Isevärki kalmistu elukad. Андрей Иванов
Читать онлайн книгу.
peab saama esimeseks klaasikilluks selles mosaiigis, ees seisab pikk teekond – ma mõistan seda ega karda, olen kindel, et meloodia veab välja, pealegi saab alati ära parandada, aga vaat, hakata kõnelema sellel prospektil, kus taevas on allapoole kummardunud, varjud laiali laotanud ja kuulab pealt … Marie, sa said kuidagi kohe mulle kalliks ja lähedaseks! (Habras side, tema viirastus sulab minu omaga ühte ning seda hindamatut tunnet on nii kerge kaotada.) Ma ei karda mõttelõnga kaotada, ei karda teha prohmakat kirjas, leheloos, oma südaöises silmade kirbujooksus ühelt paberitükilt teisele, puistates kamalutena tähti, mudin ma pliiatsit, küünal raugeb (lämmatav hommikune tunnete somnambulism) … Marie, kui sa vaid teaksid, kuidas ma kardan sind kaotada!
Tema näole tekkis õrn naeratus, justkui meenutaks ta midagi endale väga kallist, ning ta jutustas anekdootliku loo sellest, kuidas monsieur Morgenstern oli pärast seda, kui oli mingist vanaaegsest muusikariistast oksjonil lahti saanud, andnud metroos kerjusele tuhat franki; selle loo järel ujus välja teine, seejärel kolmas … Marie oli tahtnud minna Pariisi ülikooli, aga sai Nanterre’i, 1964. aastal, just teaduskonna avamise ajaks: ümberringi ehitus, tolmupilved, koridorides haamrite kopsimine ja sae vingumine, talvel külmetati, kuid oldi õnnelikud: labrakad, lust … Marie käed välkusid, silmad särasid. (Homme, kas me homme kohtume?) Õppis kaks aastat, jättis pooleli, ei julgenud vanematele öelda, elas kolm kuud Alfredi juures …
„Elaksin seniajani, kui poleks emale metroos vahele jäänud. Ma ei oska valetada, tunnistasin kohe üles. Ema läks marru, kukkus kõiges teda süüdistama. Aga mis tema siia puutub? Ei puutugi muidugi.”
Monsieur Morgenstern – mida ma toona temast teadsin?
Ma olin muidugi näinud teda vanadel rohmakalt värvitud postkaartidel, toimetuses rippus kalender: millegi Nikola Tesla torni laadse taustal ilmub ta suitsust ja välgust dändilikus helehallis ülikonnas (tema suurte silmadega sobivat värvi), viimse hõbenööbini suletud vestis, kaelas tumesinine siidist kaelaside, peas kõvakübar, ühes käes hoiab ta jalutuskeppi, teise peopesal äsja koorunud tibupoega (Paris, Novembre 1923). Ma küsisin Roza Arkadjevnalt, miks ripub seinal vana kalender. Võiks ju uue panna? Ta naeratas häbelikult, sõnas heatahtlikult: „Mis te nüüd, noormees, Alfred on asendamatu.”
Ema poolt venelane, emigrant, luuletaja-dadaist või sürrealist (ma ei ole veel sotti saanud), küllaltki tuntud pianist, mängis kinoteatrites, restoranides ja džässbändides, teatri- ja tummfilminäitleja, vanavarakoguja, okupatsiooni ajal osales vastupanuliikumises, kuid kuulsaks sai ta ennekõike l’Homme Incroyable’i pildiseeriaga, see ilmus kahekümnendatest viiekümnendateni ja oli väga populaarne, postkaart Uskumatu Mehe kujutisega, keda Alfred Morgenstern etendas (ma ei saa päris hästi aru, kes see tegelane oli: võlur või mustkunstnik, leiutaja või seikleja) oli olemas peaaegu et igas kodus, kuid pärast sõda vahetas Alfredi mingil põhjusel (võib-olla vanus) välja temaga väga sarnane mees ning sari hääbus. Ma ei teagi nii vähe! Kuid see kõik on kuidagi pinnapealne. Faktid, andmed … Peeglid, kus inimene peegeldub, võttes sihikult poosi, valetavad peaaegu alati. Sa võid olla ajaloos kes iganes.
On inimesi, kes oma noorust teistest intensiivsemalt läbi elades imavad endasse aja essentsi, hoiavad seda oma kuvandis kinni, muutudes rändavaks päevapildiks.
Aga võib-olla on see pelgalt kuvand? Une image ja ei midagi enamat? Keerad seda – aga edasi tuleb tühi lehekülg …
Hiiliva sahinaga tuhises mööda jalgrattur, kuuesaba lehvis, näidates traksiklõpatseid. Tegime pingi peal suitsu ja hakkasime mööda bulvarit minema. Tulesid välgutades kihutasid mörinal autod. Mõnikord küünitusid noored neist välja ja karjusid miskit.
