Isepäise lapse kasvatamine. Mary Sheedy Kurcinka
Читать онлайн книгу.
ületamine
Abby ohkab sügavalt ja vajub sügavamale tooli, kui tunnistab: „Ma tõesti püüan. Ausalt, ma ei ärka üles plaaniga kutsuda teda „väikeseks jobuks“. Aga mõnel päeval on see nii raske.“
Laste sildistamise lõksu võib kergesti langeda. Isegi kui kipud olema uskumatult positiivne inimene, võid oma lapsega tegeledes sattuda negatiivse sildistamise keerisesse. Võib-olla pole sul isegi selgust, kuidas see juhtus. Kui oled isepäise lapse vanem, võivad emotsioonid olla valusad ja tõelised, nagu alljärgnevad:
HIRM. „Mõnel päeval taban end mõttelt, et ta on täpselt mu venna moodi. Mu vennal ei lähe elus hästi.“
KURNATUS. „Iga päev mõtlen, et kui kaua läheb, enne kui ta mu hulluks ajab. Ütlen endale, et pean vastu veel kolmkümmend minutit, kuni abikaasa koju tuleb. Siis aga helistab mees ja teatab, et tuleb hiljem!“
PÄDEVUSE PUUDUMINE. „Päevil, mil olen täiesti masendunud, ütleb mu naine: „Helista oma emale. Ta on üles kasvatanud kuus last. Küsi Jennalt, kuidas ta sellega hakkama sai.“ Võin vaid öelda, et ma ei tea, kuidas Jenna sellega hakkama sai, aga ta nuttis palju.“
HÄBI. „Ma ei tea, kas ma teen midagi valesti. Näen lapses palju iseennast – oma halbu külgi. Olen kannatamatu ja kangekaelne ning tema on samuti. Minu vanemad tegid mulle üheselt selgeks, et head lapsed pole kannatamatud ja kangekaelsed. See keerab mind üles, kui ta niimoodi käitub.“
Sellised tunded istuvad elevandina su rinnal ja võivad purustada su parimad kavatsused. See ei pea niimoodi olema. Seda „elajat“ on tegelikult võimalik toast välja ajada. Hirmu on võimalik vaigistada, kui mõistad, et su põikpäine laps võib enam silma paista kui tema kaaslased. Kurnatust asendab energia, kui tunnistad, et enda eest hoolitsemine on vajalik ja sa väärid seda. Tõhusus ja kindlus juurivad välja ebapädevuse, kui sul on käepärast tõhusate tööriistade komplekt. Juubeldus varjutab häbi, kui sa peeglisse vaadates saad aru, et ka sina ise oled põikpäine. Oled normaalne. Oled „rohkem“.
Loe edasi. Jagan sinuga siseinfot, kuidas „elajale“ ust näidata.
Head sildid nakatavad
Põnev asi meie põikpäiseid lapsi kirjeldava sõnavara muutmise juures on asjaolu, et see nakatab. Selle asjaolu avastas Erica.
„See oli hämmastav!“ hüüatas ta. „Kui ma kasutasin Silase kirjeldamiseks positiivseid sõnu, siis kasutasid neid ka mu sugulased ja tema õpetaja. Kui keegi kaebas, et Silas on hirmus valjuhäälne, siis vastasin, et ta on tõesti teatraalne. Viime ta õue, seal on sellest paremini võimalik aru saada.“ Nad olid šokeeritud, kuid paari minuti pärast nõustusid, et poiss võib tõepoolest tähelepanuväärne olla. Kui olin paar korda niiviisi talitanud, kuulsin pealt, kuidas mu ema ütles: „Silas, sinu teatraalne pool lööb jälle välja. Paneme õige muusika mängima ja tantsime koos.“ Isegi koolis, kui õpetaja ütles mulle, et Silas on kangekaelne, noogutasin nõusoleku märgiks, aga ütlesin: „Me leiame, et ka kodus on ta väga sihikindel.“ „Ma pole sellest kunagi niiviisi mõelnud,“ vastas õpetaja. „Arvan, et see polegi nii väga paha, on ju?“ See muutis viisi, kuidas õpetaja Silast nägi. See nakkab!“
Jason noogutas nõusolevalt. „Sildid toimivad ka minu puhul teistmoodi. Need muutsid mu kannatlikumaks. Leo tahab alati ise autoistmele ronida. Kui püüan teda aidata, läheb ta raevu. Arvasin, et ta on jäärapäine ja ei tee koostööd. Aga kui nägin temas sõltumatut ja eesmärgile orienteeritud last, sain aru, et need on head omadused. See mõte tegi kergemaks pausi pidamise, et anda talle mõni minut aega. Leo märkas seda erinevust. Nüüd ei lähe ta nii kergesti endast välja, kui püüan teda veidi aidata. Ma poleks tõesti arvanud, et mõnest sõnast võib nii palju sõltuda. Aga nii see oli.“
Ära lase teistel end haigettegevate siltidega hirmutada. Õpeta neid kasutama sõnu, mis peegeldavad su lapse potentsiaali. Ole ise eeskujuks. Sul pole vaja nendega isegi vaidlusesse laskuda. Lihtsalt juhi nende mõtted positiivsemasse suunda. Nagu ettevõtted, kes kulutavad miljoneid dollareid oma toodangule pandavate siltide kujundamisele, peame ka meie olema kindlate kavatsustega. Kui loobud negatiivsetest kuvanditest ning tutvustad endale ja teistele uusi silte, mis nõrkuste asemel keskenduvad tugevustele ja potentsiaalile, siis mähid oma lapse kaitsvasse ümbrisesse. Positiivsed sildid ei muuda mitte ainult sinu sõnavara, vaid ka tajusid ning selle tulemusel ka tegusid.
