Havanna. Subtroopiline deliirium. Mark Kurlansky
Читать онлайн книгу.
üksluistest hallidest või roostetriibulistest, türkiissinistest ja kõdunevatest roosadest majadest, mis meenutavad liiga kauaks õue jäetud sünnipäevatorte. Ühelt küljelt teisele tuigerdav takso toimetab teid üllatavalt lühikese aja jooksul – eeldusel, et tegemist on uuema ja parema tervise juures oleva autoga – mööda ookeanikaldal kulgeva Malecóni-nimelise tee lookeid otse Havanna kesklinna, jõudes pärale sellise kiirusega, et on raske uskuda end kahe miljoni elanikuga linnas viibivat.
Sinine ja tühi ookean on näha peaaegu kõigist paigust linnas. Paate, eriti lõbusõidupaate, aga ka kalapaate tabab pilk väga harva. See näib ebaloomulikuna, sest otse loomulikult on meres kala. Kaldalt on näha Hemingwayd paelunud marliini püügiala, kalarikka Golfi hoovuse tumedat triipu. Mehed ja poisid seisavad kala püüdes lainemurdja servas. Mõnikord ulbivad nad suurema saagi nimel sisekummidega pisut kaugemale. Selle eest ootab neid pargo, kohalik suur riffahven. Hemingway kasutas pargo’st rääkides kala ameerikapärast nimetust ja väitis, et seda saab püüda sadamat valvava Morro kindluse lähedal asuvatelt kaljudelt. Kohalikud kasutavad selle püüdmisel söödana võrku sattunud prügikala või kalmaare. Aga siin on esindatud ka paljud teised Kariibi meres elavad, enamasti veealustel kaljudel toitu otsivad kalaliigid, kellest paljud kannavad kentsakaid rahvapäraseid nimetusi, näiteks pez perro, koera näoga kala, tobeda välimusega eenduvate esihammastega peletis.
Aga paatidest kala ei püüta. Isegi linnaga piirnevas Cojímaris, Havanna „kalurikülas“, ei taba pilk ainsatki paatining vähesed allesjäänud kalurid on vanapoolsed, nad ei käi enam kala püüdmas, kuid on tulvil mälestusi, mõnikord kalalkäikudest koos Hemingwayga. Sellist paatide puudumist saab põhjendada erinevate asjaoludega, alates kütusenappusest ja lõpetades teooriaga, mille kohaselt kõik kasutuskõlblikud paadid on Floridasse seilanud. Ja tegelik põhjus ongi tõenäoliselt seotud Florida lähedusega, kuna Kuuba lõunakaldal on tegutsev kalalaevastik täiesti olemas, ehkki kala asemel keskendutakse seal ennekõike homaarile ja koorikloomadele.
Alates 1959. aasta Kuuba revolutsioonist ja sellele 1960. aastal järgnenud USA kaubandusembargost pole erilist meritsi liikumist Havannasse ja Havannast enam toimunud. Isegi ajal, mil Kuuba ja Nõukogude Liidu vahel olid tihedad sidemed ja Ida-Euroopast saabusid korrapärased tarned, polnud liikumist kunagise sagimise taastumiseks iialgi piisavalt.
Tegelikult sai Havanna lahest sumbunud ja rüve paik ja kuni 1980ndate aastate keskpaigani, mil Kuuba sai Ühinenud Rahvaste Organisatsioonilt raha sadamapiirkonna puhastamiseks, voolasid selle vetesse nii jõgedest kui ka reoveekaevudest pärit tohutud heitveekogused. Saastamisel andsid oma osa lahe idakaldal asuvad tapamajad, pärmivabrik, kaks viinavabrikut, parkalitöökoda ja Regla naftatöötlemistehas. Ka Havanna lahes kolm aastakümmet kestnud puhastustööd pole selle kasutamisele kuidagi kaasa aidanud. Tegelikult kasutatakse sadamat 1991. aastal aset leidnud Nõukogude Liidu lagunemise järel veelgi vähem.
Olukord võib siiski muutumas olla. Niipea kui president Barack Obama oli 2015. aastal teada andnud suhete soojendamisest Kuubaga, hakkasid Ameerika ettevõtjad vaatamata sellele, et kaubandusembargot pole ikka veel lõpetatud, visandama plaane laevaühenduse loomiseks Kuubaga. Ometi pole loota, et vana sadam ja rannikuäärsed kvartalid veel kunagi endiseks saaksid. Kui elu ka peaks sadamas taas kihama hakkama, saab sellest kaubasadama asemel tõenäoliselt turismisadam.
Legend, mille kohaselt oli kunagi tegemist Kariibi mere kõige parema sadamakohaga, mis andis ühtlasi tõuke Havanna rajamiseks, on praeguseks veidi aegunud. Väiksemate laevade päevil pakkus sügava vee ja kitsa sissepääsuga sadam – see on umbes kilomeetri ulatuses vaid kolmesaja meetri laiune – nii kaitsmise kui ründamise seisukohast suuri sõjalisi eeliseid. Laevastikku takistada üritav ründaja pidi üksnes sadama sissepääsu juures laeva uputama ja keegi ei saanud enam sisse ega välja. Sadam pakub endiselt ideaalset tormivarju orkaani korral, kuid pole nüüdisaegsete laevade jaoks piisavalt sügav ja linnast läände ehitatakse juba suuremat süvaveesadamat. Vana sadama sissepääs on liiga kitsas, ja kuigi Regla on endiselt sobiv paik kaupade toimetamiseks Kuuba idaossa, on Habana Vieja poolses küljes asuvad tänavad kaupade autoga vedamiseks liialt kitsad.
