Originaal:

      Isaac Asimov

      SECOND FOUNDATION

      Korrektor: Milvi Teesalu

      Esikaane illustratsioon: Ville Assinen

      Kaane kujundanud Martin A. Noorkõiv

      Kõik õigused kaitstud.

      Copyright © 1953 by Isaac Asimov

      All rights throughout the world reserved to Asimov Holdings LLC

      Autoriõigus tõlkele: Indrek Elling ja OÜ Eesti Raamat, 2019

      ISBN 978-9949-658-63-3

      ISBN 978-9949-658-64-0 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti-Raamat

      Trükitud Euroopa Liidus

      PROLOOG

      Galaktika Esimene Impeerium oli kestnud kümneid tuhandeid aastaid. Ta oli ühendanud kõik Galaktika planeedid oma keskvõimu alla, mis mõnikord oli olnud türanlik, mõnikord salliv, kuid alati kindel. Et eksisteerib ka teistsuguseid olemise vorme, selle olid inimesed jõudnud unustada.

      Kõik peale Hari Seldoni.

      Hari Seldon oli Esimese Impeeriumi viimane suur teadlane. Just tänu temale arenes psühhoajalugu täiuslikuks. Psühhoajalugu oli sotsioloogia kvintessents; see oli inimkäitumist matemaatiliste võrrandite abil uuriv teadus.

      Inimindiviid on oma käitumiselt ettearvamatu, kuid Seldon leidis, et inimhulkade käitumist on võimalik käsitleda statistiliselt. Mida suurem on inimhulk, seda suuremat täpsust oli võimalik saavutada. Ning need inimhulgad, kellega töötas Seldon, polnud midagi muud kui kogu Galaktika rahvastik, kelle suurust tema ajal arvestati kvintiljonitega.

      See oli siis Seldon, kes terve mõistuse ja üldise arvamuse kiuste taipas, et särav Impeerium, mis tundus nii tugev, oli parandamatult alla käimas ja hukkumas. Ta ennustas (teisisõnu – lahendas oma võrrandid ja tõlgendas nende sümbolid), et omapead jäetuna tuleb Galaktikal läbida kolmekümne tuhande aasta pikkune viletsuse ja anarhia ajajärk, enne kui kord taas tekib ühtne valitsus.

      Suur teadlane püüdis panna sündmused arenema nii, et rahu ja tsivilisatsioon taastuksid ainult tuhande aastaga. Seldon rajas kaks teadlaste kolooniat, mida ta nimetas asumiteks. Sihiteadlikult suunas ta need „Galaktika vastasäärtesse”. Üks asum rajati täiesti avalikult. Teise olemasolu, mida nimetati Teiseks Asumiks, vaikiti maha.

      Romaanides „Asum” ning „Asum ja impeerium” kajastub Esimese Asumi kolme esimese sajandi ajalugu. Alguse sai see väikesest entsüklopedistide kogukonnast Galaktika Perifeeria tühjuses.

      Seda perifeeriat tabasid perioodiliselt kriisid, millega kaasnenud muutused inimsuhetes ning tolleaegsetes sotsiaalsetes ja majanduslikes suundumustes piirasid tema tegutsemist. Sellisel puhul oli tal valida ainult üks suund ja kui ta liikus kindlalt edasi, avanes uus arengutee. Selle kõik oli kunagi ammu planeerinud Hari Seldon.

      Esimene Asum suutis oma teadusliku ülemvõimu abil alistada ümberkaudsed barbariseerunud planeedid. Tal tuli sõdida anarhistlike sõjapealikega, kes olid lahku löönud hukkuvast Impeeriumist, ja purustas need. Ta sai oma vastaseks ka Impeeriumi enda jäänused selle viimase tugeva keisri ja viimase tugeva kindrali ajal ning purustas ka need.

      Kuid siis tuli tal tegemist teha millegi sellisega, mida Hari Seldon polnud suutnud ette näha. See oli üheainsa inimese, mutandi tohutu jõud. Muulaks kutsutud olend oli sündides kaasa saanud võime muuta inimtundeid ja pöörata nende meeli. Ta muutis oma ägedaimadki vaenlased jäägitult andunud teenriteks. Armeed ei saanud, ei tahtnud temaga võidelda. Tema alistas Esimese Asumi ja Seldoni Projekt oli hävimas.

      Jäänud oli salapärane Teine Asum, kõigi otsingute eesmärk. Muul pidi selle leidma, et lõplikult vallutada Galaktika. Need ustavad, kes olid Esimesest Asumist peale alles, pidid selle leidma hoopis teisel põhjusel. Aga kus see asus? Vastata ei mõistnud keegi.

      See raamat räägibki Teise Asumi otsimisest.

