Isepäise lapse kasvatamine. Mary Sheedy Kurcinka
Читать онлайн книгу.
Nagu selgitasin, on uurijad Chess, Thomas ja Birch näidanud, et on olemas üheksa erinevat temperamendile omast joont. Igaüht neist on võimalik paigutada skaalale alates nõrgast reaktsioonist kuni tugevani või kõrgest madalani. Igaühel on talle omane ainulaadse stiiliga temperament. Isepäised lapsed kipuvad kuuluma skaala tugevasse lõppu, kuid teised võivad samuti ühe või teise joone tõttu sellesse lõppu kuuluda. Üldine pilt on see, mis aitab meil isepäist last mõista.
Pea meeles, et täiuslikku temperamenti pole olemas. Kõigi temperamendi joonte juures on positiivseid ja negatiivseid aspekte. Vanemad saavad last mõjutada seeläbi, et aitavad tal kujundada oma erilisi omadusi kõige soodsamal viisil.
Kui vaatad need jooned üle, siis mõtle oma lapse tüüpilistele, kõige loomulikematele reaktsioonidele. Milliseid reaktsioone oled hakanud ette nägema?
1. Intensiivsus
Kui tugevad on sinu lapse emotsionaalsed reageeringud? Kas ta naerab ja nutab valjusti ja energiliselt või tasakesi ja leebelt?
Daniel Goleman, filosoofiadoktor ja raamatu „Emotsionaalne intelligentsus“ autor, kirjutas kord ajalehes New York Times: „Psühholoogid panevad tähele, et mõned inimesed leiavad end emotsionaalselt rahutuna isegi harilikele olukordadele reageerides, samas kui teised jäävad häirimatuks ka kõige raskemate asjaolude puhul. Need tunnete tasandid iseloomustavad inimese kogu elu. Uurimused näitavad, et nendel, kel esineb kõige sügavamaid meeleolulanguseid, esineb ka kõige enam kõrgendatud meeleolu. Sellised erinevused inimeste vahel näivad ilmnevat juba varajases lapsepõlves, võimalik isegi et lausa sünnijärgselt, ning jäävad neid saatma kogu eluks.“
Isegi sünnitushaigla lastepalatis on erinevused emotsioonide intensiivsuses ilmsed. Mõned imikud „vigisevad“, kui on näljased. Teised röögivad, nende karjumine on kuulda üle koridori. Isepäistel lastel on juba sündides intensiivsed reageeringud, nende mootorid võtavad tuure üles. Vältimatul kombel on isepäise lapse vanema puhul olukord selline, et üks neist vaikselt vääksujatest kuulub sugulasele. Perekondlikel kokkusaamistel vääksuja niuksub, samas isepäine karjub!
Aga isepäise karjuja puhul pole midagi valesti. Ta on elava temperamendiga. See pole üdini halb. See tähendab, et ta on entusiastlikum, ülevoolav ja innukas.
Isepäised lapsed kogevad iga emotsiooni ja tunnetust sügavalt ja põhjalikult. Nende kehades esineb füüsiline reaktsioon tugevamalt kui teistel. Nende süda taob, adrenaliin levib kehas ja pulss kiireneb. Nad ei tee kõva häält seetõttu, et teavad, et see ärritab inimesi; nad teevad kõva häält, sest tunnevad tõesti nii palju ärevust, valu või mis iganes emotsiooni. Nende tunnete intensiivsus on reaalne. See on nende esimene ja kõige loomulikum reaktsioon. Kui tegid ringi ümber 4 või 5, siis võib ennustada, et su laps hakkab kergesti põnevile minema, ärevusse sattuma ja emotsionaalseks muutuma. Kui tead, et sinu laps on elavaloomuline, on oodata tugevat reaktsiooni ja sa võid töötada välja plaani, kuidas aidata lapsel seda kohaselt väljendada või hajutada.
2. Kangekaelsus/järjekindlus
Kui sinu laps teeb midagi ja sa käsid tal lõpetada, kas ta jätab selle tegevuse kergesti või võitleb selle nimel, et seda jätkata?
