Kiusamine Eesti moodi ehk Üks elu veel. Marje Ernits
Читать онлайн книгу.
oli ta ju ka ise astmeid lugenud ja nutikellale silma heitnud, sest treenimisele tuli mõelda ja sammude päevanorm läbi käia, kuigi temal endal selleks otsest vajadust enam polnud.
Järgmisel hommikul oli Viive juba targem. Ärganud oma tavapärasel ajal, otsustas ta juba enne kohvi joomist jalutuskäigule minna. Pea nelikümmend aastat oma elust oli ta hommikuti ärganud ikka samal ajal ja kõndinud läbi neli kilomeetrit, et koolimajja tööle minna. See oli harjumus, millest ta oma uues elupaigas algul puudust tundis. Samas oli seda nii lihtne taastada, et Viive polnud kohe selle peale tulnudki, et miski ei sega tal samamoodi jätkata – oli vaja leida vaid uus sihtmärk ja minna.
Hommikuselt jalutuskäigult naastes leidis Viive üsna kiiresti üles õige maja ja ukse, silmates juba eemalt vana taburetti, mida seal majast väljudes veel polnud olnud. Trepikoja esiku betoonpõrandal istus poiss, nii umbes kolmandas-neljandas klassis käija ning nokitses sadula peale püsti seatud jalgratta kallal. Temast möödudes mõtles Viive, et kumb nüüd peaks enne tere ütlema, kas siseneja või tuli siiski nooremal vanemat teretada.
Ütlemata see muidugi ei jäänud, kuid veel enne märkas Viive alumise korruse korteri avatud ukse vahel kedagi põrandal lebamas ning hüüatas kohkudes: „Tule taevas appi!“ ja lisas lapse poole pöördudes: „Kas peaks kiirabi kutsuma?“
Poiss vaatas korraks imestunud pilgul küsija poole, pomises midagi mõistmatut ja nokitses oma jalgratta kallal edasi, nagu poleks juhtunud midagi ebatavalist.
Viive astus mööda treppi pisut ülespoole ja nägi siis oma suureks üllatuseks, et korteri eeskojas lamas veel teinegi mees. Ei saanud ju olla, et nad mõlemad korraga infarkti said, mõtles ta kiiresti, või kui saidki, siis võis ju ühe mehe terviserike ka teise infarktini viia. Nii mõtles vana naine, sest tal oli selles osas kogemusi. Kui üks lamaja end liigutas ja pead tõstis, kordas Viive oma küsimust kiirabi kutsumise kohta ning sai vastuse teiselt toas lamajalt.
„Mine perse … mis see sinu asi on, raisk … kuradi vitupea, kõnni minema!“ mõmises mees, ninast voolavat tatti luristades ning vajus nägupidi tagasi okseloiku, mida Viive polnud ennist põrandal tähelegi pannud, sest muretses rohkem inimese kui ümbruse pärast.
Niisiis polnud tegu kiirabi, vaid kainestusmaja teemaga, taipas Viive, ometi ei saanud ta niisama lihtsalt mööda minna trepil mängivast lapsest ja üle astuda maas lamavast inimesest, kes võis ju olla selle või kelle tahes teise lapse isa.
„Aga võibolla peaks siis politsei kutsuma!?“ küsis Viive, kuid seda juba rohkem iseendalt, sest trepimademel istunud poisil hakkas korraga väga kiire, nagu olnuks hoopis vana naine see, keda laps kartma pidi.
Viive teadis oma kogemusest, et purjus inimesega polnud mõtet vestlust alustada ja pohmellis meeste ropud sõnad tuli lihtsalt kõrvust mööda lasta, sest nemad ei teadnud, mida nad rääkisid. Lastega kõnelemist pidas ta aga igati normaalseks, olid nad siis kus või kellega tahes. Poiss, kellelt vana õpetaja tahtis asjakohast selgitust paluda, oli koos jalgrattaga trepikojast minema kiirustanud ning lahkus maja eest kummide sahinal. Nii ei jäänud Viivelgi üle muud, kui purjus mehed sinnapaika jätta, üles oma korterisse minna ja uks enda järel vaikselt ning hoolikalt sulgeda. See oli hetk, mil talle sai selgeks, mida olid ta enda lapsed ukseketi kasutamise vajalikkusest kõneldes talle südamele pannud.
Vastu õhtut koputatigi Viive toauksele. Hirm, et läve taga võis seista mõni neist ropu suuga purjutajatest haihtus, kui ta nägi uksketiga piiratud ava vahelt kojas seismas talle juba tuttavat naisterahvast. Kuna enamus Viive toapõrandast oli veel avamata kolimiskastidest hõivatud, ei hakanud ta oma uut naabrinaist sisse kutsuma ning astus ise trepikotta, et kuulata, mida tulijal öelda oli.
