Justine. Lawrence Durrell
Читать онлайн книгу.
vaid selleks, et näidata, kui vähelubav oli inimmaterjal, mille kallal Melissa otsustas töötada, et puhuda mu sõõrmeisse veidigi eluhingust. Kindlasti ei olnud tal kerge taluda viletsa seisukorra ja haiguse topeltkoormat. Minu murede lisamine enda omadele oli tema poolt tõeline julgustükk. Võib-olla sündis see meeleheitest, sest ka tema oli jõudnud surnud punkti, täpselt nii nagu mina. Me olime kaks pankrotis hinge.
Mitu nädalat jälitas ta vanast köösnerist armuke mind tänavail, püstol väljaveninud mantlitaskus. Mul oli lohutav saada ühelt Melissa tuttavalt teada, et laetud see ei ole, kuid ikkagi oli häiriv, et üks vanamees mind niimoodi kummitab. Küllap me kõmmutasime igal linna tänavanurgal teineteist mõttes surnuks. Ma ei suutnud taluda ta rasket rõugearmilist nägu, millele oli laiali litsutud piinatud elaja sarkastiline joontesegadik, ei suutnud taluda mõtet ta jälgist õrnutsemisest Melissaga ja väikesi higiseid käsi, mida okassea harjasena kattis tihe must karv. Nii kestis see tükimat aega, kuni mõne kuu pärast hakkas me vahele kasvama eriskummaline lähedus. Me noogutasime ja naeratasime teineteist nähes. Kord baaris kokku juhtudes seisin ma ligi tund aega ta kõrval, me oleksime äärepealt rääkima hakanud, aga kumbki ei söandanud algust teha. Meil polnud ühtegi kattuvat jututeemat peale Melissa. Lahkudes silmasin ma teda pikas peeglis: pea norus, põrnitses ta veiniklaasi. Miski tema poosis, ta inimtunnetega kimpus tsirkusehülge kohmakuses puudutas mind ja ma sain esimest korda aru, et ta armastab Melissat ehk samuti nagu mina. Mul oli kahju, et ta on nii inetu ja silmitsi tühja valulise nõutusega talle uudsete tunnete pärast nagu armukadedus ja ilmaolek kallist armukesest.
Hiljem, kui ta taskuid pahupidi pöörati, nägin ma sealt välja tulnud kribu-krabu hulgas Melissa odava lõhnaõli väikest pudelit; ma viisin selle oma korterisse, kus see seisis mitu kuud kaminasimsil, enne kui Hamid selle kevadise suurpuhastuse ajal minema viskas. Ma ei rääkinud Melissale sellest kunagi, aga sageli, kui ma öösel üksi olin ja tema tantsis või oli sunnitud mõne oma austajaga magama, uurisin ma seda väikest pudelit ning mõtlesin kurva kirega ühe tülgastava vanamehe armastusele, võrreldes seda enda omaga ning maitstes tema kaudu meeleheidet, mis sunnib klammerduma vana äravisatud, ikka veel reeturi mälestusest tulvil eseme külge.
Ma leidsin Melissa eest otsekui Aleksandria hüljatud rannaliivale uhutud poolsurnud linnu, ta naisehing oli katki ...
* * * * *
Sadamakaidelt suunduvad linna pehkinud kipaka majadekoormaga tänavad, mis hingavad üksteisele suhu ja on igapidi kreenis. Luugistatud rõdud kihavad rottidest ja vanaeitede juuksed on täis puukide verd. Kestendavad seinad taaruvad vintispäi loomulikust raskuskeskmest itta ja läände. Kärbeste must lint kleepub laste suude ja silmade ümber, suvekärbeste niisked helmed kõikjal: omaenda raskuse all plõksavad need lahti iidsete kärbsepaberite küljest, mis ripuvad putkade ja kohvikute violetsetes ukseavades. Higivahus berberinaised lehkavad nagu lagunev trepivaip. Ja lisaks tänavamüra: veekandja Saidi hõiked, reklaamiks kokku taotavate plekk-kruuside kolksud, kriisked, mida keegi ei pane tähele, kuid mis aeg-ajalt kostavad kära sekka, nagu lastaks mõnel peene kondiga väikesel loomakesel soolikaid välja. Tiigisuurused paised, inimliku viletsuse nii suurtes mõõtmetes taimelava, et see tekitab õudust ja kõik su tunded suubuvad tülgastusse ja hirmu.
Kui ma vaid suudaksin matkida enesekindlat sirgeselgsust, millega Justine läbis neid tänavaid, kui tuli El Babi kohvikusse, kus ma teda ootasin. Varemeis kaarvõlvi kõrval on ukseava, kus me täiesti süütul moel istudes rääkisime, aga juba olid me juttu tunginud aimdused, mida me esialgu pidasime vaid sõpruse õnnestavaks märgiks. Seal pruunikashallil muldpõrandal, kus kiiresti jahtuv maarull pimedusse veeres, ei soovinud me muud kui vahetada mõtteid ja kogemusi, mis astuvad üle tavainimeste hariliku vestluse piiri. Ta rääkis nagu mees ja mina rääkisin temaga nagu mees. Mul on meeles vaid nende vestluste muster ja kaalukus, mitte sisu. Istudes ammuununenud moel käsipõsakil, juues odavat palmiviina ja naeratades talle, hingasin ma sisse tema kleidi ja naha suvist hõngu, parfüümi, mille nimi mulle teadmata põhjusel oli Jamais de la vie.[5.]
