Mälestuste maja. Esimene raamat. Linda Goodnight
Читать онлайн книгу.
oivaliselt. Kohv oli ühtaegu mahe ja kange, just nagu Eli vanasti.
Ta vaatas küljeaknast välja ja silmitses mööda tuhisevat maastikku, mis oli kevadiselt roheline ja õites. Tema üllatuseks paistsid eemalt majad. Tal polnud aimugi, et linn on siinsamas, aga kui hästi järele mõelda, siis miks pidanukski külalismaja keset tühermaad asuma?
„Kas see seal on teie auto?“ Bob nookas viltuselt maanteepervele pargitud vana logu Dodge’i suunas.
Eli võis vaid oletada, mida Bobi-sugune edukas mees arvab säärasest autologust, mille poritiivad on roostes ja põrkeraud puudub täiesti. Õnneks ei teinud vanem mees sellest numbrit. Ta oli hea inimene. Lahke. Eli polnud niisugustega juba ammu kokku puutunud.
Nad ronisid autost välja, läksid Accordi pakiruumi juurde ja Bob võttis käivituskaablid. „Võtame siis juba tööriistakohvri ka kaasa, juhuks kui seda peaks vaja minema.“
Eli võttis punase metallkohvri ja liikus oma Dodge’i poole.
„Kuidas auto enne väljasuremist käitus?“
„Täiesti tavaliselt. Ainult mootor on viimased sada viiskümmend kilomeetrit jupsinud. Arvasin, et kütusefilter on umbes.“
„Eeldan, et te juba kontrollisite seda.“
„Hommikul esimese asjana. Puhastasin seda nii hästi, kui suutsin, aga kasu polnud mingisugust.“
„Kas auto kuumenes üle?“
„Ei, härra. Jäi lihtsalt seisma. Aku on vana ja ilmselt ka rikkis.“
„Viskame pilgu peale.“
Eli asetas kohvitassi autopõrandale. Seejärel avas ta kapoti, toestas selle vardaga ning imestas rõõmsalt endamisi, et füüsikaprofessor pakkus end appi mehaanikutööd tegema. „Kus te autosid parandama õppisite?“
„Hobi korras. Kui olin laps, siis polnud meil midagi. Ainuke viis endale auto saada oli mõni odav masin üles putitada. Nii ma tegingi.“
Eli ohkas vaikselt. „Tuleb tuttav ette.“ Ehkki temal oli kunagi olnud uhke auto, ilus kodu ja korralik perekond. Ta oli neist rumalate valikute tõttu ilma jäänud.
Ta haaras tööriistakastist mutrivõtme ja koputas sellega vastu akuklemme. „Roostes,“ nentis ta vastikusega. Nagu tema elugi. Ta torkas mutrivõtme rinnataskusse ja kangutas kaabliotsad lahti.
Bob kummardus lähemale vaatama. „Mulle tundub, et probleemi põhjus on leitud. Need vajavad korralikku puhastamist, aga kerge pühkimine ja käivitusabi peaks teid uuesti teele aitama.“
Eli küüris klemme õlakotist võetud T-särgiga. „See on praegu parim, mida saan teha.“
Bob ühendas käivituskaablid, samal ajal kui Eli ronis juhiistmele ja keeras süütevõtit. Pärast paari nõrka turtsatust läkski mootor käima. Summutist tõusis musta suitsu. Bob lõi kapoti kinni ja kõndis juhiakna juurde.
„Laske masin esimese võimaluse korral üle vaadata.“
„Muidugi.“ Kohe, kui ta leiab rahapuu. „Kui palju ma teile võlgnen?“
„Mitte sentigi. Tehke üks heategu, muud ma ei palu.“
Eli noogutas pühalikult. „Tänan teid, härra.“
„Kui jälle siiakanti satute, siis astuge läbi ja öelge tere. Kui näete parklas meie Accordi, siis oleme siin.“
„Saab tehtud.“ Ilmselt siiski mitte.
Hommikutuul näkku puhumas, võttis Eli Dodge’iga suuna linnale, Opal Kimble’ile ja killukesele minevikust, mida ta polnud kavatsenud ellu äratada.
Honey Ridge’i linnake alles ärkas, kui vana Dodge peatänava majade rivist läbi tuiskas ning keskväljakule vuras. Asfalt oli öisest vihmast märg.
Üks naine poleeris pabersalvrätiga Hallie kingi- ja kaardipoe vaateakent ning jäi möödujat silmitsema. Tema pilk tekitas Elis kõheda tunde. Ta ei soovinud kellegi tähelepanu köita, ei siin ega kusagil mujal.
