Isevärki kalmistu elukad. Андрей Иванов
Читать онлайн книгу.
kirjaoskamatu neiu ja jätnud õpingud katki; nad olid elanud üksmeeles, vanaema oli teadnud peast hulgaliselt luuletusi ja laule, vanaisa rääkis, et ta oli vanaema lõõrituste järgi ära arvanud, millises tujus too oli. Oleksin ma tema kirjad alles hoidnud … Mu vanaisa sündis 1882. aastal Viiburis, seejärel tuli Peterburi, naasnud naisemehena kodulinna, asus ta tööle rajoonihaiglasse, kirjutas, et nad pääsesid 1918. aasta aprillis mahalaskmiste ajal vaid ime läbi, pagesid sõprade juurde Schlüsselburgi, kus ta töötas kuni sõja puhkemiseni sanitarina, sealt toimetati ta koos vanaemaga praamil Tšuvaššiasse, aastake Kislovodskis, veel mingid rännakud kuni Uurali tehasteni välja, vanaema süda ei pidanud pikkadele vahetustele tööpingi taga vastu, jäi seisma; tehti mürske katjuušadele: vahetuse lõpus oli laastuhunnik tööpingi juures inimesest kolm korda kõrgem, pajukid olid pisikesed; vanaisa jäi üksi, pärast sõda ei olnud tal muud kui Tuula. Arstiks õppida tal ei õnnestunudki, kuid ta oli kohusetruu meditsiinivend. Tema saadetud pakid olid mulle suureks abiks. Ta tahtis Peterburi tulla, kuid ikka tuli midagi vahele; minul aga ei olnud selleks, et talle Tuulasse külla sõita, raha – ja veel midagi. Ma sain temaga kokku alles vahetult enne põgenemist. Pisike, kõhetu, kitsa lahke näoga, tšehhovliku habemega ja hämmastavalt läbitungivate, kuid mitte puurivate silmadega. Napsu ta ei võtnud ja propageeris tervislikku eluviisi, laitis mu suitsetamist. Tema eluase oli puhas, asju vähe, seintel portreed ja vermitud reljeefid, medalid lebasid lahtistes karpides pidulikult peeglilaual klaasi all kõrvuti vanaema prosside, juuksenõelte, nööpidega (lihtsad nööbid – lõikas vanaema pluusilt ära), doonoripäevik ja veel mingid dokumendid. Ma veetsin seal kaks päeva ja sõitsin tagasi, kiirustasin; kartsin, et minu äraolekul otsitakse mu toauberik läbi, leitakse ülestähendused, põletatakse ära või viiakse KGB-sse, ma olin kindel, et naabrid nuhkisid mu järel. Just Gavanskajal juhtusid mul olema sügavad värvilised unenäod, avarad nagu aiad või kujuteldamatud fortifikatsioonid; ma rändasin nendes unenägudes palju, külastasin tundmatuid linnu kentsakalt keerduvate tänavatega, mille rikutud perspektiivis oli midagi sihilikku, kellegi tahe, kellegi pilk, suuteline ületama mis tahes seadusi; ma kohtasin neil tänavatel veidraid olendeid, kes olid inimeste sarnased, kuid teemantsilmadega; seal olid majad ilma akendeta, uste asemel uuristatud aukudega; selles kummalises nägemuses avanes otsekui kaevu põhjas luuk teise olemisse ja enam see ei sulgu; ma tean, jalutan mööda Pariisi ja tean: sügaval minu sees kasvab ja keerleb otsekui teokarbis unenägu – maskeraadilt hullumajja lennanud serpentiinilint. Minu päevad olid klaasjad, ma kõndisin neist läbi nagu projektorikiir … mul olid neidudega erilised suhted – ei, sellest pigem ei tasu … valged ööd piinasid mind küll ja veelgi, sa ei tea, mis see on, kui unetu valge öö (ei piiskagi und kummaski silmas) läheb üle pimestavalt läbipaistvaks hommikuks, minu keldriakna taga kõnnivad jalad, sõidavad autod, mootorrattad, pläriseb naabri motoroller, mis peab enne ärasõitu miskipärast võristama meie auklikku tänavat mööda sinna ja tagasi ja uuesti sinna, lõuna paiku tuleb naaber tagasi, et soojendada hapukapsasuppi ja käia häälekalt ühiskemmergus … minu ärasuitsetatud valged ööd on nagu augutäited viletsas luuletuses, plangust välja löödud lauad; hommikuti kuulsin ma, kuidas alkohoolikud hiilivad piki hõõguvaid seinu õlleka poole, kompavad pragunenud varjudena teed, kusevad mu akna all, kusevad ja vannuvad. Mu hing sarnaneb tuhatoosiga, röstsaiaga, tudengisöökla mõru tõrukohvijoogiga, plekilise kandilise klaasiga … sinul pole tarvis seda teada, sest kõikse viimane kuivanud võileib Pariisi kõige räpasemas kohvikus on ilusam kui kogu mu sealne elu.
