Teine Asum. Айзек Азимов
Читать онлайн книгу.
„Sellisel juhul on mul kerge ennast arusaadavaks teha. Kas teil on soovi juhatada ekspeditsiooni, mille ülesanne on Teise Asumi asukoha kindlakstegemine?”
Viivu paistis Channis olevat sündmuste arengust segadusse aetud. Kõik läks kiiremini, kui ta oli arvanud. Vaikuse pikene- des tundus talle, et keel on kurku kinni jäänud.
Muul küsis kuivalt: „Noh?”
Channis noogutas. „Aga muidugi! Kuhu ma pean minema? Kas olete saanud uut informatsiooni?”
„Kindral Pritcher tuleb teiega koos...”
„Kuid siis ei juhi ju mina ekspeditsiooni?”
„Otsustage ise pärast seda, kui olen lõpetanud. Teie pole Asumist. Olete sündinud Kalganil, kas pole? Just. Sellisel juhul on teie teadmised Seldoni Projektist ehk puudulikud. Kui Galaktika Esimene Impeerium oli huku äärel, analüüsisid Hari Seldon ja rühm psühhoajaloolasi ajaloo tulevast kulgu selliste matemaatiliste vahenditega, mida praegusel allakäigu ajal pole enam saada. Nad rajasid kaks asumit, kummagi Galaktika teise otsa, et aja jooksul kujuneksid nendest Teise Impeeriumi tugipunktid. Sellele uuele impeeriumile aluse panek pidi Hari Seldoni arvates võtma tuhat aastat. Asumiteta oleks kulunud kolmkümmend tuhat aastat. Ta ei saanud aga arvesse võtta mind. Olen mutant, kelle olemasolu ei suuda psühhoajalugu ennustada, sest ta opereerib vaid masside keskmiste reaktsioonidega. Mõistate?”
„Täiesti, härra. Aga kuidas see minusse puutub?”
„See selgub kohe. Kavatsen ühendada Galaktika praegu – ja saavutada Seldoni eesmärk mitte tuhande, vaid kolmesaja aastaga. Üks nendest asumitest – loodusteadlaste maailm – õitseb praegugi, sedapuhku minu alluvuses. Liidu heaolu ja korra valitsedes on see välja arendanud aatomirelvad, mis on suutelised vastu astuma kõigile Galaktika jõududele, välja arvatud ehk Teine Asum. Seepärast pean ma asjast rohkem teada saama. Kindral Pritcher usub vankumatult, et Teist Asumit pole olemas. Mina tean vastupidist.”
Channis uuris ettevaatlikult: „Kuidas te seda teate, härra?”
Äkitselt muutus Muula kõne ülevoolavaks. „Sest minu kontrolli all olevaid ajusid on töödeldud. Peenelt! Kavalalt! Kuid mitte nii kavalalt, et ma poleks tähele pannud. Ja need sekkumised sagenevad ja sihik on seatud väärtuslikele meestele. Kas te veel panete imeks, et teatud kaalutlus on mind kõik need aastad paigal hoidnud?
Kindral Pritcher on parim mees, kes mulle on jäänud, nii et ka tema pole enam väljaspool ohtu. Mõistagi ei tea tema sellest vähimatki. Kuid teid pole pööratud ja seetõttu ei ole teid lihtne pidada Muula meheks. Te võite petta Teist Asumit kauem, kui suudaks keegi minu meestest – võib-olla piisavalt kaua. Mõistate?”
„Hm-m-m. Mõistan küll. Kuid lubage siiski, härra, üks küsimus. Kuidas nendesse teie meestesse on puututud, et võiksin ära tunda muutuse kindral Pritcheris, kui selline asi peaks juhtuma? Kas neist saavad jälle pööramatud? Kas nad muutuvad ebalojaalseteks?”
„Ei. Ma ütlesin, et muutus on väike. See just teebki muret, sest muutust on raskem märgata. Vahel olen ma olnud sunnitud tegutsemast hoiduma, sest ma ei tea, kas võtmeisik teeb loomulikke vigu või on teda sõrmitsetud. Nende lojaalsus on jäänud samaks, kuid algatusvõime ja leidlikkus on minema pühitud. Minu käsutusse jääb näiliselt täiesti normaalne isik, kes aga tegelikult on kasutu. Eelmisel aastal töödeldi niimoodi kuut meest. Kuut minu parimat alluvat.” Muula suunurk tõmbles. „Praegu juhivad nad koolitusbaase, ja ma loodan siiralt, et nad ei satu olukorda, mis eeldab otsuse langetamist.”
„Kui me oletaksime, härra... oletaksime, et Teist Asumit pole olemas, kuid seevastu on olemas teine teiesugune – teine mutant?”
„Kavatsused on liiga läbimõeldud, liiga ulatuslikud. Üksikisik kiirustaks rohkem. Ei, tegemist on terve maailmaga ja minu relv olete teie.”