      1. KAKS MEEST JA MUUL

      MUUL. Pärast Esimese Asumi alistamist hakkasid Muula valitsuse piirjooned selginema. Tänu temale sai ajalugu pärast Galaktika Esimese Impeeriumi lõplikku lagunemist uue ühtse kosmosevalitsuse, mida võib olemuselt pidada imperiaalseks. Langenud Asumi kaubandusimpeerium oli olnud ebakindel, hoolimata psühhoajaloo ennustuste toest. Seda ei saanud võrrelda Muula hästi kontrollitud Maailmade Liiduga, mis hõlmas kümnendiku Galaktikast ja viieteistkümnendiku tema rahvastikust. Eriti nn otsingute ajajärgul ...

GALAKTIKA ENTSÜKLOPEEDIA*

      Galaktika Entsüklopeedial on Muulast ja tema Impeeriumist palju muudki rääkida, kuid need andmed ei puutu eriti siinsesse käsitlusse ja on igal juhul meie eesmärgi mõttes liiga igavad. Artikli selles osas käsitletakse peamiselt neid majanduslikke tingimusi, mis põhjustasid Liidu Esimese Kodaniku – niisugune oli Muula ametlik tiitel – võimuletuleku ja sellest tingitud muutusi majanduselus.

      Kui selle artikli koostaja ongi olnud hämmastunud sellest tohutust kiirusest, millega Muul saavutas tühjalt kohalt tõustes viie aastaga tohutu võimu, siis varjab ta seda. Kui temas üldse on äratanud imestust see, et vallutused lõppesid äkki, andes võimaluse territooriumi viis aastat kindlustada, siis hoiab ta selle enda teada.

      Läheme entsüklopeedia juurest edasi ja jätkame oma eesmärke silmas pidades, hakates käsitlema Suure Interreegnumi ajalugu – Galaktika Esimese ja Teise Impeeriumi vahelist aega –, keskendudes viis aastat kestnud kindlustamise lõppjärgule.

      Poliitiliselt oli Liidus sel ajal rahulik. Tema majandus õitses. Vähesed soovisid tagasi Muula-aegsele rahule eelnenud segadusi. Nendes maailmades, mida viis aastat tagasi oli tuntud Asumina, võis ilmneda nostalgilist kahetsust, kuid see oli ka kõik. Asumi kasutud juhid olid surnud ja kasulikud pööratud.

      Ja nendest pööratutest oli kõige kasulikum Han Pritcher, kellest oli saanud kindralleitnant.

      Asumi aegadel oli Han Pritcher olnud kapten ja põrandaaluse Demokraatliku Opositsiooni liige. Kui Asum langes võitluseta Muula võimu alla, jätkas Pritcher tema vastu sõdimist, kuni ta pöörati.

      Pööramine polnud tavaline ning selleni ei jõutud ülekaalukate põhjenduste kaudu. Han Pritcher teadis seda piisavalt hästi. Temas oli toimunud muutus, sest Muul oli mutant, kes suutis oma vaimsete võimete abil kohandada tavalise inimese seisundi oma tahtmisega. See rahuldas Pritcherit täielikult. Kõik oli, nagu pidigi olema. Pööramise peamine tunnus oligi sellest tekkinud rahulolu, kuid Han Pritcher polnud asjast enam isegi huvitatud.

      Ja kui ta nüüd oli tagasi jõudmas oma viiendalt suuremalt ekspeditsioonilt väljapoole Liitu jääva Galaktika mõõtmatutesse avarustesse, tundis see kosmoseveteran ja luureagent omal kombel siirast rõõmu, mõeldes eelolevale kohtumisele Esimese Kodanikuga. See rõõm ei paistnud välja tema karmist näost, mis oli kui tumedast puust nikerdatud ja mis ilmselt suutis naeratada, ise seejuures murdudes, ent välised tunnused polnudki tähtsad. Muul oli võimeline märkama väikseimaidki emotsioone, nagu tavaline inimene oli võimeline tähele panema kulmude liikumist.

      Pritcher jättis oma õhuliikuri endise asekuninga angaari ja saabus palee territooriumile nõuetekohaselt jalgsi. Ta kõndis ühe miili nooltega viidatud maanteel – see oli tühi ja vaikne. Pritcher teadis, et mitme ruutkilomeetri suurusel palee territooriumil polnud ühtki valvurit ega ühtki sõdurit, mitte ainsatki relvastatud meest.

      Muul ei vajanud kaitset.

      Muul oli iseenda parim, kõikvõimas kaitsja.

      Pritcheri sammud kajasid tuhmilt vastu tema enda kõrvades, samas kui palee valendavad uskumatult kerged ja uskumatult tugevad metallseinad uhkeldasid liialdavate kaartena, mis olid omased Impeeriumi lõpp-perioodi arhitektuurile. Võimsana valitses palee tühja platsi ja silmapiiril paistvat