Moskva ja moskvalased. Владимир Гиляровский
Читать онлайн книгу.
Hitrovo turgu valitsesid kaks kardavoid – Rudnikov ja Lohmatkin. Ainult nende puudaseid rusikaid kartsid masuurikad päriselt, aga õnnekütid olid mõlema võimuesindajaga sõbrajalal ning sunnitöölt naastes või vanglast põgenedes läksid esimese asjana neile kummardama. Kumbki neist tundis kõiki kurikaelu nägupidi, jõudes oma veerandsajandi pikkuse katkematu teenistusega neid tundma õppida. Ja ega nende eest polnudki võimalik peitu minna: nagunii oleksid omad ette kandnud, et vaat sellesse-ja-sellesse korterisse on see-ja-see tagasi tulnud.
Hitrovka valitseja seisab oma postil, imeb piipu ja näeb: seina veert mööda hiilib mingi kuju, varjates oma nägu.
„Purlak!” kõmistab kardavoi.
Ning kuju, kahmanud mütsi peast, astub ligi.
„Tere, Fedot Ivanovitš!”
„Kust tuled?”
„Nertšinskist. Alles eila jõudsin. Andke praegast andeks …”
„Vaata sa mul, Serjožka, püsi vagusi, muidu …”
„Kas me’s ei tea, egas me eilased. Omad inimesed …”
Aga kui eriti tähtsate asjade uurija V. F. Keiser küsis Rudnikovilt:
„On see tõsi, et sa tunned Hitrovkal nägupidi kõiki jooksus kurjategijaid ja ei arreteeri neid?”
„Just sellepärast ma olengi seal kakskümmend aastat oma postil seisnud, muidu ei seisaks päevagi, teevad otsa peale. Muidugi tunnen kõiki.”
Ning hitrovolased elasid sellise võimu all „rahus ja õnnes”.
Rudnikov oli ainulaadne tüüp.
Isagi ärakaranud sunnitöölised pidasid teda õiglaseks ning üksnes sellepärast teda ei tapetudki, ehkki arreteerimiste käigus sai korduvalt peksa ja haavata. Kuid teda ei haavatud mitte vihast, vaid ainult oma nahka päästes. Igaüks tegi oma tööd: üks püüdis ja hoidis kinni, teine aga varjas end ja põgenes. Selline on sunnitöölise loogika.
Hitrovka turu tööbörs (hoones) ja avalik söögimaja 1913. aastal.
Foto P. Pavlov, Sputnik / TopFoto
Kogu Hitrovo turg kartis Rudnikovi nagu tuld:
„Jääd vahele – võtab kinni!”
„Kästakse – leiab üles.”
Kahekümne aastaga, mis Rudnikov kaltsakate ja ärakaranute seas kardavoina teenis, kujunes tal välja iseäraline vaade kõigele:
„Noh, sunnitööline … Noh, varas … kerjus … hulgus … Kah inimesed, igaüks tahab elada. Aga kuidas? Mina üksi nende kõigi vastu. Mismoodi saaks neid kõiki kinni nabida? Ühe saad kätte – teised jooksevad kohale … Elama peab!”
Oma rännakutel linna mülkais ja kuritegude alal reporteritööd tehes trehvasin ma Rudnikovi mitut puhku ning imestasin alati tema oskust leida jälge seal, kus ei paista justkui midagi olevat. Meenub üks iseloomulik kohtumine temaga.
Olin koos oma sõbra, näitleja Vasja Grigorjeviga vihmasel septembriõhtul tuttavate pool Pokrovski bulvaril. Kella üheteist paiku öösel asutasime minekule ja siis selgus, et Grigorjevil on tema suvepalitu nagist kadunud. Jälgede järgi selgus, et varas oli lahtisest aknast sisse roninud, end riidesse pannud ja ukse kaudu lahkunud.
„Naabrite töö … Hitrovolt. See on meil juba teada värk. Aken ununes lahti!” ütles vana köögikata.
Vasjal on nutt varuks – palitu ju uus! Ma lohutan teda: „Kui hitrovolased, leiame üles.”
Jätsime pererahvaga hüvasti ja seadsime sammud Mjasnitskaja linnajao 3. politseijaoskonda. Vana vuntsiline pristav polkovnik Šidlovski tavatses jaoskonnas südaööni istuda; me leidsime ta eest ja rääkisime oma murest.
