Teine Asum. Айзек Азимов
Читать онлайн книгу.
uks avanes raskelt kindrali lähenedes. Ta astus laiale pöördteele, mis kandis teda ülespoole. Ta tõusis selle hääletu liftiga aina kõrgemale ja viimaks seisis väikese lihtsa ukse ees, mis viis palee tornide kirkaimas helgis asuvasse Muula era- tuppa.
Uks avanes ...
Bail Channis oli noor ja pealegi pööramata, mis tähendas lihtsalt seda, et Muul polnud tema tunnete koostist muutnud. See oli jäänud täpselt selliseks, milliseks olid selle teinud tema sünnipära ja hiljem keskkond. Ja Bail Channisel polnud selle olukorra vastu midagi.
Ta oli natuke alla kolmekümne ja pealinna seltskonnas ääretult populaarne, mis polnud ka ime, sest ta oli hea välimusega ja teravmeelne. Ühtlasi oli ta intelligentne ja arukas, millega ta omakorda pälvis Muula soosingu. Ta oli eluga ülimalt rahul.
Nüüd juhtus esimest korda, et Muul soovis teda näha.
Ta kõndis mööda pikka sädelevat maanteed, mis viis otse käsnalumiiniumist tornide suunas. Seal oli kunagi resideerinud Kalgani asekuningas, kes oli valitsenud muistsete keisrite nimel. Hiljem asusid seal iseseisvad Kalgani vürstid, kes valitsesid iseenda nimel. Nüüd oli neist tornidest saanud Liidu Esimese Kodaniku residents. Tema valitses omaenda impeeriumi üle.
Channis ümises endamisi. Tal polnud vähimatki kahtlust, millega on tegemist. Teise Asumiga loomulikult! Selle kõikjale ulatuva tondiga, kes oli Muula sundinud piiramatust laienemispoliitikast taanduma pidevale ettevaatlikkusele. Ametlikult nimetati seda kindlustamiseks.
Nüüd liikus aga kuulujutte – kes suudaks neid peatada –, et Muul kavatseb jälle sõdima hakata. Et Muul oli saanud teada Teise Asumi asukoha ja kavandab rünnakut. Et Muul oli teinud lepingu Teise Asumiga ja jaganud Galaktika. Et Muul on jõudnud arusaamisele, et Teist Asumit pole olemas, ja otsustanud kogu Galaktika oma kontrolli alla võtta.
On mõttetu ümber jutustada kõike, mida võis kuulda ooteruumides. Pealegi ei liikunud sellised jutud esimest korda. Kuid nüüd tundus neil olevat rohkem põhja all ja nad panid kihama kõik vabad, tegevust ihkavad meeled, kes puhkevad õitsele võitluses, sõjajuhtumites ja poliitilises segaduses, ning närbuvad rahuolukorras.
Bail Channis oli üks neist. Teda ei hirmutanud salapärane Teine Asum. Tegelikult ei kartnud ta isegi Muula, ta koguni hooples kartmatusega. Võib-olla mõned, kelle meelest noorus ja edu ei sobi kokku, olid oodanud päeva, millal see rõõmsameelne naistemees, kes heitis avalikult nalja Muula väljanägemise ja eraklikkuse üle, kutsutakse lõpuks aru andma. Keegi ei söandanud Channise naljatlemisega kaasa minna ja vähesed julgesid naerda, aga kuna temaga midagi ei juhtunud, siis tema maine muudkui kasvas.
Channis mõtles sõnu viisile, mida ta ümises. Tühiseid sõnu, mille refrään kõlas: „Teine Asum ähvardab kõike loodut ja inimkonda.”
Channis oli jõudnud paleesse.
Tohutu sile uks avanes raskelt tema lähenedes. Ta astus laiale pöördteele, mis kandis teda ülespoole. Ta tõusis selle hääletu liftiga aina kõrgemale ja viimaks seisis väikese lihtsa ukse ees, mis viis palee tornide kirkaimas helgis asuvasse Muula eratuppa.
Uks avanes...
Mees, kellel polnud muud nime kui Muul ega muud tiitlit kui Esimene Kodanik, heitis seina kaudu ainitisi pilke silmapiiril olevale muretule ja uhkeldavale linnale.
Tihenevas hämaruses hakkasid vilkuma tähed ja ilmselt polnud nende hulgas ühtki, kes poleks olnud temaga vasallsuhetes.
Sellele mõeldes vilksatas kibe naeratus tema näol. Vähesed olid näinud meest, kelle vasallid nad olid.
Teda, Muula, polnud ilma pilketa võimalik vaadata. Vaevalt viiskümmend neli kilo kaaluv keha oli end venitanud saja seitsmekümne kahe sentimeetri pikkuseks. Tema jäsemed ulatusid kondisest kehast välja nagu luised kõrred. Kitsast nägu varjutas jäme kongnina, mis ulatus seitsme sentimeetrini.
Ainult silmad ei olnud kooskõlas selle grotesksusega, mida kutsuti Muulaks. Nende õrnuses, mis tundus Galaktika suurima vallutaja puhul lausa veider, peegeldus nukrameelsus. Täielikult ei kadunud see kunagi.