Ma kõndisin ime kõrval – ei, ta on isegi enam kui ime. Marie tahtis, et ma räägiksin Ameerikast … Ma ei teadnud, millest alustada; ma olin Hermesi kinos vaadanud hulgaliselt filme – alati pooltühi kino, mis asus Brooklyni tagahoovis mitte kaugel tollest kohast, kuhu mulle leiti ajutine elupaik. Hermes ei pääsenud Hudožestvennõile Arbatil ega Gigantile Kondratjevskil ligilähedalegi. Inetu räämas hoone, ilma afiššide ja klaasvitriinideta, ei mingeid pikki astmeid, kõrgeid uksi, vasknuppudega linke – mitte miski ei andnud teada, et see on kino, või kui, siis vaid varikatusel põlevad tähed H E R M E S. See meenutas pigem väikest provintsiklubi, see-eest kassas oli alati pileteid saada ja näidati selliseid asju, mida Nõukogude Liidus ei näe ilma pealgi; seal jooksid peaaegu alati vanad ja mitte kõige populaarsemad filmid, kuid minu jaoks olid nad taevamanna, ma käisin seal iga päev, hommikul ja õhtul, ja kui und ei tulnud, läksin öisele seansile; ma veetsin tolles prahises umbses kinosaalis peaaegu sama palju tunde kui Brooklyni tänavatel. Aega oli mul lahedalt käes, seda polnud kuhugi panna! Ma elasin väikesest abirahast, mida nimetasin irooniliselt toetuseks kodumaa reetmise eest. Mõned heasoovlikud tundlikud emigrandid palusid mul selliseid sõnu mitte kasutada. Neile ei meeldinud mu käitumises nii mõndagi. Nad leidsid minu seisukorra olevat kuidagi kahtlase, kahtlustasid mus jumal teab keda – uut Juudast vist! –, nad hoidsid minust eemale ja ega mina ligi tikkunudki: Ameerika venelased ei paistnud mulle huvitavana. Ameerika uhtis mind oma külmusega üle, ma mõistsin ühte-teist selle riigi kohta. Järjekordse filmi vaatamise ajal mõtlesin ma, et mulle piisab Ameerikast Hollywoodi filmide kujul, ma suudan rahulduda Ameerikaga distantsilt, elades mõnes teises riigis, näiteks Prantsusmaal. Brooklyn mulle meeldis, ma elasin heas kohas: Park Slope’i suures punastest tellistest majas, mille kulunud valge malmtrepp kolises mu jalge all nagu trapp (ma pole laevaga kunagi sõitnud, kuid koju kolmandale korrusele ronides panin silmad kinni ja kujutasin ette, et olen laevas); mul oli õdus tuba kahtlaselt kõrge põrandaliistuga, see tuba oli isegi suurem kui mu tuba d’Alesial, kuid mul polnud tahtmist seal viibida. Ma teadsin, mille eest pagesin, kuid ei teadvustanud kuigivõrd, mille poole püüdlesin. Kulutasin püksitagumikku kinos ja raamatukogudes, tolgendasin muuseumides ja shopping mall’ides, sõitsin läbi kõik New Yorgi subway liinid ühest otsast teise, kõndisin Atlantic avenüü lõppu välja ja tagasi, sigaretid põlesid kiiresti, ent prospektid olid lõputud, kioskid, vanakraamipoekesed, külmetavate bukinistide letid – nad rüüpasid skvääridel tuule