Mälestusteta suvi, 1.osa. Heli Künnapas
Читать онлайн книгу.
käratab Liisa taas. Olen talle tänulik, sest laadal Silverit lööma hakata ei tahaks, kuid oleks ta ühe sõna veel öelnud, poleks sellest pääsu olnud. Samuti pole vist mõistlik hakata Silveri ees uhkustama, et vähemalt tema enda naine tahab mind. See poleks Liisa suhtes aus, sest oleme kokku leppinud, et naudime teineteist, kuid kellelegi teisele oma kokkusaamistega haiget ei tee ja teineteise suhteid ei riku. Mitte et see minu puhul võimalik olekski, sest minul suhteid ei ole. Sandra ei lähe suhtena kirja. Ja temast ma Liisale ei räägi.
„Ma mõtlen tõsiselt – Silver, jäta ta rahule,” põrnitsen Silverit altkulmu. „Mul pole seda jama vaja, et peaksin sekkuma. Sul pole seda jama vaja, et peaksin sekkuma,” surun viimaste sõnade ajal sõrmega Silverile vastu rinda. Olen näinud, kuidas Silver tüdrukuid kohtleb, ja ma ei suudaks kuidagi Hellele asja ära seletada, kui Brendaga peaks meie seltskonnas midagi juhtuma. Selle naise usaldust ma aga kaotada ei taha, ta on mulle rohkem vanaema eest olnud kui keegi teine. Tean, et mu urisev hääl ei jäta kahtlustki, kui tõsiselt ma oma sõnu mõtlen, ning Silver pöörab demonstratiivselt selja ja tõmbab Liisa endaga kaasa laadaplatsi teises nurgas asuva lava poole.
„Richard, kas sa kavatsed terve suve selle uue tüdruku kaitseingel olla?” nurrub rahustavalt mu külje alla ujunud Sandra. Nüüd, kui Liisa ja Silver on eemal, julgeb temagi suu lahti teha.
„Kas sa näed mul kusagil tiibu rippumas?” nähvan vastu veidi teravamalt, kui Sandra väärt oleks, aga praegu tahan lihtsalt, et mind rahule jäetaks. Brenda pirtsutamisest on tänaseks päevaks mu imelike inimeste norm täis.
Brenda
Vanaema on juba terve hunniku istikuid kokku ostnud. Tean, et tal on õu lilli täis ja tegelikult midagi vaja ei lähe. Tammekas maitses mitmes kohas suitsusinki ja otsustas, et kõige parem oli selle esimese koha oma, mis asus hoopis teises laada otsas võrreldes sellega, kuhu praeguseks välja oleme jõudnud. Muidugi peame kõik koos tagasi müügikohtade rivi algusse jalutama.
Loomulikult ei öelnud mulle keegi, et laadad on siin sama vähe tsiviliseeritud kui kõik muu. Tavaliselt toimuvad laadad ikka mõne poe ees asfaltplatsil, see siin aga on täielik segasummasuvila keset mingit suvalist põldu. Valisin hommikul küll mugavad madala kontsaga kingad, kuid ka need on sellise maastiku jaoks liig mis liig ja juba viimased pool tundi vean väga vaevaliselt oma jalgu järel. Pea kohal lõõskav päike ja laadaplatsil lendlev tolm ei tee olemist lihtsamaks.
Tunnen, et annan kohe otsad, aga õnneks otsustavad vanaema ja Tammekas, et aeg on ühes varjualuses istet võtta. Pärast pikas järjekorras seismist toob Tammekas koos kusagilt välja ilmunud Richardiga meile praed friikartulite ja viineritega. Nad istuvad minu ja vanaema vastu pingile. Ohates pildistan oma toitu. Otsekohe vormub mu peas:
„Hoiatus! Hoiatus! Maal ei ole süüa. Me peame ennast rasvaga tapma.”