Postkontori ees heiskas üks mees lippu, ehkki valitses täielik tuulevaikus. Suur osa hoonetest pärines varasemast ajast, kuid olid korralikud ja hästi hoitud. Üks neist kandis koguni aastanumbrit 1884 ja oli kaetud vanade värvikirevate seinamaalingutega.
Kui Eli sõõrikupoest möödus, immitses lõhn lahtisest autoaknast sisse ja pani kõhu korisema.
Eli õngitses jakitaskust paberitüki Opalilt saadud juhistega. Kaks kvartalit valgusfoorist ida pool keeras ta Rosemary Lane’ile ja venis pikkamööda edasi, kuni märkas sinise ääristuse ja kooruva värvikihiga maja, mille esine oli rohtu kasvanud ja mille esiverandal seisis kaks rohelist metalltooli. Siin elas Opal.
Mürisev Dodge peatus pragunenud sissesõidutee lõpus garaaži kõrval, kus vedeles laste plastmootorratas. Eli tühi kõht tõmbus krampi. Rooli hoidvad peopesad muutusid niiskeks.
Mida ta siit otsis? Iga keharakk sundis teda ümber pöörama ja põgenema, kuid seekord jäi ta paigale. Ta ei suutnud põgeneda. Ta oli kolmekümne kuue eluaasta jooksul väga vähe kohusetundlikult käitunud, kuid täna oli kõik teisiti. Ta ei suutnud kohutavat uudist siiani uskuda. Armsalt kihistav Mindy, kes oli enda arvates teda armastanud, oli nüüd surnud – ja temast oli laps maha jäänud.
Sisikond ärevusest keeramas, ronis ta autost välja, kõndis üle hoovi ja astus vaikselt trepimademele. Kellaaeg oli varajane. Kui auto poleks katki läinud, jõudnuks ta juba eelmisel õhtul pärale. Ta ei näinud toas valgust. Kas Opal magas veel? Võib-olla peaks ta hiljem tagasi tulema.
Argpüks, sosistas hääl tema peas.
Ta hingas pahinal välja, kuivatas higised käed teksapükstesse ja sirutus koputi järele. Ta ei suutnud oma väriseva käega tuhmi messingit puudutada. Eli seisis lihtsalt paigal, otsekui olnuks koputi võimuses tema elu muuta. Võib-olla peaks ta kuuldu peast heitma, Nashville’i naasma ja üritama püsivat töökohta leida. See poiss ei pruukinud temaga kohtuda. Poiss. Tema poeg.
Ta pööras ümber, et minekut teha, kuid jäi seisma, sest südametunnistus ei andnud asu.
Enne kui ta jõudis deemonitest võitu saada, kriiksatas kulunud puituks praokile ja kiilus pisut kinni, justkui oleks äsjasest vihmast turdunud. Lävel seisis valgete lokkis juustega krimpsus ja kahvatu vanadaam, kes toetus kepile ja silmitses teda.
Eli neelatas. „Opal Kimble?“
„Kas teie olete Eli?“
„Jah, proua.“
Naine lükkas võrkukse valla. „Lõpuks ometi.“
Eli astus tuppa, kus segunesid toidulõhn ja vana kopituslehk. Kogu sisustus oli vana. Vana mööbel. Paberilasu alla mattunud suur kastikujuline televiisor ratastega kärul. Seinatäis pleekinud fotosid inimestest, kes olid kunagi ammu elanud. Eli mõtles külalismajale, kuhu oli äsja sattunud, ega suutnud jätta kaht maja võrdlemata. Mõlemad hooned olid vanad ja ajaloost tulvil, kuid Julia kodu oli olnud särav ja kutsuv.
„Istuge.“
Käskluste täitmisega harjunud Eli tegi, mis palutud.
„Kas soovite kohvi?“
„Ärge nähke vaeva.“
Vanaproua ei teinud Eli sõnadest väljagi, vaid lahkus toast ja naasis kahe kruusi ning taldrikutäie rosinasaiadega. „Oletan, et te ei ole nii varajasel kellaajal veel hommikust söönud.“
„Ei, proua.“
„Olge lahke.“
„Tänan.“ Eli pidi end tõsiselt ohjeldama, et saia mitte metslooma kombel alla kugistada. Ta rüüpas suutäite vahel ettevaatlikult tulikuuma kohvi ja suutis enam-vähem väärikalt süüa. Kohv oli võrreldes Julia omaga mõru. Tal oli ükspuha. Ta oli karmil moel õppinud, et nuriseda pole mõtet.
„Pange terve