Havanna. Subtroopiline deliirium. Mark Kurlansky
Читать онлайн книгу.
vaid üksnes tänavaid, mis on täis lootusetult lõhkirebitud maailmas head nägu teha üritavaid inimesi.
Linna on ka ehtsate film noir’ide võtteplatsina kasutatud; heaks näiteks on 1959. aastal valminud mustvalge ekraniseering 1958. aastal ilmunud raamatust „Meie mees Havannas“. Tõsiasi, et raamatu autor Graham Greene kirjutas ka filmistsenaariumi, teeb sellest ühe neist haruldastest ekraniseeringutest, mis linateosele aluseks olnud raamatule au teeb.
Lugu räägib Briti päritolu tolmuimejate müügimehest, kes veenab Briti salaluuret, et tolmuimejate joonised kujutavad hoopis Kuuba mägedes asuvaid relvasüsteeme. Ta kavatseb panna britid endale maksma, et saadud raha eest oma tütar Šveitsi erakooli saata. Võib ju väita, et lugu on film noir’i jaoks liiga koomiline. Fidel Castro, kes võttemeeskonnale Havannas filmimiseks loa andis, kaebas, et linateos näitas Batista julgeolekutöötajaid liiga heas valguses. Aga lool on ka tumedam pool, mis keskendub piinata armastavale salapolitsei agendile, kel on inimnahast portsigar, ja selles on stseene, mis kujutavad inimeste mahalaskmist tänavatel – laskudega kaasnevad dramaatilised valgussähvatused pimeduses. Põhimõtteliselt on Greene’i raamat komöödia, kuid romaanist võetud lauset kasutades „jätab keegi alati tragöödia toimumispaika vedelema banaanikoore“.
Esialgu pidi lugu toimuma 1938. aastal Eestis, kuid autor mõistis, et okupatsioon oleks spioonikomöödiale ehk liiga sünget tausta pakkunud. Hiljem otsustas kirjanik, et komöödia tegevus toimub „fantastilises Havannas“, kesk „külma sõjaga kaasnevaid absurdsusi“. Ta põhjendas seda nii: „Sest kes suudaks läänemaailma kapitalismi püsimajäämises olulist eesmärki näha?“ Aga nagu Castro mainis, polnud kuubalaste endi jaoks Batista diktatuuris midagi naljakat. Ameeriklaste organiseeritud kuritegevusega tihedat koostööd tegevat mõrvarlikku kleptokraatiat iseloomustasid samaaegselt nii armetu vaesus kui ka sädelev rikkus. Välismaalaste mälestustes on toonane Havanna otsekui romantiline bordell, kus ilusad inimesed elegantselt riides käisid ja kuulsates ööklubides head muusikat kuulasid. Aga habanero’d mäletavad seda terroriajastuna, kus süütuid, koguni kangelaslikke inimesi peksti, mööda tänavaid lohistati ja nii päevavalguses kui ka ööpimeduses mõrvati.
Tegelikult on Havanna, pikka aega lustlikkuse poolest tuntud linn, täis meenutusi oma traagilisest ja keevalisest ajaloost. Erinevates piirkondades ehivad linnatänavaid mälestustahvlid ohvritele, keda Batista käsilased neis paigus tapsid. On kohti, kus asusid orjabarakid, milles orje otsekui laokaupa hoiti ja veel 1870ndatel aastatel rikaste lõbustamiseks välja pandi. Üks selline barakk seisis Habana Vieja servas ja teine linna kunagisel idapiiril, kus asub nüüd keskseks kvartaliks kujunenud Vedado. Sadama sissepääsu juures asuvate maaliliste kivimüüride kõrval seisid kunagi sõjaväelaste poolt juhitud keskused, kuhu omanikud orje toimetasid, et asjatundjatel neid peksta või füüsiliselt moonutada lasta; nende karjed jätsid külma kõhuga möödakäijad ükskõikseks. Läänepoolse baraki lähedal tähistab mälestustahvel kivimurru asukohta, kus Kuuba ajaloo keskne kangelane José Martí 1869. aastal teismelise Hispaania poliitvangina jalaraudu kandes sunnitööd tegi. Hispaaniasse välja saadetuna kirjutas ta Hispaania rahvale adresseeritud kirjas: „Otsata valu: sest valu, mida põhjustab vangipõli, on kõige karmim, kõige laastavam valu; see tapab teadvust, hävitab hinge, jätab armid, mis iialgi ei kao.“
Ahelais vangid Plaza de la Catedralil Martí sunnitööl viibimise ajal. Harper’s Weekly, 3. detsember 1871
Morro jalamil asuvad kuueteistkümnendast sajandist pärit La Cabaña kindlustusehitised, turistide lemmikpaik, kus filmikangelase välimusega Che Guevara oma tribunale korraldas ning laskekomandol nii palju inimesi hukata lasi, et Castro mehe ametist kõrvaldas ja temast hoopis riigi panga presidendi tegi. Teisel pool sadamasuud seisab La Punta,kus mässaja Narciso López 1852. aastal avalikult surnuks kägistati. Havannas on igal valguslaigul mõni tume plekk.