Oma uurimustes täheldasid Chess ja Thomas, et mõned lapsed saavad oma tegevuse kergesti peatada, samas teised jätkavad hoolimata suurematest takistustest. Isepäised lapsed „lukustuvad“. Kui nad tahavad midagi teha, siis tahavad nad seda praegu teha ja ei suuda ettevõetust kergesti loobuda. Mäletan, kuidas käisime Chicagos sõpradel külas. Olime väljas õhtust söönud ja jäime kojutulekuga pimeda peale. Oli külm novembriöö, tuul puhus hooti, piitsutas meile salle näkku ja surus meid autoteele. Pikemalt mõtlemata haarasin meie kaheaastase tütre ja kandsin ta majja, eemale külma tuule käest. Kui sisse saime, pööras ta end ümber ja lõi mind rusikaga! Olin rikkunud ta plaanid. Tal oli tõsine plaan trepist ise üles tulla. Püüdsin teda veenda mantlit seljast võtma, kuid ta ei andnud alla. Vähem kangekaelne laps oleks seda teinud, aga mitte Claire. Ta seisis karjudes ukse juures, prõmmides seda paljaste rusikatega. Oli ilmne, et ainult ukse avamine ja tema väljalaskmine oli tema jaoks vastuvõetav. Tõmbusin tagasi ja lasin tal minna, tuletades talle meelde, et järgmisel korral võiks ta öelda: „Tahaksin ise ust avada, palun.“ Tuul lõi ta peaaegu jalust, kuid ta marssis otsusekindlalt trepist alla ja siis sama otsusekindlalt tagasi üles. Alles pärast seda, kui oli ise ukse sulgenud, oli ta valmis mantli seljast võtma. Ta ei kavatsenud lasta end eesmärgi saavutamisest ilma jätta!
Nõuanne ignoreerida isepäise lapse nuttu on väärtusetu, frustreeriv nali. Ehkki teised lapsed võivad jääda magama peaaegu samal hetkel, mil nad voodisse pannakse, võib see laps karjuda tunde, kui emme või issi ei leia mingit viisi ta rahustamiseks, mis aitaks tal nuttu jätta. Isepäised lapsed karjuvad ainult valjemini ja pikemat aega.
Ka mänguasjade kokkupanemisel võib kangekaelsus mängu tulla. Kindlameelne laps tahab ära kasutada iga viimast kui ehitusplokki, enne kui saab mängimise lõpetada ja lauda istuda.
Isepäised lapsed on oma ülesannetele pühendunud. Kui nad tahavad küpsist, siis teevad nad kõik selleks, et seda saada. Nad on eesmärgile orienteeritud ega soovi kergesti alla anda.
Paljusid isepäiste laste vanemaid hämmastab tõsiasi, et isepäised lapsed võivad olla nii kangekaelsed kui ka järjekindlad. Nad imestavad, kuidas isepäised lapsed võivad unustada kaks vanematelt saadud juhist, ent samas on neil meeles paarikümne kilomeetri kaugusel asuv lemmikrestoran ja nad käivad peale, et sinna mindaks. Vastus on lihtne. Isepäised lapsed on järjekindlad siis, kui on motiveeritud ja isiklikult ideest või tegevusest huvitatud. Kui see on nende idee, siis ei loobu nad sellest. Kui idee kuulub aga sulle, siis on nad palju rohkem huvitatud sellest, mis neid ümbritsevas maailmas veel teoksil on.
Maailm vajab kangekaelseid/järjekindlaid inimesi, kuid vanemana on sul oodata rohket energiakulu ja sa vajad palju oskusi, et võita lapsed endaga koostööd tegema. Ent kui kombineerida seda kangekaelsust paindliku mõtlemise ja loominguliselt probleemide lahendamise oskusega, siis võivad nad hakkama saada millegi tõeliselt lahedaga.
3. Tundlikkus
Kui tundlik on su laps kerge müra, emotsioonide, temperatuuri, maitsete ja tekstuuri suhtes? Kuidas ta reageerib teatud toitudele, riidelipikutele, ärritavale mürale või sinu stressi tasemele?
Uurijad on täheldanud olulist erinevust selles, kuidas lapsed reageerivad neid ümbritsevatele vaatepiltidele, helidele ja lõhnadele. Mõned lapsed näivad häirimatud karedate riiete, kõva lärmi või veidrate lõhnade suhtes, samas kui teised on nende suhtes äärmiselt tundlikud.
Isepäised lapsed on sündinud superkomplekti sensoritega. Ehkki paljud teised lapsed võivad magama jääda rahvast tulvil toas, jäävad isepäised lapsed täiesti ärkvele, nad näevad-kuulevad kõike. Hotellis või vanaema majas magamine võib osutuda raskeks ülesandeks. Linadel on veider lõhn ja padi ei tundu õige. Tundlikud lapsed reageerivad ka emotsioonidele, olles seega perekonna stressi mõõdikuks. Kui sina tunned end kõige viletsamalt, siis toimivad nemad kõige halvemal moel võimalikust.
Tundliku lapse jaoks on iga kogemus nagu meelte pommitamine. Ta näeb, kuuleb ja haistab asju, mis teistel – kaasa arvatud vanematel ja vendadel-õdedel – võivad kahe silma vahele jääda. Mike tõi ühel päeval meie tunnis selle kohta näite, rääkides sellest, kuidas ta tütrega väljas käis.
Kohalikus kinoteatris etendati klassikat. See pidi olema suurepärane isa-tütre kogemus – vaid Ellie, „Uinuv kaunitar“ ja mina. Lasin tal õhtusöögi vahele jätta ning ostsin popkorni ja maiustusi. Mida tal veel vaja oli? Hetkel, mil