Originaali tiitel:

      Victoria Fox

      The Silent Fountain

      2017

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Tegemist on ilukirjandusliku teosega. Kujutatud nimed, tegelased ja sündmused on kirjaniku välja mõeldud. Kõik sarnasused tegelike inimeste, elavate või surnutega, sündmuste või kohtadega on täiesti juhuslikud.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      © Victoria Fox 2017

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11381

      ISBN (PDF) 978-9949-84-521-7

      ISBN (ePub) 978-9949-84-946-8

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Joanna Crootile

      Proloog

      Itaalia, suvi 2016

      Unenägu oli alati sama ja iga kord nägi ta seda ette. Ta teadis, kuidas see algas. Ere valgus, mis pimeduselooris kiirust kogus. Kirgas mõte, pilt, mis oli palju selgem kui miski, mida ta suutnuks ärkvel olles silme ette manada. Ta kartis vaadata, aga veel rohkem vastu panna, ta astus sammu valguse poole, käed avali, jõuetu, ja ta teadis, et see oli trikk, kuid ühtäkki oli ta seal, õnnis, hajameelne, tema huuled mehe laubal, mehe pehme nahk ja lõhn; nüüd, nii mitu aastat hiljem ning teisel pool teadvust, suutis ta seda tabada. Tema juuksed, tema keha soojus, need olid naise kõige sügavamates soppides, endiselt puutumata, hoolimata raskustest, millest see koht oli välja rabelenud.

      Ta teadis, kuidas see lõppes. Mees ei oleks tohtinud rääkida ega midagi küsida.

      Ära jäta mind. Tule minuga. Ma ootan.

      Ma püüan su kinni. Oleme jälle koos.

      Vesi, rahulik ja jahe, hõbedane ja vaikne. Kutsuv. Tule minuga…

      Ma ootan.

      Naine ärkab võpatusega. Tema voodiriided on puntras ja higist niisked. Kulub hetk, et pinnale tõusta, rõhuv vesi on kõikjal tema ümber, see surub teda allapoole. Õhk tema kopsudes on kokku surutud.

      Teenijanna Adalina astub sisse, avab aknaluugid ja tervitab päeva.

      „Nõnda, sinjoora, nii on parem. Kuidas te magasite?”

      Kärmelt ja toimekalt asetab teenijanna käest hommikusöögikandiku, klopib padjad ja silub linad. Ja seejärel tabletivikerkaar, karbitäis ravimeid laotatud laiali kui maiused, justkui värvid teeksid midagi paremaks, tekitaksid talle tahtmise neid võtta, vabatahtlikult.

      Naine köhib; nagu tuleks üles midagi tahket, traadikera.

      Tema taskurätt on verine: eredad pritsmed, kõige halvem enne. Nüüd ei lähe enam kaua. Ta voldib selle oma rusikasse. Adalina teeskleb, et ei näe.

      „Ma…” Naise pea on tühi. Keel tema suus on paistes, võõras, nagu tema oleks see, kes neelas alla soo.

      „Tee aken lahti,” ütleb ta.

      Randmeliigutus; päike voolab sisse. Ta näeb küpressipuude latvu, kahtteist taeva poole sirutuvat sõrme. Kunagi naine arvas, et mees oli seal üleval, uskus kasutuid lohutusi, aga mitte enam. Ta ei ole taevas. Ta ei ole pilvedes. Ta pole isegi maas. Ta on tema sees. Kutsub teda, vajab teda.

      Õhk. Soojus. Linnulaul. Ta tunneb oma tärkavate aedade lõhna, kujutleb kaarkäikudel õitsele puhkevaid roose, roosad ja magusad, ja lavendlit ja murulauku, mis on kõrgete kriitjate seinte ligi puntras, vohav valge ja lilla. Kui kergesti vilksab väline sisse. Kui kergesti see ühendab tolle joone, sama kiiresti ja soravalt kui vihm. Kui kergesti ta peaks suutma teha sama, üks samm, üks jalg teise ette, see oli kõik, mis vaja, seda ütlesid arstid. Sama, mis astuda loata nendesse tubadesse, tiibadesse, mis olnud aastakümneid tolmu all lukus – nüüdseks väljakannatamatu.