Esimene samm oma põikpäise lapsega terve elukestva suhte tekitamisel saab alguse sõnadest, mida sa kasutad tema sisemaailma kirjeldamiseks. Nii lihtne see ongi.
3 MIS MUUDAB LAPSED ISEPÄISEKS? Miks nad teevad seda, mida teevad?
See oli inimene, kes oli tulnud minu ellu. Tõeline inimene, mitte programmeeritav robot või puhas leht, vaid inimene, kes omal viisil rääkis minuga ja ütles mulle, mis talle meeldib ja mida ta vihkab – tavaliselt väga valjul ja nõudlikul häälel.
Sue, kolme lapse ema
Aknad, mis ümbritsevad ruumi kahelt küljelt, lasevad tuppa siseneda sügisesel päikeseloojangul, andes kogu ruumile roosikarva varjundi. Enne, kui pered tundi saabuvad, meeldib mulle kirjutada tunni teema tahvlile, kuid täna kirjutan sinna vaid ühe küsimuse.
Mis muudab lapsed isepäiseks?
Lapsevanemad longivad üksteisega lobisedes vestlusruumi, haaravad tassi kohvi ja leiavad endale tooli. Kui nad tahvlile kirjutatut loevad, kostab oigeid, ohkeid ja närvilist naeru.
„Olen kolm aastat püüdnud sellele küsimusele vastust leida,“ hüüatas Heather, ootamata isegi, kuni kõik istuda jõuavad. „Olen olnud loendamatuid öid üleval, mõeldes tagasi lapseootamise ajale. Mida ma sõin? Mida ma tegin? Olen ennast süüdistanud, et tegelesin raseduse ajal veesuusatamisega. Kuigi siis ma isegi ei teadnud veel, et last ootan. Ma poleks pidanud seda tegema.“
Jason lisas: „Olen palju mõelnud Sethi sünni peale. Kui pikk ja raske see oli. Võib-olla oleksime pidanud paluma keisrilõiget.“
„Arvasin, et see oli tingitud keisrilõikest,“ lisas Kristin sõna sekka.
„Olen mõelnud, et see võis tuleneda sellest, et Jayden oli enneaegne,“ märkis Mike mõtlikult. „Ta sündis kuus nädalat enne määratud aega ja oli paaril esimesel päeval üsna kehvake.“
Abby krimpsutas nägu. „Ma ei saa lahti tundest, et vean teda kuidagiviisi alt.“
Tõstsin käe, et nende tähelepanu võita. „Oodake üks hetk!“ Ma peaaegu karjusin lärmi sekka. „Teie pole selles süüdi.“
Kõigi pead pöördusid minu suunas. Ruumis pääses valla kergendusohe.
MIS ON TEMPERAMENT?
Sinu tegevused pole last põikpäiseks muutnud. Tänapäevased uurimused isiksuse kohta näitavad, et isiksust mõjutavad geenid. Isepäisusel pole midagi pistmist raske raseduse, sünni või sellega, kas imetasid oma last või toitsid teda pudelist. Ilmneb, et lapsed sünnivad kalduvusega tegutseda ja reageerida vastavalt inimestele ja sündmustele nende elus äratuntaval ja etteennustataval viisil. Neil käitumis- ja emotsionaalsetel mustritel on bioloogilised ja neurokeemilised põhjendused. Seda mustrit – lapse esmast ja kõige loomulikumat viisi reageerida teda ümbritsevale maailmale – kutsutakse lapse temperamendiks.
Temperament mõjutab tervet rida iseloomuomadusi, kaasa arvatud seda, kui kiiresti laps ärevusse satub, nagu ka seda, kui kauaks ta ärevaks jääb ja kui kaua võtab aega sellest ülesaamine. Isepäistel lastel on lühem süütenöör, nad suudavad sekundipealt kiirendada nullist kuni 99 kilomeetrini tunnis. See on põhjus, miks sinu imeliselt tore laps võib sekundiga muutuda selliseks, kes lööb venda ja prõmmib uksi.
Temperament