„Ega Tommi tavaliselt polegi niimoodi,“ alustas naine ilma pikema sissejuhatuseta. „Aga tal oli eelmisel nädalal sünnipäev ja sõbrad muudkui käivad. Ega sellepärast pole vaja veel politseid kutsuda.“
„Või nii?“ imestas Viive ja lisas kiiresti oma seisukoha: „Mina tahtsin ikka esmalt kiirabi kutsuda. Põrandal maas lamav inimene võis ju hädas olla … infarkti saanud või midagi. Ja kui ma nägin, et veel kaks meest olid teie eeskojas pikali maas, mõtlesin, et …“
„Ei-ei! Seal oli neid neli. Oskar ja Kalju olid juba toas ära kukkunud. Laps helistas mulle töö juurde ja ütles. Siis ma helistasin kohe naistele, et nad mehed ära viiks ja korra majja lööks. Kui töölt tulin, pesin kohe põranda üle, viskasin vaibad välja ja panin kõik riided pesumasinasse.“
„Aga laps … kuidas temaga on?“ pistis Viive vahele oma küsimuse, imestades, kui tavaliseks see naine toda hommikust olukorda oma korteris pidas.
„Ah laps? Minu pojaga pole midagi,“ kinnitas naine ja pöördus kiiresti eelmise teema juurde tagasi. „Ega Tommi joo sugugi tihti või palju, aga need teised … no see Oskar on parandamatu alkohoolik ja Kaljul pole kuskile minna. Sellepärast nad me juures istuvadki. Illi oli ka, aga tema ei ela siin. Ta käib vastaskorteris ema juures, kui oma koju sisse ei saa ja ema ei lase teda ka tuppa, kui poiss väga purjus on. Ja ta ei kanna suurt midagi. Kohe vajub ära. Purjus peaga on ta kui hull. Lubab kõik ära tappa, aga ei ole tast asja … muud kui ärpleb.“
„Aga laps, teie poeg, kuidas tema taolise olukorraga hakkama saab?“ surus Viive naise hingamispausi ära kastutades vahele järgmise küsimuse. „Teil on ju väike korter. Kuidas te seal nõndamoodi koos lapsega elate?“
„Mis seal siis on! Paneme teleka mängima ja ei kuulegi, mida nemad seal köögis räägivad. Pealegi on poeg minu juures vaid nädalalõppudel ja koolivaheajal. Ega ta polegi Tommi poeg. Tal on oma isa olemas. Aga mina, no mina … mina olen lihtsalt väsinud ja jään kohe magama, sest keegi peab ju tööl ka käima. Ega Tommi ole paha mees ja poisiga saab hakkama. Temaga on kõik okei. Tal on omad sõbrad, telefon ja jalgratas ning kõht täis – mis siis veel vaja.“
Õhtul ei saanud Viive pikalt und. Ta oli küll päevasest askeldamisest väsinud, kuid allkorrusel elavate naabrite sünnipäevapidu polnud ainus, mis uinumast segas. Ta kujutas endale ette, kuidas üks tööst väsinud ema telekahelinate abil joomast seltskonda üle kavaldada püüdis, et laps saaks rahulikult magama jääda. Oma pikal ametiteel oli Viive elanud kaasa paljudele halba olukorda sattunud laste keerulistele peresuhetele, kuid ta polnud ühegagi neist samas majas elanud. Tema oli harjunud oma nappi puhkeaega veetma maakoha kodurahus ja metsavaikuses, kuid see ei saanud lõputult nõnda kesta. Kunagi pidi ta ikkagi metsast välja tulema ja taas inimeste keskel elama hakkama, sest nõnda kui vastsündinud, nii ei saanud ka vanaks elanud inimesed ilma lähedaste abita hakkama.
Pidulärm allkorrusel kruvis tuure, uksed aina paugatasid kinni ja lahti ning trepikoja ette pargitud autos käis tümpsumuusika saatel vilgas viinaäri. Kas see oli just see elu, mida Viive oli oodanud, küll aga oli see kindel märk, et ta polnud enam üksinda, vaid tagasi inimeste keskel. Une ootamine oli kurnav, aga kui hoovist hakkas kostma sireenide huilgamist, tõusis Viive voodist üles ja avas akna. Tal polnud õrna aimugi, kes seal keda sõimas või kellele peksa andis, aga nii kui sinine vilkur maja ette sõitis, hakkas sinna öisest ajast hoolimata rahvast aina juurde kogunema. Aleviku rahvaarvu kohta puudusid Viivel andmed, aga et selles asumis niipalju inimesi elas, oli tema meelest küll väärtus omaette, sest nii suurt valikut arvestades võis ju temagi endale mõne uue sõbra leida. Seni, kuni politsei akna all pealtvaatajaid küsitles ja kiirabi kannatanuid peale laadis, valgus põhiosa kokku tulnud rahvast järgmise maja hoovi ja pidu läks edasi.
Tagasi pikali heites oli Viivel peas juba järgmine mõte ning ta ei muretsenud enam allkorrusel elava ema ja lapse pärast. Pidutsemise teema oli selle probleemi üle võimust võtnud ning peo olemuse lahkamine oli jätk edasi kestvale unetusele. Viive polnud sedasorti pensionär, kes oleks teiste ellu sekkunud või hinnanguid andes sõrmega näidanud. Tema püüdis võõra mure endale selgeks mõelda, seda mitte omastada, kuid vajadusel abi pakkuda. Pidu, nagu ka kõik muud üritused, oli ajas sedavõrd teisenenud, et selle seostamine äsja hoovis toimunud kaklusega oli Viive jaoks pisut seletamatu, kuid rahva suust kuulduna oli see just see, mida vajati: pidu täiega.
„Pidu täiega,“ kordas Viive varahommikul trepikotta astudes, samas sai ta aga põrandal