•
Just Habana Vieja kitsastel rahvarohketel tänavatel, sealses piiratud ruumis minu film noir’i tegevus toimukski. Valgus on siin nii tuline, et mõjub valgena, ja see muudab omakorda varjud väga tumedaks. See troopiline linn ehitati eesmärgiga võimalikult palju varju pakkuda ja kitsad tänavad on sisuliselt pimedad. Tegelikult on Habana Vieja tänavad sedavõrd kitsad, et veel hiljuti riputati päikese eest kaitsmiseks nende kohale ühest tänavaservast teise ulatuvaid varikatuseid.
Varikatused O’Reilly tänaval Habana Viejas pakkusid poekülastajatele varju. 1871
Kuid Havanna mustvalgena kujutamiseks on teisigi põhjuseid. USA embargo tõttu on puudunud pikka aega värvifilm ja selle töötlemise võimalused, niisiis tegid riigi juhtivad fotograafid, teiste seas Raúl Corrales ja Alberto Korda, üksnes mustvalgeid ülesvõtteid. (Korda, tõeline habanero, kes sai kuulsaks oma mustvalge portreefotoga Che Guevarast, ütles, et temast sai fotograaf soovist naistega tutvuda.)
Ka üks parimatest Havanna romaanidest mõjub otsekui film noir. Värvid ei tule Alejo Carpentier’ „El acosot“ („Tagaajamine“) lugedes mõttessegi. Tõsiasi, et linn loeb üheks suureks habanero’ks Carpentier’d, kes sündis Šveitsis prantslasest isa ja venelannast ema lapsena, suri Pariisis ning rääkis hispaania keelt prantsuse aktsendiga, on otsene tõend Havanna asukate avatusest välismaalaste suhtes. Suurem osa habanero’dest ei oska isegi kahtlustada, et ta pole siin sündinud.
„Tagaajamise“ tegevus toimub 1950ndatel aastatel, Fulgencio Batista diktatuuri ajal, ning on lugu poliitaktivistist, kellele salapolitsei agendid Havannas jahti peavad. Tegemist on ühega mitmest Carpentier’ romaanist, mis ajendasid kolumblasest Gabriel García Márquezt ja teisi Ladina-Ameerika kirjanikke pöörduma niinimetatud maagilise realismi poole. Kuid vaatamata raamatu maagilisele õhkkonnale toimub selle tegevus Havanna tänavatel ja niisiis on see tulvil julget realismi. See annab edasi seda, milline linn välja näeb, milline on selle õhustik ja ennekõike lõhnad. Aeg-ajalt esinevad siiski ka mõned vihjed värvidele: „Mees järgnes majadele mäkerdatud värvidele ja liikus edasi, ookerkollaste juurest tuhakarva hallide, rohelise juurest mooruspuumustjate toonide juurde, möödudes uksekaarest, mille kohal rippus purunenud vapp, jõudes järgmiseni, mida ehtisid määrdunud küllusesarved“. Ja just selline ongi Havanna alati olnud: ehitud, ent korratu, meenutades raseerimata meest narmendavas sabakuues.
Ehk vihjab film noir’ile raamatu süžeeliin või tõsiasi, et tegevus toimub peamiselt öösel, jättes mulje, otsekui leiaks jaht aset mustvalges linnas. Havanna tõelist olemust tabas Carpentier 1970. aastal avaldatud raamatus „La Ciudad de las Columnas“ („Sammaste linn“): „Vana linn … on varjude linn, üles ehitatud varjudest“. Havanna ehitajateks, selle varjude maailma loojateks olid kuumal maal varju otsivad eurooplased.
„Tagaajamises“ võimendab pimedus lõhnataju. Nagu kõik troopilised linnad on ka Havanna täidetud magusate, hapukate ja kirbete lõhnadega, millest paljud on ebameeldivad. Abi oleks prügi sagedasemast äraveost, kuid ninna jäävad ka muud lõhnad. Carpentier kirjutas „vaeste köökide lehast“. Ta mainis koguni „termiitidest järatud paberi lõhna“. Tuhnige linna vanima väljaku Plaza de Armase lettidel seisvates vanades, kasutatud ja pisut narmendavate lehtedega raamatutes ja teiegi saate seda lõhna tundma.
Mitte keegi ei suudaks linna selle lehale vaatamata südamest armastamata sellest niivõrd üksikasjalikult kirjutada, nagu seda teeb Carpentier. Nagu Nelson Algren kunagi Chicago kohta kirjutas: „Enne millegi kohta vingu üles võtmise õiguse ärateenimist peate seda kõigepealt veidi aega armastama.“ „Tagaajamine“ oli Carpentier’ kummardus pimedale ja tahumatule linnale.
Mustvalge Havanna on inimeste mällu sööbinud ka Walker Evansi fotodelt. Isegi Carpentier viitab ühele neist oma „Tagaajamises“. Evans viibis Kuubal aastal 1932 või 1933 seoses tellimusega illustreerida raamatut, mis jäigi ilmumata ja kandis pealkirja „The Crime