•
Havannas on palav ja siin elades omandab keskse tähtsuse kuumusega toimetulemine. „Kuumus on otsekui kõikjale tungiv kuri tõbi,“ kirjutas Leonardo Padura Fuentes oma kaasaegse mõrvamüsteeriumi „Máscaras“ (ingliskeelse pealkirjaga „Havana Red“ ehk „Havanna punane“) sissejuhatuses. „Palavus laskub otsekui kitsas veniv punasest siidist hõlst, mis keerdub ümber kehade, puude ja esemete, tilgutades neisse meeleheite ning aeglase ja kindla surma tumedat mürki.“ Raamatu keskne tegelane, politseileitnant Mario Conde, küsib: „¿Pero cómo puede hacer tanto calor, coño?” See on Havannas igavene küsimus: kuidas, kurat, saab siin nii palav olla?
Detsembris saabub üle mere Floridast jahedam õhk, mis tekitab murdlainetust ja paneb vee Malecóni vastas vahutama. Jaanuaris ja veebruaris langeb temperatuur väga meeldiva kahekümne kolme kraadini ja paljude meelest on see linna külastamiseks kõige parem aeg. Aga palavust tundmata ei saa teile osaks ehedat Havanna-kogemust.
Habanero’d teavad täpselt, milliseid tänavaid mööda liikuda, ja piirduvad nendega, mis kulgevad meretuulele võimalust andes ranniku suunas. Varju leiab igalt poolt, Havanna elanikud väldivad päikest nii palju kui vähegi võimalik. Nad sillerdavad higist ja on seetõttu tuntud kui sagedased kümblejad.
Havanna ei sobi higi suhtes tundlikele inimestele. Higilehk on üks paljudest Havannat määratlevatest lehkadest ja läbiv teema sisuliselt kõigis Havannat puudutavates kirjatöödes. Kõik Padura kriminaalromaanide tegelaskujud higistavad. Nad higistavad ka Cirilo Villaverde suurepärases üheksateistkümnenda sajandi klassikaks kujunenud romaanis „Cecilia Valdés“.
Higi astub üle linnas tugevalt välja kujunenud klassivahedest – kõik higistavad. „Tagaajamises“, kus higi on vaat et üks kesksetest tegelaskujudest, kirjeldab Carpentier jõukat hästi riietatud naist teatris: „Karusnahad, mida nad kuumust trotsides kandsid, katsid nende kaela ja dekoltee higipiiskadega.“ Rikkad inimesed higistavad lihtsalt peenemas riietuses.
•
Suurem osa Havanna kultuuri kesksetest kujudest on vähemalt mingil hetkel elu jooksul kogenud kas sunnitud või vabatahtlikku väljasaatmist. Ja siit lahkunud habanero’d tajuvad oma linnale mõeldes alati valusat nostalgiat, kuna teist sellist kohta ei ole olemas.
Havanna nõidus näib inimesi pöördumatult tabavat. Pole ainsatki inimest, kes linna selle külastamise või seal elamise järel unustada suudaks. Kuuba ajalugu ei sarnane mitte ühegi teise riigi ja kindlasti mitte ühegi Hispaania koloonia omaga ning Havanna ajalugu ja kultuur eristuvad selgelt ülejäänud Kuuba omast.
Havanna asukatel on raskusi ülejäänud saare ja veel enam ülejäänud maailma ette kujutamisega – suhtumine, mis on tuttav enamikule New Yorgi ja Pariisi elanikest. Nende jaoks ei eksisteeri väljaspool linna reaalset elu.
Kuigi Kuuba on saar, näevad Havanna elanikud oma linnas saart saarel. Ja tegelikult see peaaegu oligi nii. Kuni üheksateistkümnenda sajandini oli Havanna müüridega ümbritsetud linn Havanna lahte lõikuva poolsaare tipus, seda ümbritses kolmest küljest vesi ja neljandast peaaegu sirge linnamüür. Müür kulges sadama sissepääsust alates otse piki vanalinna läänepoolset serva kuni teise laheservani välja. Maismaaga ühendas linna üksnes müüriga eraldatud serv ja seitsmeteistkümnendal sajandil soovitas koloniaalvalitsus kaevata piki müüri vallikraavi, mis Havanna sõna otseses mõttes saareks muutnuks.
Aga see polnud vajalik. Alates kaheksateistkümnendast sajandist andis La Cabaña kindlusemüüril seisva kahuri kärgatus kell üheksa õhtul teada linnaväravate sulgemisest. Inimestel oli lubatud ööseks Havannasse jääda. Just seda paljud tegidki, kuid kahuripaugu järel ei pääsenud keegi enne koitu ei linna ega linnast välja. Tänapäeval ei ole enam müüri ega väravaid, kuid igal õhtul kell üheksa tulistavad kaheksateistkümnenda sajandi mundritesse riietatud sõdurid endiselt sadama sissepääsu juures asuvast kahurist paugu, mida saadab trummipõrin, tuletades sel moel inimestele meelde, kui isoleeritud elu pealinnas endiselt on.
Havanna isolatsioonis pole peaaegu kunagi midagi positiivset nähtud. Havanna juhtiva kahekümnenda sajandi poeedi Dulce María Loynazi jaoks vihjas