Moskva ja moskvalased. Владимир Гиляровский
Читать онлайн книгу.
Pukis kiikus kutsar – seljas narmendav armjakk, peas tokerjas, takku välja ajav müts, põsk kinni seotud. Ta mutsutas, laksutas, sikutas nöörohjest eri masti, mitte kunagi puhastatud setukate paari nende hulgast, kellest tollal populaarne laulja Paša Bogatõrjov laulis kontsertidel kurblikku romanssi:
Olite kunagi teiegi traavlid
ja kutsareid uljaid tundsite …
Kaheksakümnendatel aastatel tuli Teatri väljaku neitsilikku puutumatust natukeseks ajaks rikkuda, ja vaat mis põhjusel.
Teatri väljak postkaardil, 1901.
Sputnik / TopFoto
Torusse vangistatud heledaveeline Neglinka13 jõgi muutus nigela kanalisatsiooni tõttu kloaagiks, Moskva jõkke voolav solk nakatas vett.
Ajapikku läks toru umbe, seda ei puhastatud kunagi ning pärast iga suuremat sadu uputas vesi tänavaid, väljakuid, Neglinnõi põigu majade alumisi korruseid.
Hiljem läks vesi ära, jättes tänavale haisva lämu ja täites keldri-korrused roisuga.
Sedasi möödus hulk aastaid, enne kui taibati põhjust uurida. Selgus, et pöördekohad (aga neid oli kaks: üks Väikese Teatri nurga all ja teine väljakul, skulptor Vitali kujudega purskkaevu all) olid linna heitmeist ummistunud.
Väljakut ümbritsevad maa-alused sood ei omanud nagu ennevanastigi väljapääsu. Neglinkat asuti ümber ehitama, avati selle võlvid. Tuli väljakusse mitu vaia lüüa.
Pandi paika kolm kõrget tulpa, veeti kohale kolmekümnepuudane malmramm, lasti läbi ploki alla – ja hakati laulma. Rahvas vooris väljakule kuulama.
Hei hoogu, haljas tammetüvi,
hei, lükka, läheb ise ju!…
Tööliste brigaadi jõul kerkib malmramm üles ja põrutab vaia pihta.
Mida rohkem rahvast koguneb, seda elavamad töölised on: nagu näitlejad armastavad nemadki laulda ja mängida arvukale publikule.
Eeslaulja elavneb – laulab sellest, mida näeb. Nüüd silmab ta paksu edevat emandat ning venitab kõrge falsetiga, sõnu raiudes:
Provval kleit on nõnna pikk,
sama pikk kui eilne …
Ja edasi tuleb midagi sihukest, et emand on valmis ilkumise ja hirnumise saatel maa alla vajuma. Aga esilaulik näeb juba kõvakübaraga dändit:
Valget särki kannab ta,
kuid jalas auklik püksipaar.
Ja publik hirnub ning rahvast tuleb aiva juurde. Brigaad hakkab ära väsima, kuid peremees nõuab: „Pingutage, poisid, andke veel!”
Eeslaulja saputab ennast ja põrutab uue hooga:
Hoovis peni kurjalt klähvib,
peremees tal’ vastu sähvib.
Stseen Anton Tšehhovi "Kajakast" Moskva Kunstiteatris, ca 1898.
SCRSS / TopFoto
Rahvas lõkerdab …
„Aidaa, poisid, sööma.”
„Hei hoogu” lauldi, tagudes vaiasid sellessesamasse kohta, kus nüüd kulgeb maa-alusesse peidetult metroo.
Linnaduumas tehti metroost ühtelugu juttu, kuid kuidagi ebakindlalt. Linnaisad ise tundsid, et varastamiste, pistisevõtmistega pannakse sihuke panama käima, et mitte mingeid kapitale ei jätku …
„Ainult varastatakse laiali, ei mingit tolku.”
Aga mingi papp rääkis jutluses:
„Pattude eest viiakse meid allilma.”
„Patused” jäid uskuma ja lõid kartma.
Pealegi olnuks tänapäevase tehnika asemel üksnes „Hei hoogu” abil raskevõitu kuskile jõuda.
HITROVKA
Hitrovo turg14 kerkis mu kujutlusse miskipärast Londonina, mida ma ei olnud kunagi näinud.
