Samantha Downing

      My Lovely Wife

      Berkley, an imprint of Penguin Random House LLC

      New York 2019

      Toimetanud Siiri Soidro

      Kujundanud OÜ Rein R

      All rights reserved including the right of reproduction in whole or in part in any form.

      This edition published by arrangement with Berkley, an imprint of Penguin Publishing Group, a division of Penguin Random House LLC.

      Copyright © 2019 by Samantha Downing

      Tõlge eesti keelde © Nele Mikk ja Tänapäev, 2019

      ISBN 978-9949-85-606-0

      e-ISBN 978-9949-85-666-4

      Trükitud AS Pakett trükikojas

      Üks

      Ta jälgib mind. Naise sinisilmade klaasistunud pilk vilksab kord klaasile, kord tagasi minule. Silmitsen oma jooki ning tunnen samal ajal endal ta pilku ja mõtisklen, kas olen samavõrd huvitatud kui tema. Heidan talle pilgu ja naeratan, et oma huvi kinnitada. Tema naeratab vastu. Suurem osa ta huulepulgast on juba kadunud ja jätnud klaasiservale punaka jälje. Lähen naise juurde ja istun kõrvaltoolile.

      Ta heidab juuksed seljale. Neis pole värvi ega pikkuse poolest midagi tähelepanuväärset. Huuled liiguvad, vormivad „Tere“ ja ta silmad hakkavad korraga särama. Need oleksid justkui seestpoolt valgustatud.

      Füüsilises mõttes mõjun talle sama ligitõmbavalt kui enamikule selles baaris viibivaist naistest. Ma olen 39-aastane, suurepärases vormis, tihedate juustega, sügavate põselohukestega ja ülikonnaga, mis istub valatult. See ongi põhjus, miks ta mind vaatas, miks ta naeratas, miks tal on hea meel, et ma tema kõrvale maandusin. Minusugust meest oli ta otsima tulnud.

      Libistan telefoni mööda baariletti tema poole. Ekraanil seisab sõnum.

       Tere! Minu nimi on Tobias.

      Ta loeb ja kortsutab kulmu, tõstab pilgu vaheldumisi mulle ja langetab selle taas ekraanile. Kirjutan veel ühe sõnumi:

       Ma olen kurt.

      Ta kulmud kerkivad juuksepiirini, käsi tõuseb suule ja põsed löövad õhetama. Piinlikkus näeb igal näol samasugune välja.

      Ta vangutab minu poole pead. Kahju, nii kahju. Ta ei teadnud.

       Muidugi mitte. Kuidas oleksidki pidanud teadma?

      Ta naeratab. See pole üdini aval naeratus.

      Ma ei vasta enam ta kujutelmale – ma pole see mees, keda ta lootis kohata, ja nüüd ei tea ta enam, kuidas käituda.

      Ta võtab telefoni kätte ja toksib vastuse:

       Mina olen Petra.

       Rõõm tutvuda, Petra.

       Kas sa oled venelane?

       Mu vanemad olid jah.

      Noogutan ja naeratan. Tema noogutab ja naeratab vastu. Näen, kuidas ta ajud ragisevad.

      Ta eelistaks minu seltskonnast lahkuda. Ta tahaks minna ja leida mehe, kes kuuleks ta naeru ega peaks sõnu kirja panema.

      Samas sunnib südametunnistus teda sallivusele. Petra ei taha olla pealiskaudne naine, kes tõrjub mehe vaid tema kurtuse tõttu eemale. Ta ei taha mind samamoodi ära põlata, nagu on teinud nii paljud teised.

      Või nii ta eeldab.

      Ta siseheitlus rullub mu silme ees lahti nagu kolmevaatuseline näidend ja selle lõpp on teada, vähemalt enamasti küll.

      Ta jääb paigale.

      Petra esimene küsimus puudutab mu kuulmist või selle puudumist. Jah, ma olen sünnist saati kurt. Ei, ma pole kunagi midagi kuulnud – ei naeru ega häält ega kutsika klähvimist ega pea kohal lendavat lennukit.

      Petra teeb kurva näo. Ta ei taipa, et see on alandav, ja ma ei hakka seda ka mainima, sest ta vähemalt püüab. Sest ta jäi paigale.

      Ta küsib, kas ma oskan huultelt lugeda. Noogutan. Ta hakkab rääkima:

      „Kui ma kaksteist olin, murdsin kahest kohast jala ära. Kogemata.“ Kõneldes maigutab ta ülimalt liialdatul ja grotesksel moel suud. „Igatahes pidin ma kandma kipsi, mis ulatus pahkluust kintsuni välja.“ Ta peatub ja tõmbab sõrmega mööda kintsu, juhuks, kui mul peaks mõistmisega raskusi olema. Ei ole, aga hindan tema pingutusi. Ja kintsu.

      Naine jätkab: „Ma ei saanud kuus nädalat üldse kõndida. Koolis istusin ratastoolis, sest kips oli karkude jaoks liiga raske.“

      Naeratan ja kujutlen hägusalt väikest suure kipsiga Petrat. Kujutlen hägusalt, kuhu see nutulaul välja jõuab.

      „Ma ei taha öelda, nagu teaksin midagi elust ratastoolis või pöördumatust puudest. Mulle on lihtsalt alati tundunud, nagu … noh, nagu ma oleksin pisut tunda saanud, mis tunne see on. Mõistad?“

      Noogutan.

      Ta naeratab kergendunult ja muretseb, ega ta lugu mind ei solvanud. Trükin:

       Sa oled väga osavõtlik.

      Ta kehitab õlgu. Särab komplimendi peale. Tellime veel ühed joogid.

      Räägin talle loo, millel pole kurtusega mingit pistmist. Jutustan oma lapsepõlve lemmikloomast, Shermani-nimelisest konnast. Tegemist oli härgkonnaga, kes tavatses kössitada tiigi suurimal kivil ja kõik kärbsed endale krabada. Ma ei üritanud teda kordagi kinni püüda, vaid ainult jälgisin teda. Mõnikord jälgis tema mind ka. Meile meeldis koos istuda ja ma hakkasin teda oma lemmikloomaks pidama.

      „Mis tast sai?“ küsib Petra. Kehitan õlgu.

       Ükspäev oli kivi tühi. Rohkem ma teda ei näinud.

      Petra ütleb, et kurb kuulda. Vastan, et pole midagi. Kurb oleks see, kui ma oleksin ta surnukeha leidnud ja oleks pidanud selle maha matma. Seda mul teha ei tulnud. Kujutasin lihtsalt ette, et ta kolis suuremasse tiiki, kus oli rohkem kärbseid.

      See mõte meeldib naisele ja nii ta ka ütleb.

      Ma ei räägi Shermani kohta just kõike. Näiteks oli tal pikk keel, mis välkkiirelt ringi nilpsas, nii et seda polnud peaaegu nähagi, aga ma tahtsin selle kinni nabida. Tavatsesin tiigi ääres istuda ja arutleda, kui paha oli minust sedasi mõelda. Kui kohutav oleks üritada konnakeel pihku haarata? Kas tal oleks valus? Kui ta ära sureks, kas see oleks siis mõrv? Ma ei üritanud ta keelt haarata ja arvatavasti poleks see mul ka õnnestunud, aga ma kaalusin seda. Ja see tekitas minus tunde, et ma pole Shermanile hea sõber. Petra räägib oma kassist Lionelist, kes sai nime tema lapsepõlvekassi – samuti Lioneli – järgi. Ütlen, et see on naljakas, aga pole kindel, kas ikka on. Ta näitab mulle pilte. Lionel on mustvalge kass, kelle nägu on pooleldi valge ja must. Nunnu olemiseks on ta liiga karmi ilmega.

      Petra jutt kandub tööle. Ta kujundab toodete ja firmade brände ja ütleb, et see on ühtaegu lihtsaim ja raskeim asi üldse. Alguses on raske, sest kellelegi ei jää midagi meelde, aga kui rahvas hakkab juba kaubamärki ära tundma, läheb asi kergemaks.

      „Ühel hetkel pole isegi vahet, mida me müüme.