1. peatükk

      Pangarööv. Pantvangikriis. Püstolipauk. Trepikoda täis politseinikke, kes on valmis korterisse tungima. Siia oli väga lihtne sattuda, palju lihtsam, kui võiks ehk arvata. Tarvis läks ühtainsat tõeliselt, tõeliselt halba mõtet.

      See lugu räägib paljustki, aga kõige rohkem idiootidest. Seetõttu tuleb nüüd kohe öelda, et alati on väga lihtne teisi inimesi idiootideks tembeldada, aga ainult siis, kui juhtub meelest ära minema, et inimene olla on peaaegu alati idiootselt raske. Eriti kui on teisi inimesi, kelle jaoks üritatakse olla enamvähem hea inimene.

      Sest nüüdsel ajal oodatakse igaühelt alalõpmata nii arusaamatult palju. Töö ja elukoht peab olema ja makse peab maksma ja puhas aluspesu peab seljas olema ja selle kuramuse wifi salasõna peab peas olema. Mõnel meist ei õnnestugi iial kaose üle kontrolli saavutada, nii me elu lihtsalt kulgeb, maakera tormab kaks miljonit kilomeetrit tunnis läbi maailmaruumi ja meie vappume paanikas selle pinnal ringi nagu unustatud sokid. Meie süda on nagu seep, mis libiseb meil käest niipea, kui end hetkeks lõdvaks laseme, see laperdab minema ja armub ja puruneb, nii kuidas juhtub. Me ei kontrolli seda. Nii me õpimegi teesklema, pidevalt, nii tööl kui abielus kui oma lastega ja kõige muuga. Teesklema, et me oleme normaalsed haritud inimesed, mõistame, mida tähendavad „annuiteet” ja „inflatsioonitempo”. Et me teame, kuidas peab seksima. Tõde on see, et me teame seksist sama palju kui USB-juhtmetest, ja nende väikeste jubinatega peame iga jumala kord neli korda katsetama. (Valepidi, valepidi, valepidi, NÜÜD läks sisse!) Me teeskleme, et oleme head lapsevanemad, kuigi ainus, mida me tegelikult teeme, on see, et anname lastele süüa ja riideid ja teada oma jäiga seisukoha, kui nad panevad maast leitud nätsu suhu. Ükskord oli meil akvaarium ja kõik kalad surid ära ja tegelikult me ei teagi lastest nagu rohkem kui kaladest, nii et see vastutus tekitab meis igal hommikul kabuhirmu. Meil pole plaani, me üritame lihtsalt päevaga toime tulla, sest homme on juba uus päev.

      Mõnikord on meil valus, nii kohutavalt valus, ja ainuüksi seetõttu, et meie nahk ei tundu olevat meie oma. Mõnikord läheme paanikasse, sest arved on vaja ära maksta ja me peame olema täiskasvanud ega tea õieti, kuidas, sest täiskasvanu olemisega on nii jube masendavalt lihtne puusse panna.

      Sest kõik armastavad kedagi ja kõigil, kes kedagi armastavad, on olnud mõned meeleheitel ööd, kus nad ei saanud sõba silmale ja üritasid välja mõelda, kuidas oleks võimalik ka edaspidi inimene olla. Mõnikord paneb see meid tegema asju, mis tagantjärele näivad arusaamatud, aga mis just sel hetkel tundusid ainsa pääseteena.

      Üksainus tõeliselt halb mõte. Muud polegi tarvis.