Londonit kujutasin ma alati ette Euroopa kõige udusema paigana, aga Hitrovo turg oli kahtlemata Moskva kõige hämusem paik.
Suur räämas kivimajadest ümbritsetud plats pealinna südames, Jauza jõe lähedal, paiknes nõos, kuhu jooksis kokku mitu põiktänavat nagu ojad sohu. Plats auras kogu aeg, eriti õhtupoole. Aga kui udutas või juhtusid pärast vihma ülevalt, põiktänava kõrguselt alla vaatama, valdas uustulnukat õud: pilv on maale laskunud! Kõnnid mööda uulitsat alla kihisevasse mädamülkasse.
Udus liikusid kaltsakate parved, vilksatasid tulukeste juures, mis olid sumedad nagu saunas. Toidumoona müüvad turunaised istusid seal rivis oma hiiglasuurte malmpottide või savipüttidega, milles oli sissetehtud liha või „koera rõõmuks“ kutsutud leemekeedujäätmed, söepannide kohal särisesid raudkastides rääsunud vorstid … Hitrovo „gurmaanid” armastasid jäänustega maiustada. „See oli ju püü!” matsutas keegi „endine”. Aga kes polnud peps, see sõi küpsetatud kartulit räästunud pekiga, põseliha, kurku, kopsu ja rullikeeratud lehmarupskeid ühes välja pesemata jäänud rohelise maosisuga – pugu, mida siin kutsuti püüks.
Aga ümberringi purskus auru alatasa avanevatest poodide ja kõrtside ustest ning see sulandus ühiseks uduks, mõistagi värskemaks ja selgemaks kui õhk kõrtsides ja öömajades, mida desinfitseeris üksnes mahorkasuits, kergelt mahendades higiste jalanartsude haisu, inimkehade lõhnu ja suust tulevat viinalehka.
Platsi ümbritsenud kahe- ja kolmekorruselised majad olid kõik täis selliseid vaesteöömaju, kus veetis öid ja sai ulualust kuni kümme tuhat inimest. Need majad teenisid omanikele tohutut kasumit. Iga öömajaline maksis öö eest viiekopikalise, aga „numbritoa” eest tuli välja käia kakskümmend kopikat. Alumiste, põrandast arssina kõrgusele tõstetud naride all olid pesad kahele inimesele; need olid eraldatud rippuva roguskiga. Kahe roguski vaheline ühe arssina kõrgune ja pooleteise arssina laiune ruum oligi „numbrituba”, kus inimestel ei olnud külje alla panna muud kui oma riideräbalad …
Otse vaksalitest tulid platsile sissesõitnud tööliste brigaadid ja seisid suure varikatuse alla, mis oli ekstra nende tarbeks ehitatud. Hommikuti ilmusid siia podrätsikud ja viisid palgatud brigaadid tööle. Pärast keskpäeva läks varikatusealune hitrovolaste ja parisnike käsutusse: viimased ostsid kokku kõike, mis ette juhtus. Oma seljariideid ja jalavarje müüvad vaesed võtsid need sealsamas ära ja said saabaste asemel jalga pastlad või kotad ning kehakatteks seitse põlve kantud vosmakud, kust ihu läbi paistis …
Maju, kus paiknesid ööbimiskohad, nimetati omanike perenime järgi: Bunini, Rumjantsevi, Stepanovi (hiljem Jarošenko) ja Romeiko (hiljem Kulakovi). Rumjantsevi majas oli kaks trahterit – Tapivang ja Siber – ning Jarošenko majas üks – Sunnitöö. Nimetused olid mõistagi mitteametlikud, kuid hitrovolaste seas käibel. Tapivangis käisid koos kodutud, kerjused ja parisnikud, Siberis aste kõrgemad tüübid – vargad, karmantsikud ja suured varastatud kraami kokkuostjad, ent kõigist ülemal oli Sunnitöö – ohjeldamatu ja joobnud kõlvatuse urgas, varaste ja ärakaranute börs. Siberist või vanglast naasnud obratnik ei pääsenud sellest kohast mööda. Kui saabunu oli tõesti kaelakohtuline, võeti teda siin aupaklikult vastu. Ta pandi kohemaid „töö peale”.
Politsei protokollid kinnitasid, et suurem osa Siberist põgenenud kriminaalkurjategijaid vahistati Moskvas just Hitrovkal.
Üheksateistkümnendal