt lai – kolm meetrit! –, vaid ka sügavust oli tal vähemalt meetri jagu; ridade kaupa linte, plaate, fotokarpe jne, jne. Jarek otsis tükk aega midagi sellist, mida Marie tahtis mulle näidata, haruldasi kujutisi nukulinnast, millega ta oli tüdrukuna mänginud, hiljem müüdi see maha; pan Szymánski sukeldus, pea ees, kappi, jätkates temaga vestlemist, tema poola keel oli maamehelikult soe nagu äsja lüpstud piim, see tõi mulle meelde Tšistopoli, meil olid seal poolakad. Mariška vastas talle väga kräbedalt, tema poola keel oli kergelt helisev, ta kortsutas kulme, tema huuled liikusid hoopis teisiti, ta näis palju tõsisem, praktilisem kui prantsuse keeles rääkides. Kui Marie räägib prantsuse keeles, paistab ta kergemeelsena, pisut koketeerivana, kuid ka pingul olevana, torkiva ja rabedana, valmis haugatama või hammustama. Vene keel lõdvestab teda, ta hakkab isegi aeglasemalt liikuma, teda valdab igatsus, liigutused lähevad sujuvaks; poola keel muutis teda samuti, ilmus pisut kapriisne naeratus. Kõik need muutumised on lihtsalt vaimustavad! No mitte ei leia. Pole viga. Teinekord. Mariška andis talle musi ning suundusime Luxembourgi aeda mansetinööpi otsima.
Monsieur Morgenstern kurtis, et on ühe oma lemmiku mansetinööbi ära kaotanud, Marie lubas, et me otsime. Ma olin tugevasti mõjustatud maailmast, kuhu olin äsja piilunud. Kõndisime läbi suure ehitusplatsi, kus seisid otsekui pulmade puhul punaste lintidega ehitud traktorid, ekskavaatorid … veoki astmelaual korralikult kokku pandud kindad – ja ei hingelistki! Valged betoonplokid, vaiad, killustikuhunnikud, armatuur, liivakuhjad, tühjad pudelid … Kõik nägi välja nii, nagu oleks siin just nüüdsama nõukogude filmi vändatud. Roomikujäljega üles küntud platsil roomasklesid rebitud ajalehtede räbalad. Veoautode vahel ripendas üldstreigile kutsuv transparent. Suurepärane prelüüd sellele, millega me kavatseme tegelda – otsida Luxembourgi aiast mansetinööpi! … kas pole hullumeelsus? ta võis ju selle kus iganes ära kaotada! Ma mõtlesin monsieur Morgensternist: imevärklik vanamees; asi pole isegi selles, et ta räägib aktsendiga (aga võib-olla vene keel peabki niimoodi kõlama?) ja riietub nagu eelmise sajandi inimene, tema nägu katab väga keeruline kortsude süsteem, mille on graveerinud ebamaine käsi, niisugune nägu on tänapäeval suur haruldus nagu mingisugune iidne vaas. Me jalutasime pargis ringi, otsides toda pinki, kust olime ta hiljuti sirakil leidnud, ei suutnud miskipärast seda kuidagi üles leida … Mansetinööbist ei maksa rääkidagi! Kuid ma olin valmis otsima koos Mariega mida iganes, kasvõi jäneseid Kuu pealt. Pärast mitmeid tunde pargis, kui jõudsime välja Saint-Micheli bulvarile, hakkas mulle tunduma, nagu hakkaks mu rinnas lahti minema pilu, kust meid piilub taevas, silmitseb teda … Pöördusin rutuga hõlmu kinni panema, katsusin aiavarbade, puude poole mitte vaadata … Ma olen magamata, kõigest välja magamata … Ning see lahkus, ma muutusin taas iseendaks, tundsin maa külgetõmmet, kuid olin endast väljas, vaevu hingasin. Marie märkas mu seisundit.
„Kas midagi on pahasti?”
„Jah, ma olen vähe maganud. Naljakas. Pea käib ringi.”
