Mälestuste maja. Esimene raamat. Linda Goodnight
Читать онлайн книгу.
tundide viisi kohvi nautida, siis alustas ta sellest. Menüü oli igal hommikul pisut erinev, kuid alati oli saadaval mingisugune virsikuroog, enamasti oma aia viljadest. Inimesed ootasid Virsikuaia külalismajalt virsikuid.
Mõne minuti pärast oli singi- ja munavorm valmis ahju torkamiseks, virsiku-tassikookide tainas vormidesse jaotatud ja kohvimasin laulis peibutavalt nagu sireen. Julia võttis tassikese ja läks majaesisele verandale oma lemmikaega nautima. Kaaslaseks ainult koer, istus ta ühele neljast korvtoolist, et vaadata, kuidas tõusev päike hiilib üle muru vahajate lehtedega magnooliate ja roosa rododendroni poole. Eelmise õhtu vihmapiisad pärlendasid kristallidena haljendaval murul ning Ameerika Ühendriikide lipp rippus lõdvalt valge verandapiirde küljes.
Julia tõi kuuldavale pahase oige. Valery oli jälle etiketti rikkunud ja unustanud lipu õhtul tuppa tuua. Kui mõni linna elanik oleks juhtunud mööda sõitma ja nägema, siis oleks kindlasti selleteemaline telefonikõne tulnud. Õnneks seda ei juhtunud. Virsikuaia külalismaja asus linna ääres metsa serval, suurest maanteest eemal. Mikeyle oleks siin väga meeldinud. Siin oli ruumi joosta, avastada ja turvaliselt poisteasju ajada.
Ent turvalisus oli suhteline mõiste.
Maja eraldas teest tihe lehtpuusalu, sealhulgas uhkete roosade õitega virsikuaed, mis kulges piki hoone paremat külge esimurule ning põhjakaarde. Vahel oli kuulda mööduvate autode mürinat, kuid enamasti mitte. Väikelinna rahu ja vaikus olid väikese külalismaja tõmbenumbrid.
Julia tõstis kannad kõrval asetsevale toolile, vaatas aia poole ja rüüpas kohvi.
„Palju õnne sünnipäevaks, kullake,“ sosistas ta ja tundis, kuidas rindkere valust õõnsaks muutus. Ta sulges silmad ja kuulis peas peenikest häält, tundis väikese poisi ja hambapasta lõhna ning poja tugeva keha soojust tol viimasel korral, kui oli teda emmanud. Kurku tõusis klomp ja silmad täitusid pisaratega. Ta otsustas mõne minuti üksi leinata, nagu oli teinud juba kuus aastat, et seejärel perenaiselik naeratus näole manada ja argitoimetuste kallale asuda.
Bingo tatsas tema jalgade ette, niuksus ja nügis teda ninaga. Austraallasele ei meeldinud, kui keegi oli õnnetu, seda enam, et ta oli pidanud ohtralt perenaise pisaraid nägema. Eks koergi leinanud, lonkides nädalate viisi nukralt ringi ja otsides armsat poissi, kes enam koju ei tulnud.
Julia kummardus lähemale, põimis käed koera ümber, surus näo tema kasukasse ja nuttis.
„Proua, kas olete kombes?“
Julia võpatas, ajas end sirgu ja tõstis jalad põntsuga verandapõrandale. Tema süda tagus meeletult, kui ta märkas trepimademel meest. Ta kiikas tulija selja taha, kuid ei märganud autot ega taibanud, kust võõras oli välja ilmunud. Hetk tagasi teda igal juhul polnud. Uitmõtted ragisevatest tõldadest, rääkivatest kuulidest ning öistest puudutustest tekitasid kahtluse, et ta on mehe samuti välja mõelnud. Kas tal olid hallutsinatsioonid? Mees oli piisavalt nägus, et olla unenäotegelane, ent ka piisavalt karmi olekuga, justkui oleks elus palju näinud ja teinud. Tumedate silmadega mereröövel, näol ühepäevane habemetüügas, peas musta värvi sassis juuksed ning seljas räbaldunud teksatagi ja valge T-särk.
„Kes teie olete?“ küsis Julia lõunaosariiklasest majaperenaise kohta liigagi kähedal, karmil toonil.
Faustilikult tumedate kulmudega mehe otsaesisele ilmus kurd. „Ma ei tahtnud teid hirmutada. Nägin, et nutate.“
Julia märkas, et nägu on endiselt nutumärg. „Kõik on hästi.“ Ta äigas kahe käega kiiresti üle põskede. „Kust te välja ilmusite?“
Mees osutas pöidlaga üle õla. „Maanteelt. Mu auto läks katki. Ega teil juhuslikult käivituskaableid leidu?“
„Kahjuks mitte.“
Mees kiikas maja kõrvale virsikuaia poole. Ta kehitas õlgu ja ohkas lootusetult.
