Sel kevadel jäi viimase koolikella helin ühele väikesele maakoolile ning selle õpetaja Viive Aherole tõesti viimaseks, kuigi vana õpetaja ise seda millegi lõplikuga oma elus ei seostanud. Koolimaja jäi ju ikka majaks ning õpetaja tiitlit ei saanud keegi talt ära võtta. Pikk suvine koolivaheaeg ootas ees ja sügiseni oli aega küll. Muretsemiseks polnud mingit põhjust, sest jäi ta ju vaid pensionile, mitte ei surnud ära, vähemalt tundis ta ise nõnda. Mapitäit tänukirju ning laste joonistatud kaarte kilekotti toppides võttis ta kingitud lilled sülle ja astus reipal sammul oma kodu poole, sest teha oli ju veel nii palju. Ainus mure tol momendil oli see, kuhu kõik need lilled ära mahutada.

      Viimased tööaastad väikeses maakoolis olid Viivele olnud keerulised ja suvised aiatööd lausa katsumuseks. Aastaid oli tal juba üksjagu üle õige pensioniea ning nii mõnigi ettevõtmine polnud enam jõukohane. Kaugele arenenud seljahäda piiras suuresti liikumist ning sagedased koperdamised lõppesid pahatihti kukkumiste ja luumurdudega, kuid see ei tähendanud, et ta oleks end vana või haigena tundnud. Ei, seda mitte – ta vaim töötas endisel kiirusel, lihtsalt keha ei olnud enam nii võimekas kui nooremast peast.

      Varakevadel oli Viive oma maamaja välistrepil libastunud, mõnda aega teadvusetult välisukse ees murul lamanud ja nagu hiljem selgus, oli ta tol korral murdnud mitu luud ja vigastanud selga. Viive abikaasa oli omal ajal ehitusel töötades õnnetult surma saanud, nende lapsed suureks kasvanud ja oma elu peale läinud. Viive oli üksi olemisega leppinud, aga kuna lähikonnas ajapikku talud inimestest aina tühjaks jäid, siis mõnedel juhtudel oli endale kiirabi kutsumine üsna ilmvõimatu. See viimane kukkumine sundis Viive lõpuks oma laste tehtud ühise otsusega nõusse jääma ning riigi äärealal üksildases paigas asuvast maakodust pealinna külje alla alevikku kolima, et seal oma lastele lähemal olla ning teiste inimeste seltsis väärikalt vananeda.

      Aleviku kortermajas elamine polnud Viivele võõras, sest oma nõukaaegse lapsepõlve oli ta just ühes taolises kohas veetnud. Ta andis endale muidugi aru, et toonased barakkelamud polnud võrreldavad tänapäevaste elumajadega, aga inimesed olid ju endiselt inimesed, mis sest, et nende eluasemed olid uhkemaks ja mugavamaks muutunud. Kuna korter, mille Viive oli endale valmis vaadanud, asus vabariigi teises otsas, oli ümberasumine tema jaoks siiski hirmu tekitav ja suur ettevõtmine, kuid mitte maailmalõpp.

      Palju näinud pedagoogi ja elust õppinud inimesena leidis Viive sellest kartusest ülesaamiseks omamoodi lahenduse ning lähenes eelseisvale elumuutusele lausa lapselikust vaatevinklist lähtudes.

      „Siis on mul ju selles mängus ÜKS ELU VEEL,“ sõnas ta oma lähedastele ning taolisest mõtteviisist oli abi tal endalgi, seda nii hirmu peletamiseks kui ka uudishimu üleskütmiseks.

      *

      Kui Viive vana Volkswagen Golfiga oma uude elukohta saabus, polnud kolimisauto sinna veel jõudnud. Kuna taevast tibas vihma ja sügispäev kaldus õhtusse, istus ta peale pisukest jalgade sirutamist oma autosse tagasi ning jäi ootama. Majas, kuhu Viive kolima pidi, oli ta kevadel korra juba käinud ja see mulje polnud suvega muutunud. Inimeste kohta ei osanud Viive midagi arvata, sest neid polnud ta oma uue eluaseme juures veel kohanud.

      Kortermaja keskmise trepikoja välisukse avanedes astus sealt välja keskealine meesterahvas ning tema kannul veel kaks lotendavates dressides inimest, kelle sugu ja vanust oli raske määratleda. Viive rõõmustas ja oli valmis autost väljuma, et oma tulevasi naabreid tervitada, kuid märkas siis, et lähenev mees tuikus, kuna oli ilmselt tugevasti purjus. Joodikutega suhtlemisel oli Viive oma elukogemuse juba kätte saanud ja neist tegelastest tahtis ta võimalikult kaugele hoida. Õnneks ei märganudki autost mööda tuigerdav mees selle rooli taga lösutavat vana naist, vaid tõkestas tee talle vastu tulnud noorematel naisterahvastel. Järgnenud sõnavaling oli kõrvu kriipiv ning nõnda ropp, et osutus isegi palju näinud ja kuulnud pedagoogile mõistetamatuks.

