Minu armas naine. Samantha Downing
Читать онлайн книгу.
Ta naeratab. „Näed. Sa ei tea ise ka täpselt.“
Ega vist.
„Kellena sa töötad?“
Raamatupidajana.
Ta noogutab. See on maailma kõige igavam amet, aga samas kindel, stabiilne ja kurdi mehe jaoks lihtne. Numbrid häälega ei räägi.
Baarimees tuleb meie juurde. Ta on puhas ja hoolitsetud, kolledžiealine. Petra võtab tellimise enda hooleks, sest ma olen ju kurt. Naised arvavad alati, et minu eest peab hoolitsema. Neile meeldib minu eest asju ära teha, sest nad peavad mind abituks.
Petra hangib meile uued dringid ja kausi suupisteid ning naeratab endaga rahulolevalt. See ajab mind naerma. Naeran vaid sisimas, aga ikkagi.
Ta kummardab lähemale, paneb käe mu käsivarrele ja jätabki selle sinna. Ta on unustanud, et ma pole ta ideaalmees ja nüüd on edasine juba etteaimatav. Varsti läheme tema poole. Otsus on lihtsam kui peaks olema, kuigi mitte sellepärast, et ma peaksin teda iseäranis ligitõmbavaks. Asi on otsustusvõimes. Ta laseb mul otsustada ja hetkel olen ma mees, kes ütleb „jah“.
Petra elab kesklinnas baari lähedal, suurte reklaamplakatite keskel. Ta kodu polegi nii korras kui ma eeldasin. Kõikjal vedeleb kila-kola: pabereid, riideid ja nõusid. See viib mu mõttele, et tal kaovad kindlasti sageli võtmed ära.
„Lionel on ka siin kusagil. Peidus vist.“
Mina seda sünget kassi otsima ei hakka.
Petra lendleb ringi: kukutab koti ühte kohta ja viskab kingad teise. Välja ilmub kaks punase veiniga pokaali ja Petra juhatab mind magamistuppa. Ta pöördub minu poole ja naeratab. Korraga näib ta atraktiivne, isegi ta ilmetud juuksed sätendavad. See on alkoholist, muidugi, aga ka tema õnnelikkusest. Tunnen, et ta pole juba pikka aega nii õnnelik olnud, aga ma ei tea, miks. Petra on piisavalt atraktiivne.
Ta surub end minu vastu, keha soe ja hingeõhk veinist läppunud. Ta võtab mul pokaali käest ja paneb selle ära.
Ma saan selle alles tükk aega hiljem tühjaks juua, kui viibime kottpimedas toas, mida valgustab vaid mu telefoniekraan. Trükime vastastikku, visates nalja eneste ja selle üle, et me teineteist ei tunne.
Küsin:
Lemmikvärv?
Laimiroheline.
Jäätis?
Nätsujäätis.
Nätsu? Tead seda sinist?
Jah.
Kes seda üldse nii nimetab?
Mis sinu lemmik on?
Prantsuse vanilli. Pitsakate?
Sink.
Aitab küll.
Aitab või? Oota, kas me räägime ikka pitsast?
Me ei räägi pitsast.
Hiljem suigub ta esimesena unne. Mõtlen, kas peaksin ära minema või sinna jääma, aga otsustamine võtab nii kaua aega, et jään magama.
Kui ärkan, on alles pime. Lipsan voodist välja, ilma et Petrat ärataksin. Ta magab kõhuli, üks jalg lääbakil ja juuksed padjale pillutatud. Ma ei suuda otsustada, kas ta mulle üldse meeldib, seega ei otsusta ma midagi. Pole vaja.
Öökapil lebavad ta kõrvarõngad. Need on värvitud klaasist – siniste varjundite virvarr – ja meenutavad Petra silmi. Kui olen riides, poetan kõrvarõngad taskusse. Võtan need meenutuseks, et ma enam nii ei teeks. Usun peaaegu, et see toimib.
Astun välisukse poole tagasi vaatamata.
