Ratastel kullakene. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
see-eest peale klaasiklirina ja pärastiste pahanduste mitte kui midagi. Parem siis juba musi.
Aleksander oli väikesena mitu aastat elanud Ogalike perekonnas ning pidas sel ajal Hildat oma vanemaks õeks. Hiljem, kui ta teada sai, et Hilda polegi ta õde, oli poisil sellest natukene kahju, aga mängida võis tüdrukuga ikka.
„Kui Hilda veel minu õde oli, siis ta nii pirtsakas polnud. Kiusas küll mõnikord, aga...“ arvas Sass kui ta veidi aega hiljem sillal seisis, ning üle käsipuude alla vaatas. „... aga nüüd on ta päris... Okkaliseks ogalikuks muutunud!“
Jõgi oli madal ja põhjas lebavad kivid läbi vee kenasti nähtavad. Veevirvenduses võbelesid kivide ümber mõned väikesed, pruunid kalamaimud.
„Peaks millalgi lutsu püüdma.” mõtles Sass, kui ta oli pannud käed valgeks lubjatatud sillapiirdele ja toetunud lõuaga kätele. Sillapiire oli just nii kõrge, et lubas tal niimoodi, mõnusalt, jõkke vaadata.
Poiss oli jõest tihtilugu lutsu püüdnud. Selleks ei olnud muud vaja kui vaid minna jõkke ja käega suvalise kivi all sobrada. Kui sõrmed tundsid kala libedat nahka, siis oli vaja need kiiresti sokutada lutsu lõpuste vahele ja see kala oli Sassi ema pannile määratud. Poiss oli niimoodi kümneid ja kümneid kalu püüdnud ning, mis pattu salata, ema oli seetõttu nii mõnegi koerustüki andestanud. Ema andestas, aga isa puhul ei olnud niisugust asja loota, sest isa oli ise aus oma tegemistes ja otsekohese ütlemisega, ning pidas lugu vaid samasuguste põhimõtetega inimestest.
Sass vaatas sillal seistes mõtlikult vette. Mõtles nukralt, et kui ta praegu sumaks jõkke ja püüakski mõne lutsu, ei tee see lavaklaaside lõhkumist olematuks. Seetõttu ei olnud mingit mõtet püksisääri üles käärida ja jõe põhjas lamavate kivide kõhualuseid uurida või kive hoopis pöörama hakata. Ema võis püütud kaladest küll rõõmu tunda, aga isa mõtted olid ette teada. Oli ta ju tükk aega lubanud pättuste eest vitsu anda ja selge oli see, et vitsad lõpuks ka tulevad.
Mida rohkem Sass lavaklaaside lõhkumise peale mõtles, seda selgemaks sai talle, et Hildat ei maksa uskuda, see ilus tüdruk aina petab ja petab kogu aeg. Samas ei osanud poiss arvatagi, et mõne aasta pärast sünnib Hildale õde, Meida, kes kirjutab tema elulooraamatusse nii mõnegi pika lehekülje täis naudinguid, kiivust, armastust ja igatsust.
Kui Sass õhtul areldi koju läks, siis surus isa ta pikema jututa oma põlve peale uurakile, tõmbas tagumiku paljaks ning andis rauast parkunud käega valusaid lakse, ise sealjuures öeldes:
„Sass, poiss! Ma ei ole sinu peale pahane, aga sa oled nii loll, nii jube loll, et ma lihtsalt pean püüdma sulle tagumikust mõistust pähe lüüa!”
Poiss tönnis isa põlve peal nutta ja mõtles, et kuidas küll käsi, mis pai tehes väga suur ja soe tundus olema, nii valusaid lakse võis anda, ning miks harva saadud Hilda vesised ja tatised musid nii palju probleeme võivad tekitada...
Kui vana Tagasoo lõpuks arvas, et oli selleks korraks juba küllalt mõistust pojale pähe klohminud, ütles ta lõpetuseks:
„Nüüd pese nägu ja käed puhtaks ning tule tagakambrisse!”
Kui Aleksander, pea norus, tagumisse tuppa läks, andis isa talle viiuli kätte ja ütles:
„Selle asemel, et lolluseid teha, hakkad nüüd viiulit mängima!”
„Ma ei oska ju...”
„Tean küll, et sa ei oska, aga nüüd hakkad õppima. Lollusteks jääb siis ehk vähem aega.”
Sass ei teadnud viiulimängust midagi, aga oli küll ja küll kuulnud kuidas isa vahetevahel tagatoas toolil istus ning omaette viiulit mängis. Sepp ei olnud kuigi hea pillimees, kuid viiulimängu algtõed ja lihtsamad viisid võis ta pojale selgeks õpetada küll.
