Mälestusteta suvi, 1.osa. Heli Künnapas
Читать онлайн книгу.
kraan tilkuma, Richard vaatab selle üle. Sa aitad mul nii kaua Linda juures piparmünti korjata. Lambad tallasid minu omad ära, aga Lindal pidi veel küllalt olema. Võtan toast koti kaasa,” astub vanaema viimaste sõnade ajal minust juba mööda ja läheb uksest sisse.
„Mhmh,” noogutan talle järele, ise alles asjade kiirest kulgemisest segaduses.
„Ma ootan autos,” ühmab poiss üle õla värava poole kõndides, enne kui jõuan mõelda, kui kaua me sinna Linda juurde jalutama peame. Saan aru, et minu arvamust ei küsinud keegi, aga kuna mul pole ka paremaid plaane, liigun alistunult Richardi järel auto poole. Loodetavasti ei ela see Linda kusagil kaugel, sest pisikesse autosse surutult kraabiksime selle poisiga ilmselt varsti teineteisel silmad peast.
Äkitselt tungib mu ninna kibe sigaretilõhn. Tõstan silmad betoonist teeplaatidelt ja nende vahelt turritavatelt rohututtidelt. Richard on mõne meetri jagu kaugemal väravani jõudnud ja tema suus tossab sigaret.
„Loodan, et sa autos selle järele haisema ei kavatse hakata,” nähvan. Kummaline, et ma varem ta juures suitsuhaisu ei tundnud. Tavaliselt on mul selle peale väga hea nina ja suitsetajatest jooksen kohe kiiresti eemale. Hmm, mitte et mul Richardi puhul seda varianti üldse oleks.
„Ei, ma kavatsen enne autosse istumist läbida süvapesu ja riided ka keemilisest puhastusest läbi lasta,” irvitab poiss vastu. Ta tumedad silmad on taas kurjakuulutavalt langetatud kulmude all uriseva olekuga, mitte lahked nagu mu vanaemaga rääkides. Värava kõrval suure pajupuu all seisab kaheukseline kastiga maastikuauto. Kortsutan kulmu, sest ilmselt pean taha ronima. „Palun, printsess,” avab Richard irvitava naeratusega küljeukse ja laseb eesistuja seljatoe alla. Hakkan temast mööda pressima, kui poiss suust otse minu poole suitsupahvaku välja laseb.
„Haha, tore, et sul naljakas on! Väga lapsik,” krimpsutan ta poole nägu. „Kas sa tead ka, mitu uut puud sa selle eest igal aastal istutama pead?” Kingadel, mis mul jalas on, pole üldse kõrged kontsad, kuid sellisesse maakate autosse on nendega ikkagi keeruline ronida. Õnneks saan sellega kuidagiviisi hakkama ega kingi poisile järgmist võimalust mu üle naerda.
„Kas sa ei peagi mulle loengut sellest, et rikun oma tervist ja laste saamise võimalus väheneb iga suitsuga?” Poiss lükkab esiistme seljatoe mulle otsa vaatamata taas üles, kuid irvitav ilme ta näolt ei kao hetkekski.
„Ausalt, sina ja su spermapoisid ei huvita mind absoluutselt. Te võite kas või täna kõik koos ära surra. Nagu sa ise ütlesid – mida vähem inimesi maailmas on, seda kasulikum loodusele.”
Tappev pilk poisi silmis näitab, et seekord sain talle pihta. Richard lööb esiukse kinni veidi kõvemini, kui oleks pidanud. Pidades silmas, et soovitasin tal just ära surra, ja see oli vist kolmas lause, mis talle üldse elus öelnud olen, pole vist midagi imestada. Pajupuu alt väravast asub välja vanaema ja nad istuvad koos autosse. Poiss lõhnab värske piparmündi järele. Ilmselt meelitaksin ennast liigselt, kui arvaksin, et poiss minu pärast suitsetamise jälgi nätsuga peidab. Kirbet tubakalõhna aga autos tõesti ei ole. Samamoodi on kadunud vaenulik pilk poisi silmist ning mu vanaemaga suhtleb ta taas lahkelt ja omainimeselikult. Kipitav pigistus sisemuses paneb mind poissi veelgi rohkem vihkama.
„Bring me to life …” karjatab naise hääle üle auto, kui poiss süüte sisse keerab ja automakk tööle hakkab.
„Vabandust,” ühmab ta hetkeks vanaema poole vaadates, kui kiirelt maki vaiksemaks keerab. Enesetapjaliku naisehäälega laul sobib väga hästi tema ülejäänud olekuga.
Auto pole enam oma esimeses nooruses, nii et kõik krigiseb ja nagiseb. Bussijaamani viib kruusatee ja seda mööda sõites trügivad tolmukübemed igast praost sisse. Järjekordne asi, millega maaelu juures ilmselt harjuma pean. Õnneks viib bussijaamast edasi asfalt, nii et vähemalt tolm kaob. Richard krutib igivana autoraadio nuppe ja leiab varsti mingi jaama, kust tulevad uudised. Vanadusest vaevlev auto nagiseb küll diktori häälest üle, nii et raadio on vaid täiendav müra, mille sõnadest niikuinii midagi aru ei saa. Õnneks keeramegi varsti kuuseheki vahelt talumaja õuele.