Ma pajatasin Tšistopolist, meie istjate poolest kuulsast ühiselamust, ema ja isa töötasid kirjandusfondi puhveti köögis, Parnahh seisis uksel … Aga muud tööd seal polnud! Mõni tegi jalanartse, õmbles vormipluuse. Vilets aeg oli. Me elasime seal otsekui saarel. Ma jäin mõttesse …
„Oleksin justkui alles sündinud.”
Jah, niimoodi ma ütlesin (kurk kuivas, miski oli seal kokku kleepunud, mulle näis, et sõnad tungisid välja mu hinge liidetest; mu hing, see on nagu märter hullusärgis).
Marie naeratas vaikselt, siis aga võttis mul käe alt kinni.
„Küll harjute. Uskuge, see tüütab teid peagi ära.”
„Viimane aasta Leningradis – mihuke lörts ja äng!”
„Jutustage. Kuidas seal on? Ma ei ole ju Venemaal kunagi käinud.”
„Labasus, künism, materialism, ropendamine ja pätid igal sammul.”
„Oo, seda on ka meil küllaga.”
„Ei ole veel näinud. Olen näinud haritud ja hämmastavaid inimesi.”
„Mulle tundub, et te idealiseerite siinset elu. Kõik vaimustab teid, isegi lihtsad prantsuse sõnad.”
„Aga kuidas saab prantsuse keelest mitte vaimustuda? Selles on nii palju võlu!”
„Ei tea. Nähtavasti sellepärast, et ma oskan seda sünnist saati, nagu ka vene keelt. Need on lihtsalt keeled. Nagu lauanõud või mingisugused … fer à boucler10,” ning puhkes naerma, ma naeratasin samuti. „Aga vaat inglise keel meeldib mulle. See on mu meelest nii ülev, nii sile, ümar ja – kuidas seda öeldagi – just nagu igaks elujuhtumiks. Katsun igal võimalusel seda keelt rääkida, ja loen.” Ma olen näinud raamatuid juuksuritöökojas ja üks oli tal ka käekotis („The Bell Jar”). „Kahju, et õpingud pooleli jäid.” Muutus kurvaks, jäi vait (arvatavasti juhtus midagi, parem mitte küsida).
„Ja veel, ma ei ole kunagi lennukiga lennanud.”
„Oo, te ei ole millestki ilma jäänud. Väga ebameeldiv asi.”
„Tõesti?”
„Kinnitan teile.”
Kui ma lendasin Ameerikasse, kartsin magama jääda, lend oli väga raske; võib-olla sellepärast, et see tuli ootamatult. Inglise eriteenistuse agendid küsitlesid mind väga pikalt, nad tahtsid teada kõike: üksikasjalikult elulugu, kõike mu vanematest, sõpradest, kõiki aadresse, kus ma olen elanud, koole, tehnikumi, töökohti, aga kui jõudsime hullariteni, siis ei huvitanud neid mitte ainult ravimid ja protseduurid, vaid iga tühisemgi pisiasi, isegi sanitaride ja patsientide nimed, palusid neid kirjeldada, kõike-kõike, ja mitte üks kord. See kestis ligi kaks kuud, siis aga saadeti mind ootamatult Ühendriikidesse, tuldi hilja õhtul ja öeldi, et lendame; ma ehmusin, kogu lennu aja kippus uni hirmsasti peale, ma jäin tukkuma, võpatasin ja ärkasin üles nagu piinamise ajal, pähe tükkis erakordne jamps, näiteks kartsin ma une pealt lennukist välja lennata, nagu rongis kukutakse ülemiselt riiulilt maha. Sellest ma mõistagi ei rääkinud. Milleks Mariele minu hirmud?
„Kardan, et pettute peagi.”
„Mispärast?”
„Harjute kõigega ära – nii prantsuse keele kui ka Pariisiga. Ei tahaks teid sellisel päeval näha, kui mõistate ühtäkki, et meie ja nõukogude inimeste vahel polegi suurt vahet. Igal pool on elu, igal pool on kõigest inimesed.”
Ning ma mõtlesin, et inimesi tunneb ja tajub ta nähtavasti minust paremini.
Pimenes. Üksteise järel süttisid tuled. Vidu neelas postid, valgustid sirutusid udust nagu hiiglaslikud muinasjutuseened. Me kõndisime pikkamisi Austerlitzi sillal. Iga sammuga muutus vesi tumedamaks, tumenes üha ja tuli lähemale.
Ma olen lapsest peale uskunud, et inimene on suuteline rohkemaks, kui talle määratud. Ma usun, et kuskil on inglid, kes ootavad neid, kellel on õnnestunud end avada. Üle kõige maailmas kardan ma seda usku kaotada (religioon ei puutu siin asjasse). See valgustab mu teed, annab tähenduse sellele jamale, millega tuleb tegelda. See avanes mulle, kui ma kolisin Vassili saare linnaosa serva Gavanskaja tn 8A kahekorruselise igeriku maja keldrituppa. Seal oli külm ja rõske. Kiilasjää, somp, solk, joomingud. Ma töötasin maaler-krohvijana,