Ärevil inimesed. Fredrik Backman
Читать онлайн книгу.
juhtus! Keegi teab ja valetab meile otse näkku! Kas nad ei saa aru, et kurjategija on praegu kusagil peidus ja voolab verest tühjaks? Mis kuradi moodi saab politseile valetada, samal ajal kui keegi SUREB?”
Kui ta hiljem arvuti taha istus, ei lausunud Jim sõnagi. Aga kui kohvitass vastu seina lendas, ei visanud seda Jack. Sest kuigi poeg oli maruvihane, et ta ei saanud kurjategija elu päästa, ja talle tegi tuska, et need kuradi stockholmlased tulevad kohe siia ja võtavad juurdluse ta käest ära, polnud see masendus isegi mitte võrreldav sellega, mida tundis Jim ise selle üle, et ei saanud teda aidata.
Pärast on mõlemad tükk aega vait. Vahivad algul teineteist ja seejärel kumbki oma klaviatuuri. Viimaks ütleb Jim: „Vabandust. Ma pühin ise ära. Ma ainult … Ma saan aru, et see ajab sind hulluks. Ma tahan ainult, et sa teaks, et see ajab … ka mind hulluks.”
Mõlemad on uurinud läbi iga sentimeetri korteriplaanil. Seal pole peidukohti, kusagile pole minna. Jack vaatab oma isa, seejärel kohvitassi jäänuseid oma selja taga, nõustub vaikselt. „Keegi pidi teda aitama. Siin on miski, mida me ei näe.”
Jim vahib ülekuulamistel tehtud märkmeid.
„Meie saame ainult anda endast parima, poja.”
Tööst on lihtsam rääkida, kui kõigest muust rääkimiseks jääb sõnadest puudu, aga need sõnad puudutavad muidugi mõlemat poolt korraga. Jack on mõelnud silla peale alates hetkest, kui pantvangikriis algas, sest parimatel öödel näeb ta ikka veel unes, et mees ei hüpanudki sillalt alla, et Jack päästis ta ära. Jim mõtleb samale sillale, pidevalt, sest oma halvimatel öödel näeb ta unes, et sealt hüppas alla hoopis Jack.
„Üks tunnistajatest valetab, või siis valetavad nad kõik. Keegi teab, kus kurjategija end varjab,” kordab Jack mehaaniliselt, rohkem iseendale.
Jim piidleb ta nimetissõrmi, mis lauaplaadi vastu taovad, nagu ta emal pärast rasket ööd haiglas või vanglas. Liiga palju aega on mööda läinud, et isa saaks pojalt küsida, kuidas too end tunneb, liiga palju, et poeg saaks selgitada. Praegu on vahemaa nende vahel liiga pikk, võib-olla nii jääbki.
Aga kui Jim end vaevaliselt toolist üles ajab, keskealise mehe ähkimis-sümfoonia saatel, et sein ära puhastada ja selle vastu visatud tassi killud kokku korjata, tõuseb Jack sama kärmesti püsti ja läheb kööki. Ta tuleb tagasi kahe uue tassiga. Mitte sellepärast, et Jack joob kohvi, vaid sellepärast, et ta mõistab, et mõnikord on isale tähtis, et ta ei peaks üksi jooma.
„Ma poleks pidanud su ülekuulamisse sekkuma, poja,” ütleb Jim vaikselt.
„Pole hullu, paps,” vastab Jack.
Kumbki ei mõtle seda tõsiselt. Me valetame neile, keda armastame. Nad kummarduvad taas klaviatuuri kohale, kirjutavad kõik tunnistajate ütlused puhtalt ümber, loevad need veel kord läbi, et juhtlõngu leida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.