Moskva, 1934. aasta detsember V. Giljarovski

      MOSKVAS

      Meie pooltühi rong peatus Jaroslavli vaksali pimeda välisplatvormi juures ning me väljusime väljakule⁴, möödudes käratsevatest voorimeestest, kes ründasid jõukaid reisijaid ega pidanud meid oma tähelepanu väärilisteks. Me hakkasime astuma, libisedes ja komistades, mööda lume all peituvaid konarusi, nägemata midagi jalge all ega ees. Tuuletu lumi sadas tihedate räitsakatena, läbi selle elava loori paistsid mingisugused heledamad laigud ning üksnes puutulbaga kokku põrgates võis kindlaks teha, et see on tänavavalgustuslatern, kuid see valgustas üksnes oma klaase, mida kattis märg lumi.

      Me kõndisime oma kastidega seljas. Mõnikord möödusid meist reisijad, kes olid jõudnud voorimehe võtta. Ent siis olid ka need läinud. Täielik vaikus, inimtühjus ja valge lumi, mis läheb üle tundmatuks ja nähtamatuks kauguseks. Me teame ainult, et meie retke sihtkohaks on Lefortovo ehk, nagu ütles meie juhtoinas, põline moskvalane, „Lafortovo”.

      „Näe, see on Rjazani vaksal!” osutas ta pika valgustamata hoone mustendavale siluetile, heleda ümmarguse laiguga ülalpool; see osutus kellaks, mis oli seestpoolt valgustatud ja näitas poolt kahte.

      Möödusime vaksalitest, ronisime üle hange ja kõndisime jälle kesk kitsaid põiktänavaid piki plankaedu, mida lahutasid puust majakesed ja tihedalt suletud väravad. Siin-seal kumasid väikestes akendes punakollaste täppidena ikoonilambid … Pilkasus, vaikus, sügav uni.

      Taamal lõi kell kaks korda – kell oli kaks!

      „See kostab Basmannajalt. Aga see on Olhovtsõ⁵ …” selgitas teejuht. Ja pistis äkki kirema: „Ki-ke-ri-kii!…”

      Me jahmusime: kas ta läks hulluks või?

      Aga tema kires veel …

      Ja äkki – kõigepealt ühest hoovist, siis aga ka naaberhoovidest hakkasid ärganud kuked talle vastama. Mitteõigeaegset kukelaulu imestavad koerad pistsid algul ehmunult, siis aga vihaselt lõugama. Olhovtsõ ärkas ellu. Siin-seal läksid aknad valgeks, siin-seal kolksusid hoovides riivid, uksed paukusid, kostsid imestunud hääled: „Mis imelugu see veel on! Kuked laulavad kell kaks öösel!”

      Mu sõber Kostja Tšernov kukkus koera kombel haukuma, ta oskas seda vahvasti, siis aga pistis hundi moodi ulguma. Me toetasime teda. Oli kuulda, kuidas koerad kette kõlksutavad ja marutsevad.

      Meie aga kõndisime juba rõõmsalt mööda Basmannajat, täiesti inimtühja ja samuti pimedat. Mõnikord koperdasime pehmesse lumme peitunud postide otsa. Järgmine plats. Suur latern valgustab meie kohal midagi aknalaadset, tumedate ja arusaamatute kujudega.

      „See on Razguljai⁶, aga see on nõid Bruce’i⁷ maja,” selgitas Kostja.

      Nõndaviisi võttis Moskva mind 1873. aasta oktoobris esimest korda vastu.

      LEFORTOVOST HAMOVNIKISSE

      Järgmisel päeval pärast Moskvasse saabumist pidin ma Lefortovost minema Hamovnikisse⁸, Tjoplõi põiktänavale⁹. Raha oli taskus kasinalt: kaks kahekümnekopikalist ja mõni vaskmünt. Aga ilm oli niisugune, et saabastest kahju. Jäätunud, puhastamata kõnniteed ja sulalumi suurtel munakatel. Talv ei olnud veel kanda kinnitanud.

      Gorohhovaja nurgal oli ainus voorimees, ätt, pleekinud ohja-jupiga vöötatud talupojavammuses, ruuge lambanahkse mütsiga, kust tutina turritas takutuust. Vatsakas karvane hobusetükk oli rakendatud saani ette – madal punutud kelk maadligi reisijaistmega ja eesotsa kinnitatud lauajupiga voorimehele istumiseks. Nöörist rakmed ja ohjad. Vöö vahel piits.

      „Taat, Hamovnikisse!”

      „Mis koht?”

      „Tjoplõi põik.”

      „Kakskümmend kopikat.”

      Minu meelest oli see väga kallis.

      „Kümme kopikat.”

      Tema meelest oli see väga odav. Ma hakkasin astuma. Ta liikus mulle järele.

      „Viimane sõna – viis altõnni¹⁰? Seisan priilt …”

      Kümne sammu pärast hakkab jälle: