Minu armas naine. Samantha Downing
Читать онлайн книгу.
väljavahtimist. Olin tagasi stardijoonel. Toetasin pea peatoele, sulgesin silmad ja nüpeldasin end selle eest, et polnud julgenud enamat öelda.
„Vabandust.“
Mu silmad kargasid lahti.
Tüdruk vaatas mind, rohelised silmad pärani ja otsaesine kipras. „Kas kõik on korras?“ küsis ta.
Noogutasin.
„Olete kindel?“
„Muidugi. Miks te arvate, et mul pole …“
„Sest te taote peaga selle vastu,“ osutas ta peatoele. „Te raputate istet.“
Ma ei pannud seda ise tähelegi. Arvasin, et enda vaimne piitsutamine toimubki vaid vaimselt.
„Vabandust.“
„Nii et kõik on korras?“
Toibusin niivõrd, et taipasin: minuga vestleb seesama tüdruk, keda olin kogu aja vahtinud. Ta näis lausa murelik.
Naeratasin.
„Kõik on korras, ausalt. Ma lihtsalt …“
„Nüpeldasite end. Ma teen samamoodi.“
„Mille eest?“
Ta kehitas õlgu. „Paljude asjade.“
Tundsin tungivat vajadust teada saada, mis sunnib seda tüdrukut pahameeles oma pead taguma, aga telik oli maandumiseks juba välja lastud ja meil polnud aega.
„Tooge üks näide,“ palusin ma.
Ta mõtles selle üle järele ja tõstis isegi nimetissõrme huultele. Hammustasin keelde, et mitte naeratada – mitte seepärast, kui armas see välja nägi, vaid heameelest tema tähelepanu üle.
Ta vastas pärast lennuki maandumist.
„Jobud,“ teatas ta. „Igasugused jobud, kes minuga lennukis just siis flirdivad, kui ma tahan, et mind rahule jäetaks.“
Mõtlematult, taipamata isegi seda, et jutt käib minust, vastasin: „Ma võin teid nende eest kaitsta.“
Ta jõllitas mind hämmeldunult. Kui ta taipas, et mõtlen seda tõsiselt, puhkes ta naerma.
Kui ma lõpuks aru sain, mille üle ta naerab, reageerisin samamoodi.
Selleks ajaks, kui hakkasime lennukist väljuma, olime jõudnud end mitte ainult tutvustada, vaid vahetada ka telefoninumbreid.
Enne seda, kui ta oma teed läks, küsis ta: „Kuidas?“
„Kuidas mida?“
„Kuidas sa mind nende lennukijobude eest siis kaitseksid?“
„Sunniksin nad istuma keskmisele istmele, ahnitseksin käetoed endale ja lõikaksin neile ohutuskaardi servaga kätte.“
Ta naeris jälle, varasemast valjemalt ja kõvemini. Ma pole tema naerust siiamaani tüdinud.
Sellest vestlusest sai meie suhte osa. Esimesteks koosveedetud jõuludeks kinkisin talle tohutu suure kenasse paberisse pakitud ja lehviga seotud karbi, kuhu oleks võinud mahtuda hiiglaslik telekas. Selle sees polnud muud, kui üks lennuki ohutuskaart.
Sellest ajast peale oleme püüdnud igal jõuluõhtul lagedale tulla mingi loomingulise vihjega meie ühisele naljale. Kord kinkisin talle istmealuse päästevesti. Teinekord ehtis ta kuusepuu hapnikumaskidega, mis võivad istmete kohal asuvatest luukidest alla langeda.
Iga kord, kui lennukisse astun ja ohutuskaarti märkan, paneb see mind naeratama.
Kummaline on aga see, et kui peaksin nimetama hetke – täpselt selle hetke, kui pall veerema hakkas ja meid praegusesse seisu tõi –, peaksin süüdlaseks paberiservaga sisselõikamist.
