Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari "Harlequin", "Mõrvad Washingtonis". Marie Force
Читать онлайн книгу.
„Ta ei öelnud ja mina ei küsinud.“
„Jutustage, mis täna hommikul juhtus.“
Nick rääkis, et Christina oli üritanud Johni kella seitsmest alates kätte saada, ja et tema oli tulnud kohale, arvates, et senaator magab taas sisse.
„Seda on siis varemgi juhtunud?“
„Ei, teda pole varem mõrvatud.“
Naise nägu polnud kaugeltki lõbus. „Kas see on teie arvates naljakas, härra Cappuano?“
„Vaevalt. Mu parim sõber on surnud, seersant. Ameerika Ühendriikide senaator on tapetud. Selles pole midagi naljakat.“
„Sellepärast peategi vastama küsimustele ja jätma naljad sobivamaks ajaks.“
Noomida saanud Nick jätkas: „Ta magas sisse ega kuulnud telefonihelinat vähemalt kord või kaks kuus.“
„Kas ta jõi?“
„Seltskonnas küll, aga purjus oli ta harva.“
„Retseptiravimid? Unerohi?“
Nick raputas pead. „Ta magas lihtsalt väga raskelt.“
„Ja tema personaliülema ülesandeks oli teda äratada? Te ei saanud kedagi teist saata?“
„Senaator hindas privaatsust. Vahel polnud ta üksi ja me mõlemad leidsime, et tema intiimelu pole tema alluvate asi.“
„Aga ta ei hoolinud sellest, et teie teate, kellega ta magab?“
„Ta teadis, et ma olen diskreetne.“ Nick tõstis pilgu, olemata valmis hoobiks makku, mis teda naisele otsa vaadates tabas. Sami rahutu ilme viis mõttele, kas naine tunneb sama. „Tema vanematele on vaja teatada. Tahaksin seda neile ise öelda.“
Sam silmitses teda pikalt. „Ma korraldan selle ära. Kus nad on?“
„Oma rantšos Leesburgis. Seda peab tegema varsti. Me lükkasime edasi hääletuse, mille nimel on mitu kuud tööd tehtud. Varsti räägitakse uudistes, et midagi on valesti.“
„Mis hääletus see on?“
Nick jutustas märgilisest immigratsiooniseadusest ja Johni rollist selle kaasautorina.
Naine eemaldus, noogutades napilt.
Tund aega hiljem istus Nick Metropolitani politsei eraldusmärkideta maasturis ja sõitis läände Leesburgi suunas, Sam roolis. Naine oli jätnud oma paarimehele tohutu hulga juhtnööre ja avaldanud soovi Nickiga Johni vanemate juurde kaasa tulla.
„Kas sa tahad midagi süüa?“
Nick raputas pead. Eesootava õudse jutuajamise tõttu ei suutnud ta söögile mõeldagi. Pealegi polnud kõht veel oksendamisest toibunud.
„Tead, me võime helistada Loudouni maakonna või Virginia osariigi politseile ja lasta neil sellega tegelda,“ ütles Sam teist korda.
„Ei.“
Tekkis kohmetu vaikus ja Sam jätkas: „Mul on kahju, et su sõber tapeti ja et sa pidid teda sellisena nägema.“
„Tänan.“
„Kas sa vastad sellele?“ küsis naine, kui Nicki telefon helisema hakkas.
„Ei.“
„Äkki lülitad siis välja? Ma ei talu, kui telefon pidevalt heliseb.“
Mees võttis vöö küljest telefoni. Tema emotsioonid olid alles värsked, sest ta oli näinud, kuidas John laibakotis oma korterist minema viiakse. Enne, kui Nick mobiili välja lülitas, helistas ta Christinale.
„Hei,“ ütles naine, hääl kergendunud, aga nutmisest raske. „Olen püüdnud sulle helistada.“
„Vabandust.“
Nick sikutas lipsu ja avas särgi ülemise nööbi, heites viltuse pilgu Samile, kelle soe naiselik lõhn oli vallutanud terve auto. „Ma tegelesin politseinikega.“
„Kus sa nüüd oled?“
„Teel Leesburgi.“
„Oh jumal,“ ohkas Christina. „Ma ei kadesta sind. On kõik korras?“
„Parimas.“
„Vabanda. Rumal küsimus.“
„Pole hullu. Mitte keegi ei tea, mida sellises olukorras öelda või teha. Kas sa lükkasid hääletuse edasi?“
„Jah, aga Martin ja McDougal on rabanduse äärel,“ jätkas naine, pidades silmas seaduseelnõu teist autorit ja demokraatliku enamuse juhtfiguuri. „Nad tahavad teada, mis toimub.“
„Häma midagi. Tund aega. Või kaks. Sama kehtib personali kohta. Ma teatan kohe, kui olen tema vanematega rääkinud.“
„Saab tehtud. Kõik teavad, et midagi on juhtunud, sest Capitoli politsei pani ühe mehe Johni kabineti ette valvesse ja too ei lase kedagi sisse.“
„Politseinikud ootavad läbiotsimisorderit,“ ütles Nick.
„Miks neil ohvri kabineti läbi otsimiseks orderit vaja on?“
„Asitõenditele on vaja täpset kronoloogiat ja nad peavad Capitoli politseid rahustama.“
„Selge. Me peaksime vist laskma Trevoril avalduse koostada, et valmis olla.“
„Sellepärast ma helistangi.“
„Me hakkame sellega tegelema.“ Naine paistis tundvat kergendust, et tal on midagi teha.
„Kas sa suudad ise Trevorile öelda? Või teen seda ise?“
„Saan hakkama, aga tänan, et küsisid.“
„Kuidas sa vastu pead?“ küsis Nick.
„Olen täieliku šokis... kogu see potentsiaal ja võimekus kadunud...“ Christina hakkas taas nutma. „Kui esimene vapustus taandub, teeb see kuratlikult haiget.“
„Jah,“ nentis Nick vaikselt. „Kahtlemata.“
„Olen olemas, kui midagi vaja.“
„Mina ka, aga ma lülitan telefoni natukeseks ajaks välja. See heliseb vahetpidamata.“
„Saadan avalduse sulle meiliga, kui see valmis saab.“
„Tänan, Christina. Helistan sulle hiljem.“ Nick lõpetas kõne ja vaatas viimased meilid üle, üllatumata, et hääletamise edasilükkamine oli toonud kaasa kümneid ärevaid ja murelikke kirju. Üks oli senaator Martinilt. „Mis, kurat, toimub, Cappuano?“
Nick lülitas ohates mobiili välja ja pistis mantlitaskusse.
„Oli see su kallim?“ küsis Sam teda ehmatades.
„Ei, mu asetäitja.“
„Ah soo.“
Arutledes, kuhu naine sihib, lisas Nick: „Meie koostöö on tihe, oleme head sõbrad.“
„Miks sa nii tõrjuv oled?“
„Mis sind närib?“ küsis mees.
„Mitte miski. Hoopis sind närib miski.“
„Nii et viimase aja suurepärane vastukaja ajakirjanduses pole sind häirinud?“
„Oo, Nick, ma ei teadnud, et sa hoolid.“
„Ei hooligi.“
„Jah, selle tegid sa mulle täiesti selgeks.“
Selle peale pöördus Nick istmel naise poole. „Tõsiselt räägid või? Sina ei vastanud ju minu kõnedele.“
Sam vaatas teda, pilk nii üllatunud kui ilmetu. „Mis kõnedele?“
Mees põrnitses teda pikalt hämmeldunult,