* * * * *
Need on hetked, mis painavad kirjanikku, mitte armastajat, ja elavad oma katkematut elu. Nende juurde võib mälus ikka ja jälle tagasi tulla või kasutada neid varuna, millele ehitad seda osa oma elust, mille sisuks on kirjutamine. Neis võib korraldada sõnade orgia, aga rikkuda neid ei saa. Sellega seoses taastan ma veel ühe sama laadi hetke, mil lamasin magava naise kõrval mošee lähedal asuvas odavas toas. Tol varakevadisel koidikul, kui tihe udu oli visandatud vaikuse peale, mis enne lindude ärkamist ujutab üle kogu linna, tabas mu kõrv mošee pimeda muessini sulni hääle, mis intoneeris palvekutset ja mille kõla rippus peene niidina Aleksandria palmidest värskendatud kõrgetes õhukihtides. „Ma kiidan täiuslikku, Igavesti olevat Jumalat.” (Seda kolm korda, üha aeglasemalt, sulnis kõrgregistris). „Täiuslikku Jumalat, kes on Ihaldatud, Olev, Ainus ja Ülim, täiuslikku Jumalat, Ühte ja Ainsat, täiuslikku Teda, kes ei kosi ei mees- ega naiskaaslast ega vaja ühtegi Endasarnast, ei ühtegi, kes ei kuuletu, ei ühtegi asemikku, võrdset ega järglast. Ülistatud olgu tema Täiuslikkus.”
Suur palve tungis siueldes mu unisesse teadvusse, üks särav sõnakeerd teise särava sõnakeeru peale, sellal kui muessini hääl langes gravitatsiooni ühest registrist teise, kuni hommik näis olevat täis imelist ravijõudu, teenimatu ja ootamatu halastuse sõnumit, mida tulvas kulunud toapugerikku, kus lamas Melissa, kes hingas kergelt nagu kajakas ja hõljus talle igavesti tundmatuks jääva keeleookeani hiilguses.
* * * * *
Kes võinuks teha nägu, et Justine’il ei olnud rumalaid külgi? Mõnukultus, väiklane edevus, mure endast alamate hea arvamuse pärast, kõrkus. Ta võis olla millal tahes väsitavalt nõudlik. Jah. Jah. Aga seda umbrohtu kastetakse rahaga. Ma ütlen vaid, et paljude asjade üle arutles ta nagu mees ja oma tegudes nautis ta osalt meeste positsiooni vaba vertikaalset sõltumatust. Meie intiimsus oli kummaliselt vaimne. Üsna varakult avastasin ma, et ta loeb eksimatult mu mõtteid. Mõni mõte tuli meile üheaegselt. Ma mäletan, kuidas ma kord taipasin, et talle tuli just pähe üks asi, mida ma olin mõelnud, ja nimelt: „Meie lähedus ei tohiks minna kaugemale, sest kumbki on oma kujutluses kõik selle võimalused juba ammendanud, ja see, mille me lõpuks avastame sensuaalsuse värvide tumedast koest, on niivõrd sügav sõprus, et see aheldab meid igaveseks teineteise külge.” Kui soovite, siis see oli kahe enneaegselt kogemustest väsinud vaimu flirt, mis tundus võrratult ohtlikum kui seksuaalsele tõmbele rajatud armastus.
Teades, kui väga ta armastab Nessimit, ja armastades teda väga ka ise, ei suutnud ma seda mõtet endale hirmuta tunnistada. Justine lamas kergelt hingates mu kõrval ja vaatas suuril silmil keerubilummutistega lage. „See lugu, vaese kooliõpetaja ja Aleksandria seltskonnadaami armuafäär, läheb meil ilmselt luhta,” ütlesin mina. „Kui valus, et see võib lõppeda labase skandaaliga, mis jätab meid omavahele ja sunnib sind otsustama, mida minuga ette võtta.” Justine’i vihastas, kui talle tõde nina alla hõõruti. Ta pöördus küünarnukil ringi, langetas minule oma võrratud murelikud silmad ja vaatas mind pika hetke. „Valikut selles asjas ei ole,” ütles ta kähedal häälel, mida ma olin nii väga hakanud armastama. „Sa räägid, nagu oleks meil valikut. Meis pole aga piisavalt jõudu ega pahelisust, et teha valikut. See kõik on osa eksperimendist, mida korraldab mingi muu jõud, võib-olla see linn, võib-olla mõni teine osa meist endast. Kust mina tean?”
Ma mäletan, kuidas ta istus mitmekordse rätsepapeegli ees, kus talle prooviti selga läikivast riidest kostüümi, ja ütles: „Vaata! Viis eri pilti samast persoonist. Kui ma nüüd kirjutaksin, prooviksin ma luua mitmemõõtmeliselt mõjuvat karakterit, mille annab prismaatiline nägemisviis. Miks mitte näidata korraga rohkem kui ühte profiili?”
Ta haigutas ja läitis sigareti, ning tõustes voodis istukile, haaras kätega kinni saledatest pahkluudest ning deklameeris aeglaselt ja liigse sentimendita vana kreeka luuletaja imepäraseid ridu ammumöödunud armuloost (inglise keeles on need kaduma läinud). Kui ma kuulasin, kuidas ta puudutab neid ridu, lausudes õrnalt mõtliku iroonilise kreeka keele iga silpi, tundsin ma taas linna kummalist määratlematut võimu, selle lamedat settetasandikku ja kurnatud atmosfääri, ja tundsin Justine’is ära ehtsa Aleksandria lapse,