See juhtus siis, kui Rory oli kaheksane. Tal oli küll sõpru, aga mitte eriti palju, ta paiknes populaarsuse skaala keskel, nii et see tuli meile suure üllatusena, kui Hunteri-nimeline poiss talle paberiservaga sisse lõikas. Meelega. Nad vaidlesid parasjagu teemal, milline superkangelane on kõige tugevam, kui Hunter ühtäkki vihastas ja Roryt vigastas. Lõikehaav paiknes poisi parema käe nimetissõrme ja pöidla vahel. See tegi piisavalt haiget, et Rory karjuma pistaks.
Hunter saadeti päevaks koju ja Rory kooliõe juurde, kes ta käe kokku sidus ja kinkis suhkruvaba pulgakommi pealekauba. Valu oli juba unustatud.
Samal õhtul, kui lapsed olid magama jäänud, rääkisime Millicentiga sisselõikest. Olime voodis. Tema oli just sülearvuti kinni pannud ja mina teleri välja lülitanud. Kool oli äsja alanud ja Millicenti suvine päevitus alles tuhmumata. Ta ei mänginud tennist, aga armastas ujuda. Millicent võttis mu käe ja hõõrus õhukest nahariba mu nimetissõrme ja pöidla vahel. „Kas oled endale siia kunagi sisse lõiganud?“
„Ei. Aga sina?“
„Jah. See tegi põrguvalu.“
„Kuidas see juhtus?“
„Holly.“
Teadsin Hollyst väga vähe. Millicent polnud peaaegu kunagi oma vanemast õest rääkinud.
„Ta lõikas sulle sisse?“ küsisin ma.
„Meisterdasime oma lemmikasjadest kollaaže. Lõikasime ajakirjadest pildid välja ja liimisime need suurtele lõikepaberitükkidele. Holly ja mina haarasime samal ajal sama paberitükki,“ kehitas ta õlgu, „ja nii see lõikehaav tekkiski.“
„Kas sa karjusid ka?“
„Ma ei mäleta. Aga ma nutsin.“
Võtsin ta käe ja suudlesin ammu paranenud haava.
„Mis asjad need olid?“ küsisin edasi.
„Mis?“
„Sa ütlesid, et lõikasite oma lemmikasjade pilte välja. Mis need olid?“
„Oi ei,“ vastas ta, tõmbas käe ära ja kustutas lambi, „sa ei tee sellest järjekordset põrunud jõulunalja.“
„Kas sulle ei meeldi siis meie põrunud jõulunali?“
„See on imearmas. Aga teist samasugust meil vaja ei ole.“
Teadsin seda isegi. Üritasin Holly teemat vältida, kuna Millicentile ei meeldi temast rääkida. Sellepärast küsisingi ta lemmikasjade kohta.
Oleksin pidanud hoopis Holly kohta pärima.
Viis
Lindsay on uudiste peateema. Ta on ainus, kes on üles leitud, ja esimesena üllatas inimesi laiba leiukoht.
Viimast korda nägin Lindsayt kusagil pärapõrgus. Olime Millicentiga viinud ta sügavale looduskaitseala lähedal laiuvasse sohu, lootuses et loomad leiavad ta kaugelt enne inimesi. Lindsay oli veel elus ja me pidime ta koos ära tapma. Selline oli plaan.
See oligi asja mõte.
Aga Jenna pärast läks plaan luhta. Olime kokku leppinud, et kumbki laps ööbib sõprade juures: Rory klõbistas sõbra pool telekamängu ja Jenna viisime poole tosina kaheteistaastase tüdrukuga pidžaamapeole. Kui Millicenti telefon helisema hakkas, kostis kassipoja piiksumist. See tähendas, et Jenna helistab. Millicent vastas kõnele enne teistkordset mäugumist.
„Jenna? Mis viga?“
Jälgisin, kuidas Millicent kuulab, ja süda hakkas iga ta peanoogutuse peale kiiremini taguma.
Lindsay lebas maas, päevitunud jalad mullal laiali. Uimastav aine oli mõju kaotamas ja ta liigutas end väheke.
„Kullake, kas saaksid telefoni proua Sheenanile ulatada?“ palus Millicent.
Veel noogutamist.
Kui Millicent taas suu avas, oli ta hääl muutunud. „Arusaadav.