Ratastel kullakene. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
kes küüditatute vara järele käe sirutavad. Hilda ema peeti nõiaks ja nii mõnigi käis tema juures rohtu tahtmas või head nõu küsimas. Siiski üht-teist pikkamööda viidi sest Mahta ei jõudnud sepa maja uksi ja aknaid nii ruttu jälle kinni naelutada kui need lahti murti. Kui Aleksandri ema ja isa mõni aasta hiljem teineteise järel, justkui läbi ime, jälle kodumaile ilmusid, siis said nad Mahta käest tagasi vahepeal suuremaks kasvanud poja ning nii mõnegi väga vajaliku majatarbe ja pesutüki, sest ega lagastatud majas peale lõhutud või kasutu mööbli ning siin-seal vedelevate riidetükkide muud enam polnudki.
Kui Mahta väikese Sassi enda juurde viis, käskis ta poisil end tädiks kutsuda ja rääkis poisile, et tema ema ja isa on kaugel, kaugel, aga tulevad peagi koju tagasi. Ometi pidas Aleksander Mahtat emaks ning selle tütart Hildat, enda õeks. Siis, kui Tagasood tagasi tulid, viidi Sass jälle oma koju, aga sinna ta ei tahtnud alguses kuidagi jääda. Vanemad olid talle Venemaa aastate jooksul võõraks jäänud ning ega poiss mäletanudki enam kuigi hästi seda aega kui ta küüditajate poolt segaminipööratud kodus ema otsis. Pikapeale ta siiski harjus ning kuna uus ema oli tema vastu hulga lahkem kui ema Mahta, siis ei mõelnudki ta varsti enam Ogalike juurde tagasi minemisest.
III peatükk
Oonamalsa mõisa suures saalis näidati paar-kolm korda kuus õhtuti filme ning peale seanssi lükati pingid-toolid saali seinte äärde ja küla noored hakkasid jalga keerutama. Pahatihti ei tahtnud kinomehhaanik kuigi kaua tantsumuusikat lasta ja kiirustas peale seda, kui oli grammafonimuusika saatel oma tehnika jälle kokku pakkinud, kohe ära sõitma.
Külainimestele pakkus tantsimine rohkem huvi kui sõjafilmid mida kinomehhaanik näitas ja kuna tuldi mõnikord mitme, mitme kilomeetri kauguselt, siis pahandas kinomehhaaniku teguviis paljusid, aga ei saanud mehele eriti ka midagi ette heita, sest kümnekonna kilomeetri kaugusel oodati teda juba pikisilmi. Ka seal tahtsid inimesed mingisugustki vaheldust halli argipäevaellu.
Külas oli küll üks mees, kes akordioni mängis, aga see kartis viimasel ajal peol pillimängimist kui tuld. Õigemini kartis oma naist, kes oli tal otse peosaalis kingakontsaga pea veriseks löönud peale seda kui üks veidi sopsus külanoorik oli peo ajal kõigile kuulutanud, et tema võtab Pilli-Marguse endale, sest Margus mängib nii ilusti, et lausa südamesse läheb, ja tema naine on üks igavene mõrd. Paks pealekauba. Pillimehel ei kõlba ju niisuguse paksu eidega elada! Pilvi ei sallinud, et teda paksuks mõrraks sõimati ja oligi siis kohe võtnud jalast kinga ning sealsamas oma mehele kingakontsaga litaka andnud. Margusele oli ju vaja kohe kätte näidata kelle sõna ta peab kuulama. Muidu lähebki äkki selle karjanaise juurde kellest ei saanud kunagi aru, lõhnas ta rohkem viina või sõnniku järele. Verise peaga Pilli-Margus ja turris Pilvi oli peoliste jaoks ootamatu vaatepilt. See tegi rahvale palju nalja ning vihane Pilvi ei saanudki aru, mida või keda inimesed naersid, kas teda, tema meest või seda lehmalüpsjat kellega tal ei olnud kuni praeguse hetkeni ühtegi kana kitkuda. Nüüdsest peale oli kohe kindlasti.
“Võta oma pill ja läheme kohe koju! Kuuled!” Pilvi võttis mehe pintsaku hõlmast kinni ja tiris teda saali ukse poole.
“Kus-sa, kus-sa… Nüüd…” Pilli-Margus läks talle kuulekalt järele, ühes käes pill, teises pillikast. Naise kingahoop oli teinud muidu nii söaka mehe taltsamaks kui lamba. Kui palju võis Marguse peas muhke ennegi olla, ei osanud keegi arvata, sest kes sonimütsi alla nägi või kes nii vana mehe pead ikka silitas kui tema oma naine, Pilvi. Kui üldse silitas. Ja tema viimasest kingaga silitamisest tekkinud vereplekid olid veel tükk aega saalipõrandal kuni need lõpuks olematuiks tallati.
Peale seda ei tulnud Pilli-Margus enam kunagi pilli mängima ja peoõhtud kidusid tükk aega kuni lõpuks tuli kellelgi pähe päästev mõte kutsuda pillimeesteks kooli viimases klassis õppivad poisid, Ants ja Aleksander.