II peatükk
Johannes Tagasoo oli siis, kui ta veel sepa õpipoiss oli, sepikojas õnnetult koperdanud, ümberkukkunud alasi alla jäänud ning reieluu murdnud ja ka labajalga vigastanud. Selle õnnetuse tagajärjel jäi ta eluks ajaks lonkama. Lombakaks jäänud noormees pühenduski sepatööle ning õppis ajaviiteks ka viiulit mängima. Viiulimängus olidki tema nooruseaja peoõhtud ning kuramaaz. Külas oli triksistraksis noori mehi küll ning tüdrukutel ei olnud tema nõgisesse sepikotta asja. Kui, siis vaid mõnda kartulikonksu või uksehaaki tellima. Oonamalsal tegutses kolmekümnendail aastail ka puhkpilliorkester aga viiuldajal ei olnud selles seltskonnas midagi teha. Võinuks ju ka mõnda puhkpilli mängima õppida, aga Johannes ei olnud nii krips-kraps kõndija, et koos pasunameestega marssida. Ja kes teab, kui palju tal pasunate vastu üldse huvi oligi.
Sõda jättis Tagasoo puutumata, aga Kaitseliitu kõlbas ta küll. Johannes ei läinud koos teistega mööda metsi sörkima ning punapartisanidele haaranguid tegema ja haige jalg oli niisugustest ettevõtmistest äraütlemiseks üsnagi tõsiseltvõetav, hea põhjus. Samas oli tema arvates sõja ajal vintpüssi omamine lausa hädavajalik, sest mine tea kes võis pimedal ajal ootamatult külla tulla. Relva saamine oli ka üks kaalukaim põhjus Kaitseliitu astumiseks. Mõnikord võttis ta vintpüssi isegi sepikotta kaasa. Seinal rippuv relv tõstis tugevalt tema enesehinnangut.
Tagasoo oli juba ligi viiekümnene kui ta sõja lõpus endast viisteist aastat noorema, lastetu lese naiseks võttis. Anete mees oli juba sõja alguses läinud Saksa sõjaväkke ja aasta hiljem kusagil Venemaal surma saanud. Seda kinnitas sõjast tulnud teade kus oli kirjas, et grenadier Armin Uueda langes Suur-Saksamaa eest.
Oonamalsal imestati küll, et kuidas see lombakas Tagasoo endale nii noore naise sai, aga sõda oli külad meestest lagedaks teinud ning Anetele kõlbas Saksa mundri asemel ka Kaitseliidu mundrit kandev mees, mis sellest, et tüki vanem ja lombakas. Peaasi, et polnud joodik, pätt ega kommunist, vaid korralik töömees. Ja viiulit oskas ta ka nii kenasti mängida.
Kaitseliidu munder pidi kahjuks peagi pliidi all tuleroaks saama ja vintpüss peiduurkasse minema, sest mõni kuu peale seda kui Anete Johannesele naiseks tuli, sõitsid tankide turjal Oonamalsa mõisa juurest mööda Vene sõdurid. Tagasoo hakkas sakslaste hobuste korralike kapjade asemel rautama venelaste äraaetud ning nälginud hobuste lõhenenud või lääpatallatud kapju. Tõsi, mitte kõik hobused polnud venelastel viletsad, oli ka päris kobedaid ning hoolitsetud loomi. Paljud neist olid trofeehobused, aga teadjad keeled rääkisid ka seda, et venelased rekvireerivat teeäärsetest taludest silmahakanud hobuseid. Neid, keda taluinimesed ei olnud jõudnud või taibanud punaväelaste eest metsa ära peita. Hobustest ilma jäänud talunikud käisid hiljem teeäärsetelt põldudelt ja koplitest linguga püüdmas venelaste poolt maha jäetud hobusevaresid. Mõnest kinnipüütud hobusest sai peale pikka poputamist isegi asja ning kõlbas tööloomakski.
Järgmisel suvel sündis Tagasoode perre poisslaps kellele pandi nimeks Aleksander. Poja sünd oli Johannesele suureks rõõmuks ja ta vaatas lootusrikkalt tulevikku. Nii mõnigi kord mängis ta õhtuti sirelipõõsaste ääres pingil istudes viiulit. Tema kurvastuseks ei tahtnud väikene Sass pillimängust midagi teada ning hakkas tihtipeale juba siis nutta tihkuma kui Johannes jõudis esimesed noodid poogna alt välja võluda. See siiski ei takistanud mehel pillimängu harrastamast, sest poeg magas tihtipeale hoopis toas, oma kätkis. Seal oli vähem sääski ja üldse rahulikum. Toakärbsedki pinisesid rohkem Anete riputatud kärbselintidel kui toas ringi lendasid.
Sepal olid ikka separaudsed ja otsekohesed mõtted ning arusaamad ja tema sapised märkused uue võimu kohta ei jäänud uue võimu sabarakkudele märkamata. See oli ka üheks põhjuseks miks teda koos naisega neljakümne seitsmendal aastal Siberisse küüditati. Kaitseliitlane oli ta olnud pealegi ja naise esimene mees fašist mis fašist, mis sellest, et ta Venemaal juba neljakümne teisel aastal maha löödi. Täiesti teenitult! Sellest aitas, et Tagasood ühel öösel auto peale panna ning raudteejaama viia.
Sass oli enne küüditamise ööd juhuslikult Ogaliku Mahta juurde viidud, sest see oli külas tuntud posija ning lubanud poisi ägedat, lausa hingematvat köha ravitseda. Väikemees sai koju alles mitu päeva hiljem ja oli väga kurb kui ta ei leidnud eest enam ema ega isa. Mahta oligi tulnud sepa majja vaid poisi jaoks vajalikke