Justine. Lawrence Durrell
Читать онлайн книгу.
Käesolev romaan ja kogu tetraloogia küpses autori südames kaua. Kui esimene abikaasa tütart kaasa viies ta juurest lahkus, seisis ta elu suurima läbimurde lävel. Kadunud tütre motiiv vilksatab ka selles raamatus. Juba kirjutama asudes mõlkus tal meeles neljamõõtmeline vorm: romaanineliku kolm esimest köidet keerlevad samade sündmuste ümber 20. sajandi 30. aastatel ning lugu liigub ajaliselt edasi alles viimases köites.
„Aleksandria kvarteti” kirjutamise ajal oli Durrell juba kolmandas, võib-olla oma elu kõige harmoonilisemas abielus Aleksandrias sündinud heledapäise naisega. See oli kahe lapse ema ja kirjandusliku andega naine, kes andis ka ise välja paar romaani ning tegi Durrelli kõrval ära toimetamise- ja masinakirjatöö. Juhtus, et nad täristasid kirjutusmasinaid mitu tundi järjest, hoolimata söögist, kütmata majast ja veekloseti puudumisest. Nimelt olid nad soetanud maja Lõuna-Prantsusmaal, kus tõepoolest ei olnud sees ei kütet, tualetti ega veevärki. Nendele asjadele ei olnud aega mõelda, sest loomepalang oli kuum ja kestis katkematult aastaid. Maja juurde viivale teele oli välja pandud silt, mis keelas kutsumata külalistel läbi astuda. Sildil seisis: Siin on töötuba, palun kirjutage.
Õnnetuseks oli abikaasal habras tervis, mis viis ta varakult hauda. Kolmandale abikaasale on pühendatud väga ilus teos „Naeratus vaimusilmas”. Durrellil tuli jälle alustada otsast peale. Temas küpses aga juba järgmine, veelgi suurem projekt. Kirjutanud eest ära paar varasemat mõtet, alustas ta taas mitmeköitelise teosega. Selleks sai „Avignoni kvintett”. Selle tarvis jätkusid ta uuringud filosoofia ja psühholoogia vallas. Ta kelkis viiulikunstnik Jehudi Menuhinile, et suudab seista viis minutit pea peal, jalad lootoseasendis, mispeale Menuhin tähendas, et mängib pea peal seistes viiulit.
Durrell oli abiellunud endast 25 aastat noorema modelliga ja jätkas õnnetuseks alkoholi pruukimist. See ei mõjunud suhtele hästi, kuid tragi daam leidis mooduse abikaasa taltsutamiseks, läigatades talle näkku viskit. Seepeale oli mees silmapilk kaine ja märkis, et viski on väga kallis jook. Üsna hilises eas külastas Durrelli üks Hiina taoist, toitumisspetsialist ja pikaealisuse uurija. Ta tegi kirjanikule selgeks, et tema depressioonide taga on liiga arvukad naissuhted, ja kiitis teda selle eest, et ta oli loobunud suitsetamast. Kõik see tuli aga liiga hilja. Lawrence Durrell suri ajurabandusse varsti pärast seda. See ei olnud „inglise surm”, (termin, millega ta pilkas Inglismaa vesist kliimat), vaid hüpe „heraldilisse universumisse” – sellise nime oli ta pannud oma sisemaailmast esile kerkivatele sümbolitele ja neid genereerivale taustale juba palju aastaid varem.
Lawrence Durrell oli mitmekülgselt andekas inimene. Ta maalis ja tema piltidel oli Pariisis koguni lühiajaline menu. Ta improviseeris džässi võtmes klaveril ja kitarril. Ent kirjanikuanne ületas mäekõrguselt kõik. Sukeldunud viimaseks jäänud pentaloogiasse, leidis ta lõpuks üles oma südame saare. See ei asunud Kreekas ega olnud ka Pudingisaar, mis oli teine Inglismaale pandud „hellitusnimi”. Ta elutöö oli tehtud ja aeg oli asuda viimsele teekonnale.
Pisut tõlkimisest. Kord ammu kuulsin meistertõlkijalt Anne Langelt, et tõlketruudus peab ulatuma kujundite sisse, st kui mustahallikirjut kangast nimetatakse sõnadega salt and pepper, siis tuleb seda nii ka tõlkida. Arvasin, et tal pole õigus. Lawrence Durrelli eestindades pidin oma toonase seisukoha hülgama. Mida täpsemalt ma tungisin ta kujundite sisse, mida sõnasõnalisemalt ma neid tõlkisin, seda imelisem maailm mulle avanes. Näiteks: kas öelda trammirööbaste kohta, mis autoril on metal veins, metallrööpad, metallsooned või metallveenid? Soonedki on üldistav sõna, need ei pruugi olla veresooned. Kuna Aleksandriat käsitletakse aga elusolendina, sobib just viimane, sõnasõnaline variant metallveenid. Ja nõnda kogu romaani ulatuses. Eriti just enesetoimetamise ringil pidin teksti uurima nagu kaevur, nagu entomoloog või kirurg. Lõputud värvingud, meeleolud, rütmid. Ka luules annab ju ainult metafoori koostisosade konkreetsus tekstile reljeefsuse. Kummaline küll, et kuigi eesti keel on aglutinatiivne ja inglise keeles seisavad väiksed sõnakesed enamasti üksteisest lahus, nii et meie keeles päris sama efekti saavutada ei saa, oli ometi tulemus parem, kui ma püüdlesin ka eesti keeles lühemate sõnade poole. Tegelikult on selline tekst tõlkijale parim kingitus. Sa saad tõlkida luulet, vormida kujundeid, ilma et sind aheldaks seotud kõne rütm ja riim. Ka Durrelli proosarütm nõuab muidugi omajagu vaistu, aga selles on mänguruum avaram.