#oleterve #elumaalonebatervislik
Ah jaa, mäletamisel pole mõtet. Mõttetu on peas pealkirju luua, kui need mälestused kustuvad järgmisel hetkel, kui midagi muud tegema hakkan, sest ma ei saa neid kohe postitada. Mida mu vanemad küll mõtlesid, kui mind internetita maailma aheldasid? Kas ma peaksin suutma pärast kogu suve kolm kuud korraga kokku võtta? Nagu need mitme kuu kokkuvõtlikud postitused, milles on kollaaž erinevatest fotodest. Vahe on selles, et tavaliselt on nende kokkuvõtlike postituste jaoks pidevalt mälestusi salvestatud, minul aga on telefonis vaid pildid kogu sellest jamast, millega pean siin hakkama saama. Kes seda pärast enam mäletab, mis lugu iga pildi taga oli …
„Jah, sa said õigesti aru – selle toidu jaoks on mitu kartulit ära tapetud. Väiksemad on ilmselt eelnevalt ka oma vanematest lahutatud. Võtame nende mälestuseks,” tõstab Richard oma karastusjoogiga topsi ja vaatab taas poolenisti muiates mulle otsa.
„Kuidas keegi sind sellise nõmetsemise peale varem maha pole löönud?” nähvan vastu. Kogu ülejäänud laada aja laskis ta mul üksinda vanaema ja Tammekaga ringi käia ning nüüd ilmus välja selleks, et pärast kogu seda palavuses vaevlemist minu kallal veel ülbitsema hakata. „Parema meelega mälestaksin sind.” Torkan poisile väljakutsuvalt otsa vaadates ühe friikartuli ketšupi sisse ja seejärel endale suhu.
Poisi silmist läbi käiv järsk vilksatus, mis ta pilgu taas tõsiseks muudab, paneb mind muigama. Tundub, et suudan ta vaigistada iga kord, kui tuletan meelde, et ta võiks hoopis surnud olla. Ülejäänud söögiaeg möödub vaikuses, kui mitte arvestada kõrvulukustavalt valju laadaplatsi melu ning lavalt meieni kostvat rammumeeste võistlust, mille osalejatele kohtunik ja pealtvaatajad häälekalt kaasa elavad.
„Oh, sa helde aeg,” lööb vanaema ahastades käsi kokku, kui pärast väsitavat laadapäeva koju jõuame.
„Oih,” ütlen ma ja jään tardunult seisma. Vanaema laseb kottidel maha kukkuda. Meie järel aeda astunud Richard pistab kohe jooksu. Lambad jooksevad mööda aeda ringi ja Pitsu kihutab nende järel. Koer on lammastega harjunud, nii et ei hammusta neid, kuid püüab meeleheitlikult selgeks teha, et lillepeenarde vahel ei ole sugugi lammaste õige koht ja nad peaks kuhugi mujale minema. Lambad saavad aru, et Pitsu tahab neid kuhugi mujale suunata, kuid ilmselgelt on loomakesed segaduses ega tea, kuhu mujale nad minema peaksid.
„Brenda, sinna,” kuulen Richardi häält ja näen teda kätega tee poole jääva aia suunas vehkimas. Püüan paar sammu teha, kuid mu jalad on kontsadel mööda põldu trampimisest nii väsinud, et lambad jooksevad karjas minust mööda, enne kui mõne sammugi nende poole minna jõuan. „Kas sa, palun, võiksid ainult korraks appi tulla? Viska need kingad lihtsalt minema, enne kui lambad kogu aia hävitavad,” sisistab poiss.
Tahaksin talle samaga vastata, kuid nii kiiresti ei tule ühtegi mõtet. Hetke kaalunud, saan aru, et tal on õigus. Ma küll ei tea ikka veel, mida mina kogu selle jama lahendamiseks saan teha, aga kisun kiiresti kingad jalast ja liigun suunas, kuhu Richard mind juhatab. Vanaema teeb lauda poolse aiavärava lahti, Tammekas liigub tagaaia juurest lammastele vastu ja nii saamegi varsti suuremad lambad aiast välja. Tammekas läheb neile järele, et aidata vanaemal nad lauta ajada. Kaks talle hüppavad aga hetk enne aiast väljumist teises suunas ja kihutavad hoopis tee poole.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.