„Kas sa oled päriselt kurt?“ hüüab ta mu seljale.
Ma kuulen seda, sest ma pole kurt. Ja astun edasi.
Teesklen, et ei kuulnud midagi, lähen uksest välja ja panen selle tagantkätt kinni. Kõnnin, kuni olen majast välja jõudnud, kvartali jagu eemal ja ümber nurga pööranud. Alles siis seisatan ja imestan, kuidas ta aru sai. Ilmselt tegin vea.
Kaks
Mu nimi pole Tobias. Kasutan seda ainult siis, kui tahan, et keegi mind mäletaks. Antud juhul baarimees. Kui sisse astusin ja joogi tellisin, trükkisin nime enda tutvustamiseks telefoni. Küll ta mäletab. Talle jääb meelde, et kurt Tobias lahkus baarist naisega, kellega oli äsja tutvunud. Valenimi oli baarimehe, mitte Petra pärast. Naine mäletab mind nagunii, sest kui paljude kurtide meestega ta ikka magab?
Kui ma poleks eksinud, oleksin jäänud vaid ta seksikogemuste allmärkuseks. Aga nüüd mäletab ta mind kui „kutti, kes teeskles, et on kurt“ või „kutti, kes arvatavasti teeskles, et on kurt“.
Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem tundub, et libastusin kaks korda. Vahest ma tardusin, kui ta küsis, kas olen kurt. See on võimalik, sest nii inimesed käituvad, kui neile midagi ootamatut öelda. Ja kui tardusin, siis võis ta seda märgata. Arvatavasti Petra teadis, et ma valetan.
Kodu poole sõites tunnen ebamugavust. Autoiste on kare ja teeb seljale haiget. Raadio on liiga lärmakas, nagu kõik eetrisolijad karjuksid. Aga kõike ei saa ka Petra süüks panna. Olen juba mõnda aega kergesti ärrituv.
Kodus on kõik vaikne, mu naine Millicent on alles voodis. Olen temaga viisteist aastat abielus olnud ja ta ei kutsu mind Tobiaseks. Meil on kaks last: Rory on neliteist ja Jenna aasta noorem.
Magamistuba on pime, aga aiman teki all Millicenti kuju. Võtan kingad jalast ja hiilin kikivarvul vannitoa poole.
„Noh?“
Millicent on täiesti ärkvel.
Pööran end pooleldi ja näen varju järgi, et ta on end küünarnuki najale püsti ajanud. Jälle sama. Valikukoht. Millicenti puhul on see haruldane.
„Ei,“ vastan.
„Ei?“
„Ta ei sobi.“
Õhk me vahel jäätub. See ei sula enne, kui Millicent välja hingab ja pea padjale langetab.
Ta tõuseb enne mind. Selleks ajaks, kuni ma kööki longin, korraldab Millicent juba meie hommikusööki, koolilõunaid, päevakava – meie elu.
Tean, et peaksin talle Petrast jutustama. Mitte seksist – sellest ma oma naisele ei räägiks –, aga peaksin ütlema, et ma eksisin ja Petra on meie jaoks õige. Peaksin seda tegema, sest Petra ula peale jätmine on risk.
Kuid ma otsustan vaikida.
Millicent heidab mulle pilgu ja ta pettumus lajatab mulle näkku nagu rusikahoop. Ta silmad on rohelised, rohelisekirjud, ja näevad välja nagu kamuflaaž.
Petra silmadega pole neil midagi ühist. Millicentil ja Petral pole muud midagi ühist peale selle, et mõlemad on minuga maganud. Või teatud versiooniga minust.
Lapsed padistavad trepist alla ja juba nad nääklevad selle üle, kes mida eile koolis ühe või teise kohta ütles. Nad on riides ja valmis kooli minema, just nagu mina olen valges tennisekostüümis ja valmis tööle minema. Ma ei tööta praegu ega ole kunagi varem töötanud raamatupidajana.
Samal ajal kui lapsed on