käes oma plaskudest kärakat, ma peatusin igaühe juures, ostsin tingimata midagi, mulle anti lonksata kohvi ja viskit, mõned mitte midagi tähendavad laused – ja ma kõndisin edasi, hulkusin niiviisi pimedani, lugesin bussides ja rongides lehti, õhtuti lehitsesin raamatuid: loen lehekülje ja panen kõrvale … võtan teise, teen lahti ja loen, vaevalt aru saades … tuhlasin sõnaraamatus, kirjutasin sõnu välja … ei lugenud ühtegi lõpuni … tõin kaasa kohvritäie läbi-lugemata raamatuid. Nad lõhnavad Brooklyni järele, lehtede sahinas elavad bukinistide häälte kaja ja juhuslike möödakäijate lausejupid … ma loen ja ei loe ka, näen sõnade asemel pikakasvulisi teksastes ja lühikestes jakkides neidusid, nad naeratavad mulle, mina naeratan vastu, nad naeravad, maa jalge all hakkab liikuma, mu kohal rullub lahti kõrge sügistaevas, vasakul ja paremal sirutuvad prospektid, kus tuhisevad autod, tõttavad jalakäijad, libisevad pilvede varjud, jooksevad lapsed; ma kuulen tänavamuusikute mängu, politseiniku vilet, mu hinges tekib tuuletõmbus; panen raamatu kinni, sulen kindlalt kohvri, see on tuubil täis mu ähmast süütunnet, kohvritäis reetmist, millega tuli tasuda vabaduse eest.
Ma vaatasin Maried ning minu südames tärkas meloodia, tärkas ja kustus, nagu teinuks süda salto mortale, peas läks kõik sassi, mõtteräbalad lohisesid mulle vähe maad eemal järele. Ma rääkisin midagi, kõvasti maha vaikides, hoidsin kõik muu sulgudes. Peterburi? Jah, hämmastav linn, seal tuleb osata elada, kuid vähestel tuleb välja, kui palju sante ja psühhopaate … Minul ei tulnud midagi välja, ma kartsin elu, häbenesin enda juurde tüdrukuid kutsuda (tunnetasin algusest peale oma soovide täitumatust). Lugesin palju. Õppisin keeli, võtsin inglise ja prantsuse keele tunde vanalt poetessilt, ta elas Moika kaldapealsel suures kommunaalkorteris, tema trepikoda polnud lihtne leida, ma ekslesin ja eksisin läbikäiguhoovides, pimedates käikudes ära, alati vale uks, vale koridor … et naabrid ei hakkaks kahtlustama, esinesin ma tema lapselapsena, tasusin talle raamatutega, neid oli mu toas tohutult, nad olid seal sõjaeelsest ajast peale tukkunud, üht-teist päris antiikset, poetess võttis kolme tunni eest ühe Solovjovi ning ühe tunni eest kaks räsitud Gumiljovi kogumikku (ma juurdlesin selle üle tükk aega: kas ta võttis kaalu või väljanägemise järgi või ei ole Gumiljov nii hea? küsida loomulikult ei söandanud). Katsin toas akna kuni õhuaknani kinni eelmise elaniku joonistusmappidega (kunstnik suri blokaadis, joonistas söega, kogu tuba oli söepurune, sõjast saadik koristamata). Neiud tülitsesid minuga. Sõbrad pöördusid minust ruttu ära. Mind peeti veidrikuks. Seda pärast esimest hullarisse sattumist.