„Kui meie poiste töö, siis saame kohe kätte. Kutsutagu Rudnikov, tema on valves!”
Ilmus hiiglasekasvu atleet, hallide vuntside ja piraka arbuusi mõõtu rusikatega. Jutustasime talle üksikasjalikult palitu vargusest.
„Meie poiste töö! Kohe otsime üles … Tulete ehk minuga kaasa, nemad aga oodaku siin. Kas tunnete palitu ära?”
Vasja jäi ootama, aga meie läksime Hitrovole Buninite majja. Rudnikov kutsus kojamehe välja, nad sosistasid väheke.
„Noh, ei ole siit miskit võtta. Lähme edasi!”
Pilkasus. Pori. Ainult Sunnitöö akendest immitses läbi nõgiste aknaklaaside punakat valgust ning ühtelugu avanevast uksest tuli auru.
Jõudsime Rumjantsevi maja hoovi ning läksime otse teisele korrusele, sissepääsu juurest vasakut kätt esimesest uksest sisse.
„Kakskend kuus!”15 hüüdis keegi ning kogu öömaja lõi kihama.
Kaugemas nurgas läks aken lahti ning üksteise järel kostis kolm valju põmakat, nagu kukkunuks plekk-katus sisse.
„Sunnitöö teeb vehkat,”selgitas Rudnikov mulle ja hüüdis üle kogu kasarmu: „Ärge kartke, saadanad! Ma olen üksi, ei võta kedagi, tulin niisama …”
„Mis sa muidupärast hirmutad!” solvus punapea, soldati moega jõmmkärakas, kes oli valmistunud hüppama aknast välja juurdeehitise katusele.
„Aga ma taon sul larhvi üles, Stjopka!”
„Mille eest siis, Fedot Ivanovitš?”
„Aga selle eest, et ma keelasin sul siin mu juures Hitrovol tolmutada. Kola kus tahad, aga mind ära alt vea. Sind otsitakse … Teine põgenemine. Ma ei luba sul siin!…”
„Ma lähe n… Maruhha, näe, meelitas ära!” Ja pilgutas siniseks löödud silmaga naisterahvale.
„K-kao siit! Et ma sind ei näeks! Aga kes aknasse kargas? Juurikatoi? Hei, Purlak, vasta!”
Vaikus.
„Kes? Ma küsin! Miks sa vait oled? Olen ma sulle nuhk või? Noh, kas Juurikatoi? Räägi! Ma nägin ju tema kiipjalga.”
Purlak vaikib. Rudnikov võtab hoogu ja lajatab talle valusa plitaka.
End põrandalt püsti ajades räägib Purlak läbi pisarate:
„Küsind siis kohe niiviisi. Muidu jorutab … Juurikatoi, noh!”
„Kurat temaga! Juhtud nägema, ütle talle, et võtan kinni. Tehku siit varvast. Veate alt, saadanad. Saadavad otsima – võtan igatahes kinni. Kui ei küsita – teie õnn, ööbige. Ma ei tulnud selle pärast. Jookse üles, ütle omadele, lollidele, et ärgu akendest hüpaku, kukuvad kolmandalt korruselt surnuks ju! Ma lähen üles, on ta kodus?”
„Küllap põõnab!”
Sisenesime ühte kolmanda korruse öömajadest. Seal sama lugu: aken läks lahti ning vilksatanud kuju haihtus õhku. Seda magalat polnud Purlak veel hoiatada jõudnud.
Jooksin lahtise akna juurde. Minu ees haigutas hoovisügavik ning mingisugune kuju hiilis seina äärt mööda. Rudnikov vaatas alla.
„Aga see on ju Stjopka Siuhkin! Selle eest Siuhkiniks ristitigi, et on mihkel katustel siuhkama. Tema?”
„Vaska Tšurkini vend, Pott, mitte Siuhkin,” kostis naride alt ülimadal bass.
„Noh, temap see ongi, Siuhkin. Aga see oled sina, Lavrov? Roni õige välja, näita end härrale.”
„Tema on meie ülemdiakon,” ütles Rudnikov minu poole pöördudes.
Nari alt ronis välja paljasjalgne mees määrdunud lühikeste