Oonamalsa kooli laulmisõpetaja tahtis oma pojast teha haritud inimese. Sepa poeg Sass kääksutas juba viiulit ja miks pidi õpetaja poeg viletsam olema? Alguses sundis ta Antsu klaverit õppima, aga kuna poiss püüdis ikka koolimajast, kus küla ainus klaver oli, ära joosta ning klaverist eriti huvitatud ei olnud, siis ostis ema talle kusagilt kasutatud akordioni. Seda sai poisile alati sülle sokutada kui selleks vähegi võimalust oli. Imelikul kombel ei olnud Antsul selle pilli vastu midagi ja lihtsamad lood tulid tal õige ruttu sõrmede alt välja. See, et Oonamalsa koolis naistepäevaaktusel esinesid kaks teismelist, üks akordionil, teine viiulil, ning mängisid “Ema südant”, mis nii mõnelgi naisõpetajal heldimuspisara silmanurka tõi, oli just kooli laulmisõpetaja teene. Ja tema teene oli ka see, et ta ei lasknud poistel niisama ringi joosta, vaid utsitas ikka, kui vähegi võimalust oli, neid pilli mängima. Tema pingutuste tulemusena ei möödunud koolis peagi enam ühtegi tähtsamat sündmust kus poisid poleks esinenud. Ja alati oli neil peale juba tuttavate lugude mängida ka üks uus, äsjaõpitud lugu. Mõnikord isegi kaks.
Sass püüdis vahetevahel viiulimängimisest kõrvale viilida ja mõnikord õnnestus tal ka Ants ära rääkida, kuid siis jalutas laulmisõpetaja mõisast, kus ta ühes alumise korruse toas koos pojaga elas, sepikotta. Seal kõpitses vana Tagasoo iga päev kolhoosi jaoks üht-teist teha ja veetis suurema osa ajast ikka alasi ning ääsi seltsis. Õpetaja rääkis sepale seda, mida see isegi teadis. Ja rääkis ka seda, mida vana Tagasoo ei uskunud. Rääkis, et poisid mängivad pilli juba päris hästi, ning, et neist võib muusikutena asja saada kui neid rohkem tagant sundida. Poisid võivad tulevikus isegi kuulsaks saada.
“Sass mängib peagu nagu päris viiulivirtuoos ja kui ta nüüd pillimängimise jätaks, ei jõuaks keegi seda hiljem ära kahetseda. Ka Sass ise, kui vanemaks ja targemaks saab!” rääkis õpetaja õhinal vanale sepale ja toonitas meelega tema poja andekust. Antsu ema uskus, et kui Tagasoo sunnib oma poega rohkem pillimänguga tegelema, siis ei jäta ka tema Ants akordioni sinnapaika, sest poisid olid aastatega sõbrunenud ning veetsid heameelega koos aega.
“Vaevalt poisist muusikut saab, pea laiali otsas kogu aeg, aga hea kui iseendalegi oskaks mängida. Või neile ööbikutelegi kes maja taga jõeäärses põõsastes kevaditi laulavad. Jah! Ega see oskus mööda külgi maha küll ei jookse.” vastas sepp selle peale. Nii palju oli mehel tarkust küll, et aru saada kui suur viiulivirtuoos tema poeg oli, kuid õpetaja kiitusest oli ta ikkagi natukene meelitatud ja lubas omaltpoolt teha kõik, et Sass poognat nurka ei viskaks.
Kui õpetaja oli ära läinud, võttis sepp ääsi pealt heledalt hõõguva rauatüki ja hakkas seda vasaraga usinalt taguma ja ümises sealjuures laulda:
„Hoia poogna eest, hoia poogna eest,
muidu torgin sinu silmad pealuu seest...“
Poisid võtsid kutse peale kohe tuld, sest täiskasvanute pidudel ei olnud nad veel enne mänginud ja kuna kutsujaks olid mehed, kel vuntsid juba nina all, siis lubas see poistel endidki täiskasvanuteks pidada. Pealegi said nad pillimängimise eest vaadata filmi tasuta.
Esimesel korral olid poisid veidi närvis, aga kui nad nägid, et nende mängitud tango kõlbas ja saali põrandal polnud tantsijate vahel peagi vaba kohta näha, muutusid noored pillimehed enesekindlamateks. Õhtu jooksul tuli nii mõnigi mees ja patsutas poistele tunnustavalt õlale, aga leidus ka neid, kes tulid, silmad läikimas peas, ja küsisid:
“Olete nüüd tehtud mehed, jah? Tatikad olete! Ühte lugu mängite mitu korda!”
Poisid pididki nii mõndagi lugu mängima mitu korda, sest nende repertuaaris tantsulugusid peaaegu polnudki. Paar valssi, üks tango ja polka. „Pineeride marss“ näiteks, ei kõlvanud ju kuidagimoodi peosaalis esitamiseks. Samuti „Internatsioonaal“ või „ENSV hümn“.
Oli kuidas oli, aga ajapikku harjuti poistega ja harjusid ka pillimehed ise.
Ainult kooli direktoril oli asjast teistsugune arusaam ja näägutas jälle kui poisid olid peol pilli mänginud:
“Mis see siis on? Päeval õpivad poisid koolis nagu kõik normaalsed lapsed, aga õhtul mängivad samas saalis pilli. Joomased mehed ümberringi kakerdamas!”
Aleksander kartis küll koolist väljaviskamist, kuid direktor ei läinud tegudes näägutamisest kaugemale.