Isevärki kalmistu elukad. Андрей Иванов
Читать онлайн книгу.
Ta vaatas meid pilukil silmi sapiselt, liigutas ninavolte.
„Miks te nii ärritunud olete, monsieur ajakirjanik?”
„Aga kas see laip on seal kaua olnud?” esitasin ma vastuküsimuse (oleksin tahtnud klaasi puruks visata). „Kui kaua? Mida eksperdid räägivad?”
„Oh, ajakirjanikud, ajakirjanikud,” porises ta mulle passi tagastades.
„Kui ei usu, võite meie arhiive vaadata, aga palun!” hüüatas toimetaja ja tõmbas lahti kapi, mis oli maast laeni kaustu täis.
Mees rehmas mõlema käega, võttis kaabu, palus luba kõigile toimetuses fotot näidata. Pilt osutus jubedaks.
„See pole ju inimene!”
„Mida siin vaadata?”
„Mingi peletis.”
„Kuidas saab niisugust asja inimestele näidata?”
Sumiseti vene keeles, politseinik ei saanud aru ja ärritus. Peitis foto ära, lahkus sama targalt kui oli tulnud, rahulolematuna.
Ma palusin kaks vaba päeva. Tahtsin joosta Marie juurde, istuda tema juures juuksuritöökojas kohvitassi ja ajuvaba ajakirjaga, lapata mõttetult, suitsetada ja vaadata, kuidas ta juukseid lõikab … Politseinikulugu tundus olevat suurepärane ettekääne.
„See on tühiasi, Viktor,” rahustas mind toimetaja. „See kõik on eksitus. Tehke tööd! Mul on teid vaja. Mul on praegu kõiki vaja. Millised päevad on kätte jõudnud! Rahutud.”
„Ma saan aru, kuid ikkagi, Roza Arkadjevna, vaadake mu käsi.” Need värisesid päriselt. „Närvid on täitsa läbi.”
Lasi mul minna. Põikasin lähimasse kohvikusse, aga seal istus see neetud Vazin:
„Teate, noormees, Pariis on sihuke linn, mis kuulub nii elavatele kui surnutele. Mõnedele surnutele kuulub see isegi rohkem kui elavatele. Sa pead alles tõestama, et sul on õigus temas elada.”
Ning jutustab mingisuguse hambaarsti kullast.
„See oli tõeline draama. Kõik pandi kinni. Nii süüdlased kui ka süütud. Mine tea, võib-olla polnud üldse keegi süüdi. Noh, mees surnud. Aga vana oli. Noh, kuld kadunud. Aga võib-olla seda polnudki. Mis sest, et ostis kokku. Mõtleks vaid! Mis vahet? Kuid politsei hakkas igaüht luubiga uurima. Kuidas muidu, kuld ju! Kui tal oli kulda, järelikult tapeti. Ning lõpptulemusena pandi kinni kõik, kes olid toda hambaarsti vähegi tundnud. Pitsitati isegi juhupatsiente tema märkmikust. Kui hakkad kaevama, leiad raudselt igaühe kohta midagi. Vaat mida mõnikord teevad surnud elavatele. Vaat selline on politsei Prantsusmaal.”
Ah sa vana kurat!
Järgmisel päeval helistab toimetaja mulle koju:
„No nii, oli teil vaja kraaksuda.”
„Millest te räägite?”
„Pange raadio mängima. Puhkesid rahutused. Nagu te ennustasitegi.”
Ma surusin alla kerge auahnuse torke – näete, tegin ära vanale peerukotile, ütlesin ju, et kärgatab –, talitsesin end ja vastasin rahulikult:
„No mis te nüüd, Roza Arkadjevna. Kuidas mina siia puutun?”
Tema kostis, et vaist ei olnud mind alt vedanud, ma sain Nanterre’is hakkama ning ta tahab, et ma jälle kampaksin tudengitega, oleksin sündmuste epitsentris, andis mõned nimed.
„Minge Ladina kvartalisse. Rääkige nendega, nad viivad teid kokku üliõpilasliikumise juhtidega. Võtke intervjuusid ja tooge materjali!”
Pääsu pole, ma teen oma töö ära, kuid see kõik on kõlkad, elu pisiasjad, päevade vaht. Oh, mis on mu hinges nüüd, milline rahu ja kristalne selgus seal valitseb! Selle nädalaga on minus nii mõndagi muutunud. Milliste imeliste inimestega ma olen kokku sattunud! Ja mis ülim – ma olen armunud. Esimest korda! Tõeliselt! Tunnen end õnneliku tobuna. Kohtingud, jalutuskäigud, luule … Öösiti teen ma kramplikult oma sissekandeid, ei taha midagi vahele jätta, siin on iga hetk täidetud tundmatute lõhnadega, salapäraste helidega ja täiesti uskumatu valgusega, see justkui tuleb läbi mingi nähtamatu vitraaži, jaguneb kiirteks, nõrgub läbi mosaiigi. Mõnikord sugeneb kahtlus: unustan kõik ära … lasen käest … Siit ka minu kinnismõte – panna kirja!