      Samas polnud Viive jaoks sellises käitumises midagi üllatavat, küll aga meenutavat, sest taolises olekus inimesi leidus iga valitsuse ajal ja igal pool, ka seal kandis, kust tema tuli. Ometi oli ta oodanud oma sellelt viimaselt uuelt elult midagi muud, kuid mida just, sellele küsimusele ei osanud Viive täpsemalt vastata. Uus elukoht iseenesest oli ju imeilus – vana mõisapark looduskaunil maastikul, kääruline jõgi ning aastasadade eest ehitatud maakivist müürid selle ilu keskel. Kõik see meenutas talle seda esimest, ta enda vanematekodu – miks siis sellisel kaunil maalapil elavad inimesed ei võinud olla sama armsad ja head, nagu tema neid oma lapsepõlvest mäletas. Tõsi, napsivendi oli ka tolles kauges ajas, kuid mitte Viive mälestustes ja seda tänu ta vanemate hoolele.

      Kolimisautot oodates pani kohapeal nähtu ja kuuldu Viive mõtlema möödunule, kuid ei mõjutanud tema lootusi tuleviku suhtes. Ta oli terve läinud suve oma maist vara sorteerides ja pakkides mõelnud sellest, kuidas ta uues kohas elama hakkab. Kolimine iseenesest oli ju vaid päeva küsimus, aga selleks valmistumine ette kavandamist nõudev ja pikaaegne tegevus. Kõigele tuli mõelda, mitte ainult asjadele. Ainus, mida ta ei saanud oma plaanidesse sisse kirjutada, olidki inimsuhted, sest need olid ettearvamatud, aga kuna ta oma õpetajaks olemise ajal oli ka kõige harimatumaid lapsi harida suutnud, lootis ta ikka veel parimat või vähemalt uskus, et saab ka täiskasvanutega hakkama. Nii mõtles Viive Ahero ega muretsenud muu, kui vaid selle pärast, kuhu see kaubik tema kaasavõetud kraamiga nii kauaks jääb.

      Järgmise päeva veetis Viive oma uues korteris ega tulnudki välja ümbrust uudistama, sest tahtis kõige olulisema osa kaasavõetud asjadest kappidesse ja sahtlitesse ära paigutada. Oma mööblist loobumine oli talle algul tundunud ilmvõimatu, ent sellega tuli leppida, kuna väikesesse korterisse poleks vana maamaja sisustus nii ehk teisti mahtunud ega sobinudki. Selles osas tuli Viivel oma järglasele au anda, sest uues elupaigas oli mööbli näol kõik vajalik olemas, või kui kaasaegsemalt väljenduda, oli tegu integreeritud sisseseadega. Isegi toit oli külmkappi valmis ostetud, muudest pisiasjadest rääkimata ja ka selle eest võlgnes Viive tänu oma noorperele, kes polnud isegi lilli unustanud vaasi seada.

      Kui Viive oma vanade asjade sättimisest tüdis ja lõpuks värsket õhku hingama minna otsustas, ei osanud ta midagi oodata. Jõudnud kahe korruse vahelisele trepimademele, ilmus justkui võluväel alumisse trepikotta pesuharja ja ämbriga naisterahvas. Kartulipruunide juuste ning taljekohata keha järgi otsustades võis tegu olla tavalise pereemaga, kel juuste värvimiseks raha ei jätkunud, aga suures koguses odava toidu ostmiseks piisas. Välimus ütles inimese kohta küll palju, aga jättis sisemised väärtused pealispinna alla varjule. Piisas ühest malbel häälel lausutud terest ja kiires tempos käima läinud lapitööst ning Viive arvas selle inimese tööka ning toreda olevat. Sama hinnangut ei saanud ta aga anda kahele trepil mööda tuisanud noorele neiule, kuid see polnudki tema hinnata, sest ei viibinud ta ju enam koolimajas oma õpilaste keskel. Kortermaja trepikojas valitsesid ilmselgelt teistsugused reeglid kui koolimajas ja nende selgeksõppimine seisis Viivel veel ees.

      Astunud vabandades ja vastunaeratust otsides kojas kohatud inimestest mööda, ei saanud ta siiski veel majast välja, sest välisukse vahele surutud vana taburet tõkestas tal tee. Üleastumiseks oli see asjandus Viive jaoks liiga kõrge, aga välisukse laiemale avamiseks nappis tal esimese hooga jõudu. Kogu keha appi võttes sai ta siiski lõpuks ukse lahti ja taburetist üle, aga samas jäi teda painama läbitud teekonna ebaratsionaalsus ning ta ei leidnud sellises asjade paigutuses mingit loogilist mõtet.

      Oma endises kodus või koolimajas poleks ta mingil juhul sellist ustevahelist tõkkejooksu lubanud, vaid leidnud probleemile, mille olemust ta veel ei taibanud, mõne nutikama lahenduse. Samas pidi ta endale meelde tuletama, et see probleemidega uks oligi nüüd tema koduuks ja