Tulbiõdede saladused. Sari "Harlequin". Susan Mallery
Читать онлайн книгу.
su kahekümneruutmeetrine kodu jääb paikseks, siis teadis Griffith üht ettevõtet, mis pakub just õigeid lahendusi. Ja kuna su tibatilluke kodu on – noh, väike, siis võis saada peaaegu olematu hinna eest esmaklassilisi materjale.
Griffith seisis keset oma tootmishoonet. Tegelikult oli tegu kahe laohoonega, mida ühendas katusealune ühendustee, aga lisaks sellele, et see oli alles algus, oli see tema oma.
Suuremas laohoones oli kuus töös olevat maja. Kaks neist läheb San Franciscosse, üks Oregoni osariiki Portlandi. Kaks olid mõeldud Washingtoni idaosasse ühele perekonnakrundile, või nagu keskealine frustreerunud naine selle kohta ütles: „Mu pojad ei kavatsegi kodust välja kolida. Ma lihtsalt ei talu seda, et pean iga päev neist üle astuma. Lepin sellega, et nad jäävad koju, aga ma ei taha nende ja nende segadusega tegelda.”
Viimasest majast tuleb ühe omapärase Texase majutuskoha külalistemaja.
See osa firmast GB Micro Housing teenis raha. Griffith võis ehitada kliendi tahtmise järgi talle tillukese kodu sõltumata sellest, kas sellele oldi valmis kulutama kolmkümmend või sada kolmkümmend tuhat. Maja võis tulla ühekorruseline, kahekorruseline, magamisnišiga, ülemise korruse rõdudega, kallite viimistlusmaterjalidega või üksnes taaskasutatud materjalist. Nagu aga sooviti. Kõik sõltus kaalust ja sellest, kui palju raha klient oli valmis välja käima.
Griffithil oli tellimusi paari aasta peale ette ja ooteleht üha pikenes. Ta oli võtnud tööle veel kaks osaajalise koormusega töötajat, nii et nüüd oli tal neid kokku kümme.
Küllap oleks finantsinimesed andnud talle nõu kasutada ka teist laohoonet selliste tellimuste täitmiseks, mis toovad raha sisse, aga temal polnud selleks isegi kiusatust. Teises, väiksemas laohoones, sündis tegelik töö.
Seda väiksemat laohoonet kasutas ta katsetamiseks, mängimiseks, unistamiseks. See töö ei toonud sentigi sisse, aga samas tähendas see, et kokkuvõtteks oli tal teadmine, et ta oli teinud seda, mis õige. Ja nii oli uni märksa rahulikum.
Ta läks puhkeruumi kohvi valama ning leidis ühe laua ääres istumas oma venna. Ryan naaldus toolile, jalad teisel toolil. Ta silmad olid suletud, klapid peas.
Griffith pani vastu kiusatusele lüüa tool venna jalge alt ära. Nii õnnestuks vast venna tähelepanu köita, kuigi ta kahtles selles.
Ryanil polnud motivatsiooni. Vend oli tulnud Tulpen Crossingisse üksnes sellepärast, et tal polnud kuskile mujale minna. Pärast õlavigastust oli Red Sox talle kinga andnud. Olles pühendanud kaks aastat pigem pesapallile kui kolledžile ning mänginud neli aastat väiksema tähtsusega liigas, polnud Ryan just oskustööline. Siiski vajas ta tööd ja Griffith pakkus talle seda väikeste majade ehitamisel. Kuid Griffith hakkas juba seda otsust kahetsema.
Ta nügis venna kätt. Ryan avas silmad ja naeratas.
„Tere, vennas.”
„Tere-tere. Paus lõppes poole tunni eest.”
„Mida?”
Ryan vaatas silmi pilgutades ringi, just nagu oleks siiralt üllatunud, et kõik teised on juba tagasi tööle läinud. „Häh. Anna andeks. Jäin mängu kuulama. Ju ma ei pannud tähele.”
Griffith kujutas ette, kuidas see võis aset leida. Keegi ütles, et paus on läbi. Ryan ütles, et tuleb kohe ka. Kui kahekümne kuue aastane Ryan poleks olnud Griffithi vend, oleks sellest töödejuhatajale teatatud. Aga Ryan oli bossi vend ja mitte keegi ei saanud päris täpselt aru, millised reeglid tema puhul kehtivad. Griffith ise samuti mitte.
Ta mõtles hetkeks vanemate peale, kes olid ikka nõudnud, et ta väikevenna eest hoolitseks – sõltumata sellest, kui ebamugav see ka polnud –, hingas sügavalt sisse ja otsustas, et tegeleb Ryaniga mõni teine kord.
„Mine tööle,” ütles ta. „Kohe.”
„Ja-jah.”
Vend ajas end jalule ja loivas ukse poole.