Me väljusime kinoklubist ja läksime Luxembourgi aeda. Alleed olid vaiksed ja inimtühjad, üksnes tuul kiigutas oksi, eemal silises purskkaev. Jõime kirjanduskohvikus kumbki klaasi veini, jälle maksis Marie, jälle piinlikkustunne – snoobid uurisid meid norivalt, kõõrdsilmne härra lühikestes pükstes vahtis Marie jalakesi, ajas alumist huult ette, kohendas prille ja vahtis jälle Maried, mind … tema kingapaelad olid sõlmi täis seotud, määrdunud kingal ilutses rasvane linnusitalärakas … Me läksime ära. Noor lehestik heitis marmorkujudele elavaid varje, päike oli loojumas. Me liikusime Saint-Micheli bulvari suunas, möödusime Hugo maskiga kõhnukese poisi kujust; ma rääkisin duellist politseinikuga, Marie naeris ning järsku nägi monsieur Morgensterni. Vaat siis nihkuski kõik paigast. Ma ei saanud veel aru, mis toimub, ma ei teadnud, kes see vanamees on ja miks Marie tema juurde jooksis, miks ta näost ära läks … Mehel oli kuklas suur haav, mis meenutas punast vahtralehte, ma tahtsin selle ära võtta taipamata, et see oli tardunud veri ja kokkukleepunud juuksed; mitme sekundi vältel uskusin ma, et puudutan sügisest vahtralehte. Monsieur Morgenstern hakkas oigama. Ma põrnitsesin oma kätt. Mariel hakkas vere nägemisest halb. Ma kartsin, et ta minestab. Kuskil lähedal hakkas mängima orkester. Marie andis mulle räti, käskis selle haava peale panna ja jooksis taksot püüdma. Ma hoidsin ettevaatlikult vanamehe pead, vaatasin tema sinihallidesse silmadesse; ma nägin neis udu, jõge, terashalli külma taevast … Tema naeratus tekitas minus judinaid. Ta ütles midagi. Ma ei saanud aru ja viisin pilgu teisale. Marss tuli lähemale. Puud, aiavarvad, punased mundrid, pillide läige, aiavarvad, puud …
Äkitselt hakkas monsieur Morgenstern tasakesti laulma:
Monsieur Marlbrough est mort
mironton mironton mirontaine
Taksojuht sõitis täitsa väravate juurde kõnniteele, kuid kui nägi mind kaelakuti lõtvunud vanamehega, tahtis tagasikäiku anda. Marie jooksis autoakna juurde ja klammerdus taksojuhi käe külge, too karjus, et me kutsuks kiirabi.
„Laissez-moi, mademoiselle!”6
Marie ei lasknud temast lahti.
„Aidez-nous, je vous en prie!”7
Oh, sitt! Paksmagu hüppas välja ja aitas mind, kuid oli pahur: siin ei tohi seista, ma saan trahvi! Orkester keeras ringi ja tuli otse meie poole. Ma taipasin järsku, et nad mängivad sama viit, mida vanamees oli laulnud. Sellal kui sõitsime haiglasse, kasvas Panteon mu kujutluses, laienes; monsieur Morgenstern sonis, langes kummalisse seisundisse, rääkis kolmes keeles läbisegi – tundus, et erinevate inimestega –, kuid pöördus kogu aeg minu poole: pidades mind kellekski, rääkis ta sellest, et on juhtunud elementaarne arusaamatus, mõistate, mu sõber, mind aeti kellegagi segi … quiproquo8, peeti rahameheks … ta naeris hääletult, oigas, tema silmad vajusid minestuspilve … Marie kohkus: Alfred, teile tungiti kallale! … Monsieur kannatanu heitis meile minestusest pilgu, muigas, kuid väga loiult: tungiti kallale? … no jah, natukene … piinatud naeratus … rahakott võeti ära … Teid rööviti, nördis Marie … tühiasi, mul ei olnud mitte midagi, medaljon … ah, la roupie de sansonnet9 … Ning jälle tõmbusid silmad uduseks, vanamees pomises seosetult, esitades mulle küsimusi, millele ma ei osanud vastata, ega seda vist eeldatudki, et keegi nendele küsimustele vastaks, neid võinuks vabalt sfinks esitada, niivõrd mõttetud olid need … Marie vaatas esiistmelt taha, ma vaatasin teda nõutult, ta vastas ehmunud naeratusega, sirutas käe, ma suudlesin seda meeleheitlikult. Oli teisigi puudutusi, arusaamatuid, salapäraseid, otsekui nimme korraldatud, näiteks: kui aitasime üheskoos monsieur Morgensternil autosse ronida,