„Linda elab juba aastaid üksi, ta mees suri ära. Lapsed elavad tal nii kaugel, et külla väga tihti ei jõua,” laseb vanaema pilgu üle õue, mis vajaks peale muruniitmise ka põõsaste pügamist, lillepeenarde rohimist, kuuri katuseäärel tilpnevate laudade kinnitamist ja … kõik tundub nii laokil, et ei saagi aru, mida kõike siin veel teha oleks vaja. Mõistan, et mul oleks võinud veel hullemini minna. Vanaema kodu on selle kõrval ikka täitsa tsiviliseeritud koht.
Vanaema astub juba maja poole, kui Richard kõrvalistuja ukseni jõuab, suitsev sigaret juba hambus, ja tooli seljatoe taas alla laseb. Väljaronimiseks abistavat kätt ma ei ootagi, kuid olen tänulik, et väljahingatav suitsupahvak vähemalt seekord mu peast eemale läheb.
„300 sigareti tootmiseks kulub üks suur puu. Arvuta ise, kui palju sa maailmale võlgu oled,” nähvan poisile otsa vaatamata autost välja koperdades. „See puu peab kasvama mitu sinu eluaega.”
„Nii et kui mina ära sureksin, pääseks päris mitu suurt puud,” irvitab Richard.
„Täpselt. Tubakatootmine on üks suur põhjus, miks vihmametsi hävitatakse. Peale tootmiseks kuluvate puude laiendatakse üha ka tubaka kasvatamisele kuluvaid alasid. Ja need on kõik vihmametsade piirkondades,” vehin kätega hoogsalt oma jutu kinnituseks kaasa.
„Ja inimkonda vähendades oleksid need puud päästetud?” ei kao irvitav naeratus poisi huulilt. „Mina veel mõtlesin, et loodust ongi vaja inimeste jaoks päästa, aga sinu eesmärk tundub olevat inimkonda looduse päästmiseks hävitada. Väga põnev,” pöörab Richard mulle selja ja hakkab maja poole kõndima.
„Mul pole vaja kedagi hävitada, nii mõnigi saab sellega ideaalselt ka ise hakkama,” nähvan poisi järel koperdades. Kontsadega on murul väga ebamugav kõndida. Richardi üle õla heidetud pilku ma pigem tunnen, mitte ei näe, sest olen samal ajal püstipüsimisega hõivatud.
Kindel see, et suve lõpuks olen samasugune mõistmatu ajukääbik, kes ei suuda enda ja maailma vajadustel vahet teha.
„Kõik kohad on juba vett täis, see muudkui tilgub ja tilgub,” sibab majast välja pisike vanaproua, kes tundub olevat rohkem kössis ja krimpsus kui minu vanaema, aga liigub kiiresti, nagu väike orav. „Tule, tule nüüd!” kiirustab ta mind tähele panemata Richardit. Olen nende mõne päevaga harjunud nähtamatu olema, nii et pööritan korra selle peale omaette silmi, kuid ei tunne ennast nii puudutatuna.
Kuigi Richard pole minust väga palju pikem, peab ta majja sisenemiseks veidi kummarduma. Kontsadel olen poisiga ühepikkune, nii et hämarasse tuppa astudes lasen samuti pea veidi alla. Vastu lahmab kopituse ja seisnud asjade lõhn.
„Hmm, siin on …” kuulen poissi pomisemas, enne kui kõik plahvatab ja vett lendab igas suunas. Karjatan ja hüppan sammu tagasi. Löön pea uksepiida vastu ära, kuid purskkaevuna pahisev vesi ei lase sellele pikemalt keskenduda. „Hoia vett kinni!” kostub Richardi hääl üle soliseva vee. Vanaema ja Linda on teisel pool tuba, nii et pole kahtlust, et poiss vaatab minu poole. „Rätik! Seal toolil!” käsutab poiss.
Mõtlemata haaran toolilt rätiku ja sukeldun vetemöllu. Poiss krahmab mu käest rätiku, kerib selle toru otsa ümber ja surub mu käe omakorda selle peale.
„Hoia!” ei luba ta hääl vastuvaidlemist. Mitte et ma oleks tahtnudki. Kõik käib nii kiiresti, et mul pole aega mõelda. Surun kätega rätikut ja poiss surub oma kätega minu omi. Raske on aru saada, milline surve mu kätele tuleb veejoast, milline poisist. Surun lihtsalt kogu jõust rätikuga toru otsa.
Paanika kihutab mööda mu keha üles ja alla, kui Richard äkitselt oma käed lahti laseb ja hoopis Linda suunas kihutab, temaga midagi räägib ja siis teisele poole seina kaob. Vesi surub käterätikust läbi, nii et hoolimata mu pingutusest sarnaneb põrand üha enam pisikese tiigi ja mina selles hulpiva rääbaka kanaga. Vesi tilgub mu riietelt ja juustelt alla. Kujutan ette, millised pandakaru silmad mul sellest veerünnakust juba olema peaks. Sekund hiljem muigan oma mure peale, sest laialivalguv ripsmetušš on