Channis vastas silmade särades: „Olen saadud võimaluse üle rõõmus.”
Muul püüdis siiski kinni äkilise tundevoolu. Ta sõnas: „Nii, arvatavasti mõistate, et sooritate ainulaadse teo, mis väärib ainulaadset autasu – see ehk tõstab teid koguni minu järglaseks. Teil on õigus. Kuid teadke, et ka karistused on ainulaadsed. Minu meisterlikkus tunnete töötlemisel ei piirdu ainult lojaalsuse tekitamisega.”
Muula kitsastel huultel väreles sünge naeratus. Channis kargas õudusega oma toolilt.
Üheainsa hetke vältel oli Channist vallanud ääretu kurbus. See oli põhjustanud sellist kehalist valu, et tema meeli valdas väljakannatamatu piin, ja siis oli valu järele andnud. Jäi vaid vihahoog.
Muul sõnas: „Viha on kasutu – nii, te juba saategi tema üle võimust. Igal juhul ma märkan seda. Pidage siis meeles – selline asi võib olla palju mõjusam ja kestvam. Olen tapnud inimesi tunnete töötlemisega ja sellest veel julmem ei saa surm olla.”
*
Muul oli taas üksi. Ta laskis valgusel kustuda ja tema ees olev sein muutus jälle läbipaistvaks. Taevas oli must ja Galaktika tõusev täheparv laotas oma litreid kosmose sametisele sügavusele.
Terve see hägune udukogu koosnes lugematutest tähtedest, nii et üksteisesse sulandudes paistsid nad pelga valguspilvena.
Ja see kõik pidi kuuluma talle...
Jäänud on veel viimane asjatoimetus ja siis võib ta magama heita.
ESIMENE VAHEPALA
Teise Asumi täidesaatev nõukogu pidas istungit. Meile on selle liikmed pelgalt hääled. Praegusel hetkel pole vaja teada koosoleku täpset kohta ega kohalolijate isikuid.
Istungi üksikasjalik kommenteerimine on tegelikult võimatu, kui olukorda tahetakse mingilgi määral mõistetavaks teha, mida meil on täielik õigus eeldada.
Siin on meil tegemist psühholoogidega – ja mitte üksnes psühholoogidega. Võib-olla peaks neid nimetama psühholoogiliselt häälestunud teadlasteks. Teiste sõnadega on nad isikud, kelle teadusliku filosoofia alused erinevad täiesti kõigist tuntud suundadest. Selliste teadlaste „psühholoogial”, kelle aksioomid on tuletatud loodusteaduslike uurimismeetodite abil, on vaevalt midagi ühist PSÜHHOLOOGIAGA.
See seletus on sama hea, kui ma peaksin kirjeldama värve pimedale – olles ise sama pime kui mu vestluskaaslane.
Peab täpsustama, et need koos olevad meeled suutsid vaevata jälgida teiste tööd – mitte ainult üldteooriate abil, vaid nendes pika aja jooksul arendatud individuaalseid kohandumusi ära kasutades. Kõne sel moel, nagu meie seda tunneme, oli kasutu. Lausekatke tähendas lausa tüütavalt pikka sõnamulinat. Liigutus, näoilme – isegi teatud moel ajastatud paus – andsid suhtlusse oma osa.
Sel põhjusel võtan endale julguse tõlkida vabas vormis väikse osa nõupidamisest nendeks äärmiselt erialasteks sõnaühenditeks, milleta ei tule toime loodusteaduslikule filosoofiale kohandatud ajud, ehkki niimoodi võin minetada nüansid.
Üks „häältest” oli valitsev ja see kuulus indiviidile, keda kutsuti lihtsalt Esimeseks Rääkijaks.
Ta lausus: „Nüüd ilmselt pole enam kahtlustki, mis peatas Muula esimese ägeda rünnaku. Vaevalt viitab see juhtum... ütleme, meelepärasele olukorra kontrollile. Ilmselt oli Muul teada saamas meie asukohta Esimese Asumi niinimetatud psühholoogi kunstlikult ergastatud ajuenergia abil. See psühholoog tapeti just enne seda, kui ta hakkas oma avastusest rääkima Muulale. Mõrva põhjustanud sündmuste ahel oli täiesti juhuslik, hoolimata kõigist Kolmanda Etapi arvestustest. Ehk soovid jätkata?”
Ettepanek esitati kõnetooni muutes Viiendale Rääkijale, kelle jutt tundus halastamatuna: „On selge, et olukord lahendati viletsalt. Kahtlemata oleme täiesti kaitsetud massirünnaku puhul, eriti kui rünnakut juhib Muula-taoline vaimselt üleloomulike võimetega nähtus. Varsti pärast seda, kui ta alistas Esimese Asumi ja sai ülemvõimu Galaktikas, oli ta juba Trantoril, täpsemalt öeldes poole aasta pärast. Järgmise poole aasta jooksul oleks ta võinud meid leida ja siis oleksid meie väljavaated olnud