„Kas tohib teie telefoni kasutada?“ küsis ta seejärel, justkui eeldanuks äraütlemist.
„Kas teil mobiiltelefoni ei olegi?“
Mehe lõualuu läks krampi ja ilme muutus veelgi karmimaks. Tema pilk peatus Julia silmades ning vilas kiiresti mujale. „Ei ole.“
Tänapäeval on kõigil mobiiltelefon. Kus see tüüp oli elanud? Kuu peal?
Julia kuulis köögist hääli ja taipas, et külalised on ärganud.
„Telefon on köögis. Astuge edasi.“ Nende sõnadega pööras ta ümber, tajus seljal mehe pilku ja liikus vaheukse poole. Mees kõndis temaga ebaharilikult tasasel sammul kaasa ja avas sisenevale naisele ukse.
Julia ei kartnud võõrast. Ta poleks kartnud isegi juhul, kui tegemist olnuks kirvemõrtsukaga. Inimene, kes on sisimas surnud, ei karda midagi.
Leti ääres seisis üks külalismaja sagedasi kundesid, kuuekümnendates eluaastates prille kandev Bob Oliver, kes valas endale parajasti kohvi. Bob ja tema abikaasa olid paari aasta jooksul nii tihti siia sattunud, et Julia lubas neil piiranguteta toimetada ja rõõmustas, kui külalised end vabalt tundsid. See oligi Virsikuaia külalismaja mõte.
„Tere hommikust, Bob,“ ütles ta. „Olete varajane linnuke.“
„Ma tundsin teie kohvi lõhna.“
Julia manas näole naeratuse. „Teen Mattiele samuti kannutäie.“
„Võib-olla hiljem. Kell seitse on Mattie jaoks varavõitu. Õpetajaametist erru minnes tõotas ta, et ei pane enam iialgi äratuskella helisema. Ja nii ongi.“
„Mõistan teda täielikult,“ tunnistas Julia ja pöördus siis mehe poole, kes seisis ebakindlalt tagaukse juures.
Enne kui ta jõudis lauatelefonile osutada, nentis Bob otsekoheselt: „Ma ei teadnudki, et olete abilise palganud.“
Julia piidles võõrast ja nuputas, kas too võis märkuse peale solvuda. Mehe ilme ei reetnud midagi.
„Paraku võin ainult unistada, et mul oleks Virsikuaia külalismajas peale Valery abilisi. Selle mehe auto läks tee peal katki.“
„Ilmselt on viga akus,“ selgitas võõras ning lõi pilgu oma varvastele, otsekui oleks liiga valju kõnelemise eest riielda saanud.
„Ah nii? Võib-olla saan teid aidata.“ Vanem mees sirutas käe. „Minu nimi on Bob Oliver.“
Võõras takseeris veidi aega kätt – piisavalt kaua, et oma kõhklemisele tähelepanu tõmmata – ja vastas siis: „Eli Donovan. Võtan teie abipakkumise vastu, härra Oliver.“
„Kutsuge mind Bobiks. „Härra Oliver“ kõlab nagu füüsikaprofessor – kellena ma kolmkümmend aastat töötasingi. Aga nüüd olen lihtsalt vana hea Bob.“ Ta kihistas naerda, küünitas hõbedase joogianuma poole ning vajutas peopesaga kaanenupule. „Julia valmistab oivalist kohvi.“
Võõras heitis pilgu majaperenaisele, kuid ei lausunud sõnagi. Julia tundis, et peaks talle kohvi pakkuma. See olnuks viisakas. „Kas soovite tassikest?“
Mees neelatas, lihtne küsimus paistis teda kimbatusse ajavat. „Kui teil midagi selle vastu pole.“
Julia valas külalisele kohvi ja ulatas talle hästilõhnava tassi. Mehe käed värisesid pisut, kuid ta kahmas tassi kõvasti pihku ning naine teeskles, et ei märganud midagi.
See-eest märkas ta võõra väsinud silmi ja üldist kurnatust. Tal ei jäänud tähele panemata, et mees oli trimmis ja lihaseline, puhaste, ent karedate kätega, justkui teeks nendega tööd. Ehteid polnud, isegi abielusõrmust mitte, ehkki Juliat häiris tõik, et ta seda üldse märkas. Nägusad mehed ei olnud alati head inimesed ja isegi kui tegu olnuks maailma toredaima tüübiga, oli Julia seest liiga tühi, et temast huvituda.
„Telefon on seal, kui soovite helistada.“ Julia osutas pruunil graniitletil olevale lauatelefonile ja läks vormiroa valmidust kontrollima.
Härra Oliver rehmas tõrjuvalt käega. „Pole vaja. Mul on pagasiruumis käivituskaablid. Ma ei sõida ilma