Tänan südamest Mati Sirklit C. P. Kavafise värsside tõlkimise eest, Maarit Kivilot põhjalikke allikmaterjale kasutavate mõtiskluste eest Herakleitose mõistatuslike fragmentide üle, Toomas Pauli ja Kristiina Rossi religioonialaste nüansside ja Indrek Koffi prantsuse fraaside lahtimõtestamise eest, Kalle Kasemaad, Kadri Jõge ja Georg Merilot araabia kultuurireaalide kohta selgituste jagamise eest ning paljusid teisi, kes on mind selles vaimustavas töös aidanud.
Tõlkija
EESSÕNA TETRALOOGIALE
Need neli romaani on mõeldud lugemiseks ühe teosena, mille ühine pealkiri on „Aleksandria kvartett”. Selle sobilik kirjeldav alapealkiri võiks olla „Sõnade pidevus”. Püüdes välja töötada oma teose vormi, arvestasin ma ligikaudse analoogiana relatiivsuse mõistet. Kolm esimest romaani on seotud lõimimise meetodil, olles üksteise suhtes „õed-vennad” ja mitte järjed; ainult viimase romaani kavandasin ma otseselt järjena, mis vabastaks ajadimensiooni. Tervik on seega kavandatud väljakutsena konventsionaalse romaani sarivormile ja kujutab endast ajaliselt küllastatud olevikuromaani.
Teose lõpus olevates töömärkmetes visandan ma karakterite ja olukordade lahtirullumist mitmel võimalikul viisil edasistes romaanides, aga seda vaid selleks, et anda lugejale mõista: isegi kui raamaturühm peaks jätkuma lõputult, ei muutu romaan kunagi jõgiromaaniks; see tähendab, et juhul kui teose telg paikneb õigesti, on lugude kiirgamine sellest võimalik igasse suunda, ilma et kaoks reeglipärasus ja telje ühilduvus „pidevusega”.
Selles väljaandes oli võimalik parandada mitu väiksemat apsu, millest on teatanud lugejad ja kriitikud, ning samuti lisada paar väikest lõiku, mis jäid originaalist käsikirja staadiumis välja. Muudatused pole kuigi suured. „Balthazar” ja „Mountolive” on mõlemad kaotanud pool tosinat rida. „Clea” on juurde saanud väikese lõigu ja C. P. Kavafise uue tõlke.
L. D.
Prantsusmaa, 1962
MÄRKUS
Selle loo tegelased on kõik fiktiivsed ega sarnane elavate isikutega, niisama ka jutustaja. Ainult linn on tegelik linn.
Ma püüan harjuda mõttega vaadelda iga seksuaalakti protsessina, millesse on haaratud neli inimest. Siin on meil palju arutlusainet.
S. Freud „Kirjad”
Niisiis ootab meid ees kaks võimalust: kas kuritegu, mis teeb meid õnnelikuks, või tapalava, mis säästab meid olemast õnnetu. Ma küsin, kas saab siin veel kõhelda, kaunis Thérèse, ja kas teie arukus oskab leida argumente, mis suudaksid minu omad kummutada?[1.]
D. A. F. de Sade „Justine”
1 Kristiina Rossi tõlge. (Siin ja edaspidi joone all tõlkija märkused.) [ ↵ ]
EVE’ile
need mälestused tema kodulinnast
I OSA
Meri tormab täna jälle, tuulepahvakud panevad võpatama. Keset talve on tunda, et kevad on loomisel. Keskpäevani on taevas alasti pärlikarva hõõguses, kilgid oma peiduurgastes, alles nüüd pakib tuul suured tasandikud lahti, tuuseldab neil ringi …
Olen pagenud saarele koos raamatute ja lapsega, Melissa lapsega. Ei teagi, miks ma kasutan sõna „pagema”. Külarahvas ütleb pilkavalt, et ainult haige mees valib taastumiseks sellise üksildase paiga. Olgu pealegi, ma tulin siia, et paraneda, kui seda just nii peab nimetama ...
Öösel, kui tuul möirgab ja laps magab vaikselt puuvoodikeses kõmiseva korstnajala juures, süütan ma lambi ja meenutan toas ringi kõndides oma sõpru: Justine’i ja Nessimit,