Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari "Harlequin", "Mõrvad Washingtonis". Marie Force
Читать онлайн книгу.
tervitas teda naeratades. „Minge sisse, seersant Holland. Ta ootab teid.“
Suurepärane, mõtles Sam jõuetult naeratades edasi minnes. Ta sundis näo ilmetuks ja astus sisse, et mitte anda järele tungile jalga lasta.
„Seersant.“ Ülem, keda Sam oli kunagi kutsunud onu Joe’ks, tõusis ja tuli ümber suure laua teda tugeva käepigistusega tervitama. Mehe hallide silmade pilk libises temast murelikult ja osavõtlikult üle ning see oli pärast „vahejuhtumit“ uudne. Samile ei meeldinud see sugugi. „Sa näed hea välja.“
„Tunnen end hästi.“
„Tore kuulda.“ Ülem viitas toolile. „Kohvi?“
„Tänan, ei.“
Mees kallas endale jooki ja heitis pilgu üle õla. „Ma olen sinu pärast mures, Sam.“
„Palun vabandust, et teile muret tegin ja jaoskonda häbistasin.“ See oli esimene kord, kui Sam sai ülemusega silmast silma rääkida pärast kuupikkust sundpuhkust, mille vältel ta oli seda lauset korduvalt harjutanud. Ta arvas, et ütles seda veenva siirusega.
„Sam,“ ohkas Farnsworth, istus tema vastu ja võttis kruusi pihkude vahele. „Sa pole millegagi ei ennast ega jaoskonda häbistanud. Kõik eksivad.“
„Aga alati pole selle tagajärjeks lapse surm, ülem.“
Mees silmitses teda pikalt ja pingsalt, nagu jõuaks mingile otsusele. „Senaator John O’Connor leiti täna hommikul oma korterist mõrvatuna.“
„Jeesus,“ ahmis Sam õhku. „Kuidas?“
„Ma ei tea kõiki üksikasju, aga seni kuuldu põhjal tundub, et tal oli üks teatud kehaosa küljest lõigatud ja nuga kaela löödud. Tema personaliülem leidis ta.“
„Nick,“ ütles Sam vaikselt.
„Kuidas, palun?“
„Nick Cappuano on O’Connori personaliülem.“
„Sa tunned teda?“
„Tundsin. Kunagi ammu,“ lisas naine, hämmeldunud ja häiritud, et mehele mõtlemine talle niimoodi mõjus, et mehe nime lausumine tal ikka veel südame kiiremini põksuma pani.
„Ma määran selle juhtumi sulle.“
Üllatunud, et teda saadetakse nii jõuliselt tagasi välitööle, mida Sam oli naasmisest saadik oodanud, küsis ta tahtmatult: „Miks mina?“
„Sest sa vajad seda, mina samuti. Me mõlemad vajame võitu.“
Ajakirjandus oli Farnsworthi, Sami ja jaoskonda halastamatult kritiseerinud, ent kuuldes meest seda tunnistamas, oli Samil ikkagi valus. Tema isa oli aastaid koos Farnsworthiga töötanud ja ilmselt tänu sellele tal üldse veel töökoht oli. „On see test? Uuri välja, kes tappis senaatori, ja eelmised patud antakse andeks?“
Ülem pani kruusi lauale ja nõjatus ettepoole, küünarnukid põlvedel. „Ainsana pead endale andestama sina ise, Sam.“
Olles vihane mehe vaiksete sõnade tekitatud emotsioonidetulvast, Sam köhatas ja tõusis. „Kus O’Connor elab?“
„Watergate’is. Kaks patrullpolitseinikku on juba seal. Kriminalistid on teel.“ Farnsworth ulatas talle paberitüki aadressiga. „Ma ei pea sulle ütlema, et sellega tuleb tegelda äärmiselt diskreetselt.“
Ta ei pidanud ütlema ka seda, et see oli Sami ainus võimalus end lunastada.
„Kas FBI seda juhtumit endale ei taha?“
„Võimalik, aga neil pole siin volitusi, ja nad teavad seda. Nad hakkavad mulle nagunii pinda käima, nii et sina raporteerid otse mulle. Kui sina midagi teada saad, tahan mina seda kümme minutit hiljem teada. Räägin ise Stahliga,“ lisas mees, pidades silmas leitnanti, kellele Sam tavaliselt aru andis.
„Ma ei vea teid alt,“ ütles Sam ukse poole suundudes.