Me läksime esimesse ettesattunud kohvikusse, vist Rostani; mina jõin apelsinimahla, tema kohvi; ma ütlesin, et mõned pildid, mida olin stereoskoobiga vaadanud, on mu meelest kuidagi imelikud …
„Mismoodi imelikud?”
Ma ei suutnud seletada.
„Aga kas teile või kellelegi veel ei ole nad kunagi imelikena paistnud?”
Marie kehitas õlgu.
„Küllap on asi selles, et te olete vähe maganud,” naeratas.
Ma ruttasin nõustuma; jah, pole välja maganud, sellepärast; kõik on lihtne; tõmmanud suitsu lõpuni, ma lõtvusin, silmad vajusid kinni, oleksin tahtnud haigutada, kuid pidasin vastu; ma olin vist hakanud vähehaaval toimuvaga sidet omandama; ta ütles, et teda ärritab Nõukogude raadio, mida tema vanemad kuulavad peaaegu et iga päev, ma küsisin, kas nad ei ole mõelnud kolida NSV Liitu.
„Jah ja ei.”
„Kuidas nii?”
„Saate aru, sellega on selline lugu. Me oleksime ju äärepealt läinud, kui ma viiene olin. Ega ma suurt midagi mäleta, ma ei saanud toona üldse aru, mis toimus. Aga siis oli ju sihuke hull aeg. Meie onu ikkagi läks, kuid ma ei taha sellest. Mõni teine kord, eks?”
„Muidugi.”
„Ega te solvunud?”
See kõlas ootamatult.
„Mina? Mispärast ometi?”
„Noh, võis jääda mulje, nagu te poleks väärt meie väikest perekonnalugu teadma. Uskuge, see pole nii. Ma lihtsalt ei tea, kuidas rääkida. Ma ei tea sedagi, mis sellest loost on tõde ja mis vale. Kõik sugulased näivad valetavat ja ennemini võiks tõe mõnelt naabrilt välja pinnida. Asi on selles …”
Ta ohkas ja ma ei pidanud vastu.
„Marie, jumala pärast, ärge tseremoonitsege minuga. Ma hindan iga hetke teie kõrval. Võime lihtsalt istuda ja inimesi vahtida, nad on kõik nii pentsikud.”
„Aga mulle tundub, et kõik ümberringi on nii erilised, kõik on moekalt riides või teavad, kuidas tuleb riides käia, aga mina ei tea. Ma olen lapsest peale end siin võõrkehana tundnud ja süüdistanud selles alati vanemaid. Meil on päris vähe sõpru. Meil on olnud nii palju peretülisid, te ei kujuta ette. Võiks ju arvata, et venelased peaksid üksteisest kinni hoidma, võõral maal on iga oma inimene kallis, aga võta näpust, kõik on omavahel nii tülis, tulevad tänaval vastu ja ei ütle teregi. Minuga ei teretata. Aga milles mina süüdi olen, kui nemad tülli läksid? Ema ja isa elavad omas suletud maailmas. Ma olen alati näinud, kuidas nad hoiavad prantslastest eemale ja ka teiste venelastega hoiavad distantsi. Eriti nendega, kes on tulnud NSV Liidust.” Ah vaat siis kuidas! Ma sain aru, miks ta ei tahtnud, et ma teda koduukseni saadaksin (saab olema raske, saab olema väga raske). Ta hüüatas südametäiega: „Me elame nagu sektandid, jumala eest!” Ja puhkes naerma; ma kiirustasin naeratama, kuid see ei õnnestunud, tahtsin öelda, et Nõukogude Liit – vaat see on grandioosne sekt, kuid ei jõudnud, ta jätkas: „Ma läksin seitsmeteistaastasena tööle, õpin ja töötan, aga ema elab muudkui minu ja venna heaks: rassin nagu neetu, ja kõik ikka teie heaks. Kuidas meil ikka on kombeks õigustada laste ja tööga omaenda vaimupimedust. Istuvad isaga ja kuulavad Nõukogude raadiot, viskavad viinakest ja ohkavad. Ei taha