Griffith vaatas talle järele, mõeldes, et kui ta on ärritunud, on see ta enda süü. Ryan ei kiirustanud kunagi – välja arvatud pesapalliplatsil. Seal oli ta ülimalt vilgas, kuid päriselus mitte.
„KUI ilus!”
Olivia Murphy nautis rahuloleva kliendi kiitust. Hiljuti lesestunud Jenny oli kuuekümne ja seitsmekümne vahel ning sunnitud kodu maha müüma, et elamiseks raha saada. Talle oli oluline selle eest võimalikult suur summa saada.
Kolme magamistoa ja kahe vannitoaga rantšo-stiilis maja polnud sugugi peen. Phoenixi vanemas rajoonis oli selliseid sadade kaupa. Samuti polnud majas tehtud remonti ning aastaaeg oli müümiseks vale. Juuni, kui päevased temperatuurid küündisid kolmekümne kaheksa kraadini, polnud kõrbes just kõige vilkam müügikuu. Mitte keegi ei tahtnud maju vaadata, kui selleks polnud just põletavat vajadust. Talv oli kinnisvaraturul märksa aktiivsem.
Aga Jenny ei saanud lubada endale luksust talve oodata ja see tähendas, et maja tuli minimaalse eelarvega elustada. Olivia oli veetnud pikki tunde Pinterestis, oli käinud odavates poodides ja ülejäänu kokku laenanud või luninud. Ta oli vähem kui viiesaja dollariga muutnud vana ja väga tavalise maja armsaks ja kutsuvaks Cape Codi stiilis elamuks.
„Lausa uskumatu, et tegu on sama majaga,” kiitis Jenny. „No vaata vaid, mis sa oled siin teinud.”
„Jah,” tõdes Marilee Quedenfeld. Tema hääles oli nii tagasihoidlikku uhkust kui ka tooni, mis kutsus talle tähelepanu pöörama. „Kas pole ilus? Tunned kohe uksest sisse astudes jahedat ookeanihõngust.”
Olivia naeratas kangelaslikult. Õigem oli suu kinni hoida. Seda oli talle õpetanud neli Marileega koos töötatud aastat. Kui kiidetakse, siis kiidetakse Marileed. Kui on kaebusi, siis saavad need enda kaela teised.
„Sa oled tõeline geenius,” kiitis Jenny Marileed. „Kõik kinnitasid, et sina oled parim, aga sellist asja ei osanud ma küll oodata. Suur tänu!”
„Pole tänu väärt.” Marilee võttis kliendil ümbert kinni. „Ma tean, mis sa oled pidanud läbi elama, nii et üritan sind aidata.”
Jenny jääb muidugi Marilee sõnu uskuma, mõtles Olivia. Tegelikult mõtles Marilee ilmselt pigem hoopis midagi sellist: „Armas jumal, miks see naine küll ei võiks enda eest rohkem hoolitseda?”
Kontrast nende välimuse vahel oli lausa rabav. Jenny oli lühikest kasvu, tüse ja ilmselt vananemisprotsessile alistunud. Marilee kandis aga Akrise firmamärgi täpilist A-lõikelist kleiti ja Valentino kontskingi. Ta tumeblondid juuksed ulatusid õlgadeni, meik toonitas ta suuri silmi ja siledat nahka. Ta lähenes viiekümnele, nägi välja kolmkümmend viis ja üritas kohati veelgi nooremana näida.
„Vaatame kogu maja üle,” soovitas Marilee. „Sa jääd minu tehtuga kindlasti rahule.”
„Selles ma ei kahtlegi.”
Olivia jäi kööki. Seal oli turvalisem – siis ei teki tal tahtmist tulla välja mõne faktiga, millest saab olla teadlik üksnes see, kes on maja kujundanud. Kuigi hetkeline rahulolu oleks mõnus, tuleks selle eest hiljem kõrget hinda maksta.
Olivia oli liitunud Marilee eduka kinnisvaraäriga kohe pärast kolledži lõpetamist. Ta alustas sekretärina ja oli nüüdseks jõudnud kogu firma turundusmaterjalide loomiseni. Kuna see töö ei täitnud kogu päeva, proovis ta kätt ka majade müügiga, aga avastas, et see ei sobi tema isiksusega. See ei sobinud ka Marilee isiksusega, aga temal õnnestus seda paremini varjata.
Püüdes vältida seda, et ta päevad täidetakse sekretäritööga, hakkas Olivia käima disainikursusel. Ta avastas peagi, et tal on annet rohkemaks kui väikese eelarve raamides hästi mõjuva rõivakomplekti kokku panemiseks ja lihtsa maja ilusaks tegemiseks. Siiani pakkus ta oma teenuseid üksnes materjalide hinna eest, aga mängis mõttega panna alus päris oma firmale, ning selle tõestuseks oli tal ka säästukonto. See maja oli tal seni kõige suurem projekt. Tema ei saa küll kiita, aga ta oli teinud oma portfoolio jaoks ohtralt fotosid majast enne ja pärast muundumist.
Jenny