Vaikne purskkaev. Victoria Fox
Читать онлайн книгу.
Lucy. See ei ole sina.”
„Mida sa ootad?” Lähen tema ümber ringiga, ma ei taha tülitseda, aga ei saa sinna midagi parata. Ma pean kellegi peale karjuma, olema vihane, sest mul on kõrini enda peale vihastamisest. „Täna olid tema matused – kas sa teadsid seda? Kas ma peaksin nüüd jätma kõik seljataha, selle segaduse, mille olen kokku keeranud, ja Itaaliasse puhkusele kepslema?”
„See ei ole puhkus,” ütleb Bill, „see on töö. Ja, olgem ausad, sul on seda vaja.”
„Küll ma saan hakkama.”
„Aga meedia?” Nüüd olen ma vakka. „Mis saab siis, kui su telefon muudkui heliseb või kui nad taovad uksele ja sa kardad välja minna? Kas sa arvad, et ta kaitseb sind siis? Ta ei hooli, Lucy – ta ei hooli sinust karvavõrdki. Ta ajab kõik sinu kaela ja kuidas see siis välja näeb?”
„Ära räägi temast nii.”
„Olgu, ärme räägime sellest. Sa tead, mida mina arvan. Ma tahan öelda, et see on sinu võimalus. Mõtle, milline ajastus! Saaksid jätta selle kõik seljataha ja tulla tagasi, kui olukord on maha rahunenud.”
„Kuidas see maha rahuneb?”
„Küll rahuneb. Lõpuks unustatakse kõik.”
Ma mühatan. Aga olen seljaga tema poole, nii et ta ei näe mu nägu.
„Mis on alternatiiv?” küsib Bill.
Mõtlen sellele. Maailmaga, minu perega silmitsi seismine, minu nägu riiklikel ajalehtedel, kontekstist rebitud tsitaadid, moonutatud kellekski, kes ma ei ole.
Kas ta lõpetaks siis vaikuse? Kas ta tuleks mulle appi, kas ta seisaks minu kõrval? Billi sõnad teevad haiget. Ta ei hooli. Ta ei hooli sinust karvavõrdki.
Tema küsimus ripub vastuseta õhus. Ma ei suuda muud, kui oma sõbra poole pöörduda, minu vaidlusind on otsas. „Palun vabandust,” ütlen ma ja mõtlen seda tõsiselt ning tema raputab pead, nagu see poleks üldse oluline. „Ma lihtsalt…” Minu rindu tekib kaev, mis ähvardab üle ajada, ja mu hääl muutub naljakaks. „Ma lihtsalt ei tule toime.”
„Ma tean.” Bill kallistab mind. „Palun luba mulle, et sa mõtled sellele.”
Samal öösel voodis ma mõtlengi. Leban ärkvel, teesklen, et ei oota oma telefoni ekraani süttimist, kuulan mööduva liikluse suminat, mis jääb pikkamööda vaikseks, ja umbes kella kahe ajal jään lõpuks magama. Viimane asi, millele ma mõtlen, esimest korda mitme kuu jooksul, ei ole tema. See on maja, ümberringi küpressid, sügaval Itaalia mägedes. Unistuste poole kõndides olen tokerdunud roosiaias. Mind kutsub miski nähtamatu, vari, mis vilksab päikesevalguses.
Jõuan purskkaevuni, see on vaikne ja sädeleb hõbedaselt.
Vaatan oma peegeldust vees.
Kulub hetk, enne kui end ära tunnen. Silmapilguks ei ole see mina, keda ma näen.
Teine peatükk
Itaalia
Kolm nädalat hiljem jõuab mu rong Firenzesse. See käis kiiresti – nii ongi kõige parem, ütles Bill, vastukaaluks minu tavapärasele kalduvusele kõike liialt analüüsida – ja Londonis oli mul vaevu aega oma otsus langetada, majaomanikule helistada, oma passi uuendada ja paberid korda ajada, enne kui Bill sikutas riidekapi ülemiselt riiulilt minu kohvri ja utsitas mind seda täitma.
Kahtlustan, et tal on õigus. Impulsile allumata olnuks liiga palju võimalusi viivitamiseks, taganemiseks, öelda, et see hooletu ja hull mõte ei olnud ikka päris mina. Samas jällegi, mis oli? Mis oli Lucy Whittaker? Olin unustanud. Olin ta kaotanud – ja ma ei oleks teda leidnud, passides meie Camdeni korteris, töötuna minevikus elades.
„Mine.” Bill hoidis mind õlgadest, kui hüvasti jättis. „Ära mõtle millelegi, mis on siin. Ole õnnelik, Lucy. Lase vabaks. Armu Itaaliasse.”