      Kui ilus maja, sosistasid nad külas, linnas, teispool ookeani, nii palju, kui tema teadis. Kui traagiline, et ta on selline, nagu ta on… Siiski, eks ole vist mõistetav pärast… Tead küll…

      „Tüdruk jõuab keskpäeval,” ütleb Adalina, kõristades tabletid plastanumasse, samal ajal teed valades, justkui poleks üks teisest karvavõrdki kummalisem pidusöök. „Kontrollisin lennujaama aegu ja hilinemisi ei ole. Kas saate teda vastu võtta? Olen kindel, et talle meeldiks teiega kohtuda.”

      Naine heidab pilgu mujale. Ta vaatab voodilinal oma kahvatuid laibakäsi, nendes peidus vereplekiline taskurätik: kohutava saladuse kohutav võti. Tema randmed on haprad, küüned lühikesed, ja ta mõtleb, kui vanad need tunduvad.

      Millal ma vanaks jäin?

      Ta raputab pead. „Ma jään voodisse,” ütleb ta. Täpselt nagu iga teinegi päev. Selles majas on liiga palju nurki, liiga palju saladusi, varjudest ja vaikusest küürus. „Ja ma ei soovi, et mind segataks. Sina saad aidata tal end sisse seada, mul pole kahtlustki.”

      „Hästi, sinjoora.”

      Ta neelab alla tabletid; Adalina tõmbub tagasi, näol taktitundemask. Teenijannal pole vajadust oma tundeid avaldada, aga sest pole lugu. Las nad olla pettunud. Las nad ütlevad: „Ta peaks pingutama. Tüdruk on tulnud kaugelt.” Las nad mõtlevad, mis soovivad. Ainult tema mõistab selle võimatust.

      Pealegi ta ei taha, et tüdruk siia tuleks. Ta pole teda kunagi tahtnud. Abilised teavad liiga palju, küsivad liiga palju küsimusi; nad võtavad hingeasjaks uudishimutsemise.

      Tal ei olnud valikut. Adalina ei saa hakkama. Castillo on üüratu. Nad ei saa sellega üksi hakkama.

      Sel korral kuulub tõde talle. Selleni ei pääse mitte keegi.

      Ta sulgeb uniselt silmad, tabletid hakkavad mõjuma. Une äärel kuuleb ta taas mehe häält. See kutsub teda vee pealt, kui kuldne päike loojub.

      Tule minuga. Ma püüan su kinni. Ma ootan.

      Ta kukub, käed avali.

      Esimene peatükk

      London

      Üks kuu varem

      Öeldakse, et mitte ükski armastus ei ole nagu esimene armastus. Võib-olla muudab süda oma kuju, ei suuda enam samal kujul jätkata. Võib-olla muutuvad kõrgused oma uudsuses ja veidruses teravamaks. Või ehk muutub hing targemaks. Õpib, et riskid ei ole seda väärt. Õpib kannatama ja seeläbi end kaitsma.

      Selles on midagi lohutavat, mõtlen, kui suman läbi metroo rahvamassi – tipptunni pendeldajad, telefonidesse ühendatud; kaarte lugevad turistid, kes jäävad toppama piletimasinate taha; eskalaatoritel suudlevad paarid –, kindlustundes, et juhtugu, mis tahes, kuhu iganes ma jõuan, ei pea ma enam mitte kunagi seda uuesti läbi elama. Meid karjatatakse Northern Line’ist üles värske õhu kätte, kus linna plärin ja sumin voolab valguse- ja värvimänguna. Ma möödun tüdrukutekambast, kes on õhtuks välja minemas; arvan, et nad on minuvanused, hilistes kahekümnendates, kuid meie vahel haigutab lõhe. Vaatan neid nagu läbi akna, meenutades, kui olin nendesugune, kergemeelne, muretu, naiivne – mis tunne on seista maailma äärel, olemata teinud ühtegi viga, vähemalt mitte ühtegi nii pöördumatut, kui mina tegin.

      Üks asi, mis mulle Londonis meeldib, on anonüümsus. Nii palju inimesi ja nii palju elusid ja