Tulbiõdede saladused. Sari "Harlequin". Susan Mallery
Читать онлайн книгу.
olla.”
Olivia kirtsutas nina. Marileele ei meeldi sugugi, et ta pannakse Jenny-suguste üle kuuekümneste gruppi, ja samuti ei meeldi Marileele, kui Oliviat kiidetakse. Aga las see praegu jääb.
Ta kontrollis üle, kas tagumine lükanduks on lukus; seisatas, et imetleda garaažimüügilt kümne dollari eest ostetud Adirondacki toole. Ta oli asetanud heategevuspoest ostetud kandiku päevinäinud plastikust diivanilauale. Paar klaaspurki pandud merikarpi ja natuke liiva muutsid väsinud basseini ääre märksa rannalikumaks.
Majas sees oli ta katnud Jenny äraistutud diivani kreemika kattega ja lisanud hallides ja sinistes toonides diivanipadjad. Beežides ja kreemikates toonides tekstuurne vaip kattis suurema osa kaheksakümnendatel plaaditud põrandast.
Suures magamistoas oli voodipeatsile pandud halli-valgetriibulised linad. Ta oli priisanud uue teki peale ning tõstnud mööbli ringi. Lisaks paar aksessuaari: meritäht, majakakujuline kell ja tükk ajupuud.
Suur vannituba oli puhas illusioon. Rulli keeratud käterätid ja ilusad vannisoolapurgid viisid pilgu aegunud plaatidelt. Valge värv lisas värskust. Ta oli leidnud imearmsa lilleseade ja pannud selle laste liivakastiämbrisse. See tõmbas pilgu inetult vannilt endale.
Ta telefon piiksus. Logan oli saatnud sõnumi. Nad olid nädalavahetusel kohtunud ja Logan üritas sellest ajast peale temaga kokku saada. Ausalt öelda polnud Olivial selleks tuju. Jah, Logan oli Kathy poiss ja tema ülelöömine oleks lõbus, aga millegipärast ei istunud see mõte talle.
Ta vaatas ka üle teised sõnumid ja luges siis seda, mis oli tegelikult ta tähelepanu köitnud.
Peaksid korra koju sõitma. Võiksime koos välja minna. Igatsen sind, tibu.
Igal naisel on oma nõrkus. Mõnel šokolaadikook, mõnel kingad, Olivia nõrkus oli Ryan Burnett.
See mees ajas ta hulluks. Ta teadis ka põhjust: neil polnudki võimalust avanenud. Olivia kisti julmalt ta embusest veel enne, kui neist jõudis saada kooli kõige populaarsem paar. Kolledžis huvitus Ryan rohkem pesapallist kui temast ning pidi selle eest ikka veel maksma.
Olivia tahtis Ryani unustada, aga ei suutnud. Ryan oli meenutus sellest, mis oleks võinud olla, mis tema oleks võinud olla. Ryaniga koos olles kuulus ta lõpuks ometigi kuskile. Ta vajas seda – vajas Ryanit. Pärast seda, kui Ryan kolis kolme kuu eest tagasi Tulpen Crossingisse, oli ta pidevalt Oliviat külla kutsunud. Kuigi see oli jabur. Tulpen Crossing oli viimane koht, kus Olivia oleks tahtnud olla. Kui Ryan välja jätta…
Ta pistis telefoni uuesti kotti ja läks õue. Veendunud, et võti on koodiga võtmekarbikeses, kontrollis ta veel eesukse üle ja sõitis tagasi kontorisse. Ta jõudis just hetkel, kui Jenny kiitis tema koostatud turundusplaani.
„Marilee, ma lihtsalt ei saa aru, kuidas sa küll kõike seda jõuad,” kiitis Jenny. „Sa oled tõesti imeline.” Ta pöördus Olivia poole. „Sina õpid tema juures töötades tõesti väga palju.”
„Nii see on. Iga päev.” Ta pöördus Marilee poole. „Maja on netti üles panemiseks valmis. Kas teen selle sinu eest ära?”
„Palun.”
Olivia läks oma väikesesse akendeta kabinetti. Ta logis netti ja laadis juba eelnevalt koostatud materjalid üles. Siis kontrollis ta teisi müügis olevaid objekte, kuid selle peale ei kulunud eriti palju aega. Septembris on taas rohkem maju müügis, kuid sinnamaani on kinnisvaraturg varjusurmas.
Tund aega hiljem kutsus Marilee Olivia oma kabinetti. Olivia kohendas enne vaipkattega koridori astumist varrukateta kleiti. Marilee istus suures nurgapealses kabinetis nahkdiivanil.
„See naine on nii väsitav. Kartsin, et ta jääbki siia. Õnneks jäi ta vähemalt kujundusega rahule, kuigi mina olin küll pisut pettunud.” Ta kirtsutas nina, kuigi Botoxi tõttu oli see raske. „No tõesti, Olivia! Meritäht ja laste ämber? Kas sa midagi paremat ei osanud välja mõelda?”