Minu esmamulje linnast ei ole kiita. Santa Maria Novella jaam on palav ja rahvast täis. Mind tabab umbusklike pilkude laine, kui langen põlvili, et korrastada oma kohvrit, sest Pisa lennul lekkis mu riietele šampooni, ja kui ma üritan aru saada bussigraafikust, et jõuda kesklinna, kukub mulle selga üks mees, vabandab – „Mi scusi, sinjoora…” – ja hetk hiljem taipan, et mu teksade tagataskust on puudu viiskümmend eurot. Ent kui me astume mulle tuttavatele tänavatele, nähes Duomo pronksjat, uhket katet ühes ilustava Campanilega, kõike seda marmorit, mis sillerdab päikesesäras roosalt ja valgelt, unustan hetkeks oma kitsikuse ja jään Firenze loitsu lummusesse. Kohalikud vuravad mööda mopeedidel, tolm pahvatab munakivitänavatel; pitsabaarid avavad lõunaks aknaluugid, ahjukuumale terrassile laotatakse puna-valge-ruudulised laudlinad, samal ajal, kui ettekandjad laisalt suitsetavad, enne tööd puhkavad; päikesekübarates turistid uitavad mööda, limpsivad vahvlitorudest roosat jäätist; Via del Corsol joob koer torust vett. Rääkisime, et kunagi tuleme siia koos, tema ja mina. Ta tahtis mind siia tuua, lubas, et läheme paadiga Arnole, sööme spagette ja joome veini; jalutame Uffizis, uinume pärastlõunal Boboli pargis. „Unusta Pariis – Firenze on maailma kõige romantilisem linn.”
Buss peatub ja ma pean liikuma, justkui füüsiline vahemaa võiks mälestused teele saata, justkui saaksin jätta ta siia, tühjale kohale enda kõrval.
Kiire ümberistumine Fiesole bussile. Olen nüüd valmis kohale jõudma, maja nägema ja omanikuga kohtuma, täitma oma aega ülesannetega, mis pole kuidagi seotud temaga või minu koduse eluga. Mu isa tahtis teada, mida ma ometi tegin. „Itaalia?” kuulas ta mind üle. „Miks? Mis saab tööst? Sa tulid töölt ära, Lucy? Mis juhtus?”
Mu õed samuti. Sophie helistas moepildistamiselt, et mulle öelda, et lahkun oma elu parimalt kohalt. Helen saatis mulle meili oma luksuslikust Thamesi-äärsest korterist, et praalida, kuidas tema advokaadist kihlatu tehti oma firmas partneriks, ütles siis möödaminnes, et minu nn pisipuhkus Firenzes on kindlasti tore, aga miks ma ei läinud koos mõne poisiga. Mis Tildasse puutub, siis ma pole temast nädalaid kuulnud. Ta sukeldub Barbadosel koos Marci-nimelise surfariga. Erinevalt teistest ei käinud Tilda ülikoolis. Tõenäoliselt oli see vanima lapsena minu suurim lahing, proovida elada oma elu, täites samal ajal meie ema kohta – lõputud kuud Tildaga tupikus, üritades teda veenda, et ma teadsin paremini, kui võib-olla tegelikult mitte.
Meie vanusevahe ei ole väga suur, tavaline perekond ei mõtleks sellele pikemalt. Aga meile tähendasid need väga palju. Need tegid minust enneaegu täiskasvanu ja jätsid mu õed lasteks, kui tegelikult võinuksid nad olla enamat. Lihtsalt läks nii, et aitasid neid kasvatada, see oli loomulik valik – ei, mitte valik, antus, kuid ma ei pannud seda kunagi pahaks. Isa ei saanud üksinda hakkama ja mu õed olid liiga noored, et mõista, mida tähendas olla ilma emata. Mu süda valutas, et ta ei näinud, kuidas nad tegid oma esimesed eksamid, kohtusid oma esimeste poistega, lõid ja lõhkusid neid jõuliseid liite, mida saavad luua vaid teismelised tüdrukud, kuidas nad kihlusid või abiellusid või said lapsi – ja loomulikult käis sellest palju ka minu kohta, kuigi ma ei mõelnud sellele kunagi. Olen uhke endale võetud rolli üle, aga vahel ma mõtlen, mis oleks võinud olla, olnuks mul võimalus olla tavaline teismeline, tavaline tüdruk. Võib-olla siis ei oleks minu esimene armastus ja esimesed vead olnud nii laastavad kui need, mis tõid mu siia.
Toscana maastik veereb mööda, käänleb ja lookleb Firenzest läbi leegikujuliste küpresside, läbi kuldsete väljade, millele puistatud kuumakrõbedad villad, ja ma mõtlen, kas ma teen täpselt sama, mida tegin pärast ema surma. Jooksen ilma liikumata. Ehitan seina praktilisest ülesannetest, kombatavatest eesmärkidest, asjadest, millega saan käsi määrida, et vältida tundeid, mis… Milliseid tundeid? Lihtsalt tundeid.
Ükski mu õde ei tea, mis juhtus. See pole nende süü – ma ei ole neile rääkinud. Ma ei ole oma perele kunagi midagi oma elust rääkinud ja mida isiklikum asi, seda kallim ja seda vähem tahan ma seda jagada. Sest ma olen alati olnud too usaldusväärne, vastutustundlik, ja ma olen alati enda eest hoolitsenud. Ma ei ole kunagi vajanud nende lohutust või kinnitust, mitte nii nagu nemad mind.
Varsti saavad