„Sa pole mind kunagi alt vedanud.“
Naine pani käe ukselingile ja pöördus tagasi vaatama. „Kas sa ütled seda kui politseiülem või kui minu onu Joe?“
Mees naeratas kergelt, ent siiralt. „Mõlemad.“
Kaks
Politseinike valvsa pilgu all diivanil istudes käis läbi Nicki pea meeletu hulk küsimusi, millega oli vaja tegelda, meenus inimesi, kellele oli vaja helistada. Tema mobiil helises lakkamatult, aga ta eiras seda, kui oli otsustanud, et ei räägi mitte kellegagi enne, kui on kohtunud Johni vanematega. Kitsastest oludest pärit, stipendiumi toel õppiv tudeng, kelle John peaaegu kahekümne aasta eest Harvardist nädalavahetuseks koju kaasa tõi, hakkas tema vanematele kohe meeldima ja nad olid võtnud ta oma perekonda vastu. Nick võlgnes neile nii palju, järelikult pidi just tema olema vajadusel see, kes teatab neile nende poja surmast.
Ta tõmbas käega läbi juuste. „Kui kaua veel?“
„Uurijad on teel.“
Kümme minutit hiljem kuulis Nick naist enne, kui teda nägi. Uurijate sisenemisele korterisse eelnes melu ja energialaeng. Nick summutas oige. Kas sellest ei piisanud, et tema sõber ja ülemus oli tapetud? Ta pidi lisaks ka selle naisega maid jagama! Kas siinkandis polnud tuhandeid politseinikke? Kas Sam oli tõesti ainsana vaba?
Sam astus korterisse ning temast õhkus kamandamisvalmidust ja pädevust. Hiljutiste probleemide valguses oli Nickil raske uskuda, et naisel neid omadusi veel jagus. „Tõmmake üle ukse politseilint,“ kamandas Sam üht patrullpolitseinikku. „Hakake kirja panema, kes mis kell siia jõudis. Mitte keegi ei tule ega lähe minu loata, on selge?“
„Selge. Patrullseersant on koos ülema asetäitja Conklini ja uurija kapten Malone’iga teel.“
„Andke teada, kui nad kohale jõuavad.“ Sam ei heitnud Nicki suunas ainsatki pilku ja Nick nägi, kuidas naine marssis läbi korteri ja kadus magamistuppa. Tema kannul läks kena välimusega noor sasipäine uurija, kes noogutas Nickile.
Nick kuulis magamistoast häältepominat ja nägi fotoaparaadi välku sähvimas. Veerand tundi hiljem tulid nad välja, mõlemad näost märkimisväärselt kahvatumad. Millegipärast oli see Nickile meeltmööda, et juhtumit uurivad politseinikud ei olnud veel nii kalgistunud, et nähtu neid ei vapustaks.
„Hakka hoonet läbi kammima,“ kamandas Sam oma paarimeest. „Kus, kurat, need kriminalistid on?“
„Tegelevad teise mõrvaga,“ vastas üks patrullpolitseinikest.
Sam pöördus viimaks Nicki poole, aga miski naise helesinistes silmades ei vihjanud sellele, et ta meest mäletas või ta ära tundis. Ent kuna ta end ei tutvustanud ja mehe nime ei küsinud, näitas see Nickile, et naine teab täpselt, kes ta on. „Meil on vaja teie sõrmejälgi.“
„Need on kaustas,“ pomises Nick. „Kongressi taustauuring.“
Sam kirjutas midagi väiksesse märkmikku, mille võttis välja hallide liibuvate pükste tagataskust. Naise näol oli väsimuse märke, mida seal polnud olnud, kui Nick teda viimati nii lähedalt silmitseda oli saanud. Ta ei saanud ka aru, kas naise juuksed on sama pikad kui varem, kuna need olid krunni keeratud. Vormikas keha ja pikad jalad olid endised.
„Sissemurdmise jälgi pole,“ tähendas Sam. „Kellel on korteri võti?“
„Kellel pole?“
„Ma vajan nimekirja. Oletan, et teil on võti.“
Nick noogutas. „Nii ma sisse saingi.“
„Kas ta käis kellegagi?“
„Ei midagi tõsist, aga tal polnud vastassugupoole ligimeelitamisega probleeme.“ Nick ei maininud, et Johni ükskõikne suhtumine naistesse ja seksi oli nende vahel pingeid tekitanud, kuna Nick kartis, et Johni isiklik elu võib ühel päeval poliitilisi probleeme kaela tuua. Ta polnud osanud uneski näha, et see võib