Linn pakkus kõiki neid lõbusid, mida vähegi võis leida luksusliku maailma luksuslikust pealinnast. Muul oleks võinud oma pealinna rajada Asumisse, mis oli olnud tema seni alistatud vaenlastest võimsaim, kuid see jäi kaugele Galaktika äärele. Kalgan, mis asus rohkem keskel ja millel olid pikad traditsioonid aadli lõbustuspaigana, sobis tema eesmärkidega paremini – strateegiliselt.
Kuid selles lõbutsemises, millele lisandus enneolematu jõukus, ta rahu ei leidnud.
Teda kardeti ja temale kuuletuti ning teda võib-olla isegi austati – piisava vahemaa tagant. Halvakspanuta suhtusid temasse ainult need, keda ta oli pööranud. Kunstlik lojaalsus polnud aga midagi väärt. Muul oleks võinud võtta endale tiitleid, peale sundida tseremooniaid ja välja mõelda keerukaid formaalsusi, kuid ka see poleks midagi muutnud. Parem – igal juhul mitte halvem – oli olla lihtsalt Esimene Kodanik ja end peita.
Siis aga tärkas temas tahtmine mässata, näidata end tugeva ja kõrgina. Galaktikas ei peaks olema kohta, kus ta tagasi lükataks. Viis aastat oli ta olnud siin Kalganil peidus selle lakkamatu, läbi kosmose ulatuva ebamäärase ähvarduse tõttu, mida põhjustas nähtamatu, kuulmatu, tundmatu Teine Asum. Ta oli kolmekümne kahe aastane. Niisiis mitte vana, kuid ta tundis end vanana. Olid tema vaimsed mutandi võimed millised tahes, kehaliselt oli ta nõrk.
Viimane kui üks täht! Iga täht, mida ta võis näha, ja iga täht, mida ta ei võinud näha –, kõik pidi kuuluma talle!
Kättemaks kõigile. Inimkonnale, kuhu ta ei kuulunud. Galaktikale, millele ta ei kõlvanud.
Pea kohal hakkas vilkuma sinakas signaallamp. Ta võis jälgida paleesse saabunud mehe liikumist ja ühtaegu, just nagu oleksid tema mutandi-aistingud selles lohutus hämaruses tugevnenud, tajus ta tunnete voogu puudutamas aju närvikiude.
Ta tundis saabuja vaevata ära. See oli Pritcher.
Kapten Pritcher kunagisest Asumist. Seesama kapten Pritcher, keda selle allakäinud riigi bürokraadid olid ignoreerinud. Seesama kapten Pritcher, kelle saamatud luurekatsetused ta oli nurjanud ja kelle tema, Muul, oli üles korjanud. Seesama kapten Pritcher, kellest ta oli teinud koloneli ja seejärel kindrali ja kelle tegevusväljaks oli nüüd tänu temale kogu Galaktika.
Kunagi oli kindral Pritcher olnud raudkõva mässaja, aga nüüd oli ta täiesti lojaalne. Ja kõigest hoolimata polnud tema lojaalsuse põhjuseks kasu või tänu. See lojaalsus polnud teenitud vastukink, see oli lojaalsus ainult tänu pööramisele.
Muul teadis küll, et see kuulekus ja kiindumus on vaid pealiskiht, mille varju jäid Han Pritcheri tundeelu tõusud ja mõõnad. Pealiskihi oli ta ise viis aastat tagasi tekitanud. Selle all peitusid paindumatu individuaalsuse, ülemvõimule allumatuse ja idealismi säilmed, mida isegi tema ei suutnud enam hästi tabada.
Uks Muula taga avanes ja ta pöördus ümber. Läbipaistev sein muutus tumedaks ja purpurne õhtuhämarus loovutas koha aatomijõu säravale valgusele.
Han Pritcher istus pakutud toolile. Muula eravastuvõttudel ei tehtud kummardusi, ei põlvitatud ega ilmutatud muid austusavaldusi. Muul oli lihtsalt Esimene Kodanik. Teda kutsuti härraks. Tema juuresolekul tohtis istuda ja vajadusel võis tema poole olla seljaga.
Han Pritcheri meelest viitas see kõik mehelikule kindlusele ja eneseteadlikule jõule. See äratas temas rahulolu.
Muul ütles: „Sain lõpliku raporti eile. Pean tunnistama, et mingil määral see masendas mind, Pritcher.”
Kindrali kulmud tõmbusid kokku. „Jah, võib arvata. Kuid milliseid muid järeldusi oleksin ma saanud teha? Härra, Teist Asumit lihtsalt pole olemas.”
Muul mõtles ja raputas siis aeglaselt pead. „Aga Ebling Misi tunnistus? Me ei saa sellest mööda, et Ebling Mis tõestas Teise Asumi olemasolu.”
Selles polnud midagi uut. Pritcher vastas otsekoheselt: „Ebling Mis võis küll olla Asumi suurim psühholoog, kuid Hari Seldo- niga võrreldes oli