      Ühel hommikul läks näiteks üks kolmekümne üheksa aastane inimene kodunt välja, püstol käes, ja nii tagantjärele vaadates oli see tõesti hämmastavalt idiootlik. Sest see on lugu pantvangikriisist, kuigi nii polnud mõeldud. Või tähendab, mõeldud oli nii, et sellest saab lugu, aga polnud mõeldud, et sellest saab pantvangikriis. Plaanis oli toime panna pangarööv. Kuid siis juhtus nii, et kõik läks nässu, pangaröövidega võib sedasi juhtuda. Niisiis, kolmekümne üheksa aastane röövel põgenes, aga tal polnud põgenemisplaani, ja põgenemisplaanidega on täpselt nii, nagu röövli ema alati ütles, kui röövel unustas väiksest peast jääkuubikud ja sidrunilõigud kööki ja pidi neile järele jooksma: „Kui pea ei jaga, siis peavad jalad jagama!” (Tuleks mainida, et oma surmahetkel koosnes röövli ema nii suures osas džinntoonikust, et plahvatusohu hirmus ei juletud teda kremeerida, aga elutarkust oskas ta jagada sellegipoolest.) Pärast pangaröövi, millest ei saanud pangaröövi, tuli muidugi politsei ja siis jooksis röövel tulistjalu kõnniteele ja üle tänava ja otse esimesest ettejuhtuvast uksest sisse. Võib-olla on pisut julm röövlit ainult seetõttu idioodiks nimetada, aga … no tead küll. Geniaalne see mõte igatahes polnud. Uks viis nimelt trepikotta, kust polnud muid väljapääse, nii et röövlil ei jäänud muud üle kui ülespoole joosta.

      Tuleb arvestada, et röövlil oli täiesti normaalne kolmekümne üheksa aastase füüsiline vorm. Niisiis polnud röövel sugugi mingi suurlinnakolmekümne -üheksa-aastane, kes lahendab oma keskeakriise, ostes hirmkalleid jalgrattapükse ja ujumismütse, sest tal on hinges must auk, mis õgib Instagrami pilte, vaid pigem seda sorti kolmekümne üheksa aastane, kes tarbib iga päev juustu ja nisujahu sellisel määral, mida puhtalt meditsiinilises mõttes võiks liigitada pigem appikarjeks kui toitumiseks. Röövel jõudis niisiis kõige ülemisele korrusele, igasugused näärmed pärani ja hingamine selline, mida seostaks normaaljuhul ainult sihukeste klubidega, mis nõuavad sisselaskmiseks läbi ukseprao salasõna. Võimalus politsei käest pääseda oli selleks hetkeks pehmelt öeldes olematu.

      Kuid juhuslikult vaatas röövel just siis tagasi ja avastas, et ühe korteri uks on lahti. See korter juhtus olema parajasti müügil ja sees toimus parajasti korteri esitlus potentsiaalsetele ostjatele. Sinna röövel siis sisse koperdaski, hingeldades ja higisena, püstol laskevalmis, ja nii sai alguse pantvangikriis.

      Ning jah, siis läks, nagu läks. Politsei piiras hoone sisse, ajakirjanikud ilmusid kohale, telekas näidati. Kõik kestis mõne tunni. Siis andis röövel muidugi alla. Muud valikut ju polnud. Nii et kõik kaheksa inimest, keda pantvangis hoiti, seitse klienti ja üks maakler, pääsesid vabaks. Paar minutit hiljem tungis korterisse politsei. Kuid siis oli see tühi.

      Keegi ei tea, kuhu röövel kadus.

      Ega sa tegelikult ei peagi praegu rohkem ette teadma. Nüüd algab lugu.

      2. peatükk

      Kümme aastat tagasi seisis ühel sillal üks mees. See lugu ei räägi sellest mehest. Tähendab, sa ei pea praegu temale mõtlema. Nojah, nüüd sa muudkui mõtledki temale, see on sama, kui ütleks „ära mõtle küpsistele”, ja nüüd mõtled sa küpsistele. Ära mõtle küpsistele!

      Sa pead ainult teadma, et kümme aastat tagasi seisis ühel sillal üks mees. Sillapiirde otsas, kõrgel vee kohal, oma elu lõpus. Ära nüüd sellele rohkem mõtle. Mõtle millelegi meeldivamale.

      Mõtle küpsistele.

      3. peatükk

      On aasta eelviimane päev ühes mitte kuigi suures linnas. Politseijaoskonna ülekuulamisruumis istuvad üks politseinik ja üks kinnisvaramaakler. Politseinik paistab olevat nii kahekümneaastane, kuid on ilmselt vanem, maakler paistab olevat natuke üle neljakümne, kuid on ilmselt noorem. Politseinikul on liiga väike vormisärk, maakleril on natuke liiga suur kostüümijakk. Maakler näib soovivat, et ta oleks sel hetkel kusagil mujal, politseinik näib pärast veerandtunnist vestlust samuti soovivat, et maakler oleks kusagil mujal. Kui maakler närviliselt naeratab ja suu lahti teeb, et midagi öelda,