Olivia punastas. „Mul oli kasutada kõigest viissada dollarit. Valikuvõimalusi oli üsna vähe. Minu arust võiks teistest erinev stiil ostjaile meeldida.”
„Eks ole näha. Vähemalt Jenny oli õnnelik, kuigi see ei ütle suurt midagi.” Ta sulges seljatoele toetudes silmad. „Kui kuum õues on? Üle kolmekümne kaheksa?”
„Peaaegu.”
„Oh, kuidas ma tahan siit ära. Rogeri maja Colorados tuleb jumalik. Vaated on imelised. Sa peaks ka paariks nädalaks ära sõitma. Suvel pole suurt midagi teha ja nii ei peaks ma su tööpäevi lühendama.”
See üsnagi otse antud vihje polnud midagi uut. Marilee ähvardas alatasa töötajaid vähendatud palkade või vallandamisega. See, et talle kuulus kogu linna kõige edukam kinnisvarafirma, andis talle võimu, millest ta oli ise vägagi teadlik.
Kui Olivia firmaga liitus, oli ta Marilee väikluse ja tujude suhtes immuunne, aga viimasel ajal oli see muutunud. Võib-olla oli see aja möödudes paratamatu. Võib-olla oli asi selles, et Olivia oli tabanud Rogeri ta sääri piidlemas. Kuigi Marilee üritas iga hinna eest vanuse märkide ilmnemist aeglustada, saab ta ikkagi paari aasta pärast viiskümmend. Mingil põhjusel polnud Olivia enam Marilee lemmik. Ta oli samasugune nagu kõik teised.
Ta tundis rinnus tuttavat valu. See sai alguse, kui ta oli kaksteist ja ema läks lihtsalt ära. Olivia oli kohutavalt õnnetu. Nad olid olnud emaga nii lähedased. Nad mõistsid teineteist. Kelly oli olnud ikka isa lemmik ja Olivia ema lemmik – kummalgi oma, just nagu peabki. Aga kui ema ära läks, jäi Olivia üksi.
Ja sellest ajast saadik polnud enam miski nii nagu vaja. Tuli ette hetki, mil ta tundis end turvaliselt, just nagu kuuluks kuhugi, kuid üksnes hetketi. Välja arvatud koos Ryaniga. Ryaniga koos olles teadis ta alati, et kõik on hästi. Ryaniga koos olles õnnestus tal uskuda iseendasse ja tulevikku.
Ta mõtles saadud sõnumite peale. Tähtsusetute pidude peale, naiste peale, kellega ta suhtles. Sarnaselt Marileega olid ka nemad pigem vaenlased kui sõbrad. Mis teda siin kinni hoiab? Kathy peika? Karjäär, mis ei vii kuskile välja? Tal polnud aimugi, mida ta tahab, ja see tähendas, et ta ei saavuta midagi. Ta vajas aega, et kõige üle järele mõelda, ja võib-olla õnnestub elu taas õigesse rööpasse saada.
Ta ei saa muutuda selleks, kes ta oli kaheteistkümneaastasena, aga ehk tasub Ryani kutsest kinni haarata. Minna tagasi Tulpen Crossingisse. Siis oleks Marileel, mille üle pead murda, ja see oleks ju lahe. Pealegi saaks ta lõpuks kätte mehe, kes on temale mõeldud. Sest koos Ryaniga oli kõik parem.
„Tead mis, emme? Sul on õigus. Ma peaksin tõesti võtma puhkuse.”
Marilee näkku ilmus pinge. „Ma olen ju sulle öelnud, et sa ei kutsuks mind nii. Eriti veel kontoris. Ma pole ju kaugeltki nii vana, et mul saaks olla sinuvanune tütar.”
„Hea, et Kelly sinu juures ei tööta. Tema on minust vanem.”
„Sinu käitumine ei meeldi mulle.”
„Kahju küll. Sellisel juhul peaksin vist siit kaduma. Pakin asjad kokku ja kaon.”
„Kas sa lähed siis kuskile?”
„Mhmh. Koju. Ma lähen suveks koju.”
Marilee ajas end sirgu. „Koju? Sinna kolkalinna? Oled sa peast põrunud või?”
„Ei. Ma arvan, et see on päris tore. Ma pole seal juba terve igavik käinud. Annan sulle teada, kui ära sõidan. Ja hoolitsen selle eest, et Cathyl oleks kõigi müügis olevate majade informatsioon.”
„Sa ei saa ju mind lihtsalt niisama maha jätta. Sul on kohustused.”
„Saad hakkama, ema. Oled alati saanud.” Olivia naeratas. „Nüüd pole sul vaja vähemalt mu töötunde kärpida.”
KELLA viieks tööle minemine pole nannipunnide jaoks, aga mõned asjad muutsid selle talutavaks. Üks neist oli äsja ahjust tulnud värskete kaneelikuklite lõhn. Teine kõrvulukustavalt kõvasti laulev Billy Joel.
Helen