Sulnis hellitus. William Boyd
Читать онлайн книгу.
ma terve aasta jooksul Beau Monde’is näinud olen. Väga loomulik. Parem kui minu omad.”
„Aitäh, Greville. Ma õppisin kõike sinu käest. Kõike.”
Me olime tema korteri elutoas. Õhtupäike lõõmas viltuste vihkudena sisse ning tundus, nagu oleks udune merevaigukarva valgus aeda avanevaid aknaid tuhmistanud ja ähmastanud, andes toas kõigele ebamaise kuldse värvingu.
„Kohtud ikka veel noore Lockwoodiga?” küsis Greville.
„Aeg-ajalt.”
„Ta paistab palju – ma ei teagi – korralikum, puhtam. Kohe palju esinduslikum.”
Ma olin sundinud Lockwoodi vannis käima ning esimest vannis-käiku olin ise juhendanud ja ta puhtaks küürinud, ostnud talle natuke korralikku briljantiini (Del Rosa mark English Musk) ja mitu uut särki ning – Greville ei pidanud seda teadma – visanud välja tema hallid rasvased linad ja andnud talle värskelt pestud linad, mille seal käies endaga kaasa tõin ja ära minnes pesemiseks kaasa võtsin.
„Mulle ei meeldinudki see tema sinine flanellsärk,” ütlesin ma. „Ma arvan, et ta kandis seda nädal aega järjest.”
Greville naeris – haruldane baritonikõmin, mis paiskus välja siis, kui ta midagi tõeliselt naljakaks pidas.
„Amory Clay, mida ma sinuga teinud olen?”
Beau Monde pani mulle nädal aega hiljem sule sappa, mille põhjuseks oli lord Presseri enda äge kaebus ja kohtuga ähvardamine. Ta väitis, et tema tütar on naerualune, tal on surmani piinlik, teda on alandatud. Kogu 1928. aasta juuninumbri tiraaž osteti tagasi ja hävitati, mis läks maksma mitusada naela. Mind ohverdati otsekohe lootuses, et see vaigistab lord Presserit. Enamgi veel – Beau Monde’i peatoimetaja, keegi Augustin Brownlee, ütles selgesõnaliselt, et nad lasevad Beau Monde’i konkurentide seas kuulduse liikvele. Minu sõnamurdlikkus tehakse selgeks, minu armetut ebaprofessionaalsust kuulutatakse kõikjal. Ma ei tööta enam kunagi üheski seltskonnaajakirjas.
„Minu arust on see hea foto, nagu päris inimene, mitte täistopitud nukk,” ütles üdini ustav Lockwood. Ma olin otsinud üheks õhtuks tröösti tema pimiku kohal asuvas toas. Ta istus alasti kitsal voodil ja vaatas, kuidas ma riietun.
„Mind ei ole võimalik palgata,” ütlesin ma. „Ainult sellepärast, et mingi kuradi loll pärijanna kaotas huumorimeele.” Greville’i halvad kombed hakkasid mulle külge jääma.
„Kindlasti saab härra Reade-Hill …”
„Tema korraldas mulle selle Beau Monde’i töö. Ta soovitas mind selgesõnaliselt. Ega nad temastki just erilises vaimustuses ole.”
Ma panin rinnahoidja kinni ja tundsin kombinee järele küünitades, kuidas Lockwood mu selja taha tuli, mul ümbert kinni võttis, käed rindadele asetas ja neid pigistas.
„Ma armastan su tissusid, Amory, nii ümmargused ja …”
„Need on mu rinnad, Lockwood! Ära kasuta selliseid väljendeid. Sa ju tead, et see ei meeldi mulle.” Ta eelistas kasutada kehaosade ja armatsemise kohta kummalisi slängisõnu: tissud, semu, rada, võid tegema, Jack ja oavars … Ta oli pärit St Albansist ja ma mõtlesin, kas ta kasutas ehk mingit veidrat Hertfordshire’ murrakut.
Ta läks häirimatult voodisse tagasi. Polnud just palju asju, mis oleksid tema loomuse tüünet, siledat pinda häirinud. Ta armastas mind ebatavalise intensiivsusega – seda ma igatahes teadsin.
„Mul ei ole tööd, Lockwood. Ma olen töötu.”
„Küll sa jälle leiad. Sind ei peata miski, Amory. Mitte miski.”
Ema silmitses mind tühja, kaastundetu pilguga. Kuulsin, kuidas Peggy klaveril lõputult heliredeleid mängis. Mul hakkas sellest kerge peavalu tekkima.
„Miks sa ei võiks tutvuda mõne kena noormehega?” küsis ema. „Siis sa ei peaks enam fotograaf olema. Saa tuttavaks mõne juristi või sõduri või – ma ei tea – isegi ajakirjanikuga. Või …” ta jäi mõttesse, „või vikaariga. Linnanõuniku, õllepruulijaga …”
„Tänan, ei, ema. Ära rohkem ameteid paku.”
Ma lonkisin mõtlikult aeda. Greville oli öelnud, et ma võin alati tagasi tulla ja tema assistendiks hakata, aga kui ma olin ära läinud, et iseseisvalt töötada, oli ta palganud minu asemele ühe noore prantslase nimega Bruno Desjardins (kelle järele Greville minu arvates keelt limpsas) ja minul ei oleks seal õieti midagi teha olnud. Kui Beau Monde kõrvale jätta, olin ma kõik oma ülejäänud tööotsad teinud seltskonnaajakirjadele – Young Woman’s Companion, Modern Messenger, London Gazette ja nii edasi – ja kõik need uksed olid mulle nüüd suletud. Olid küll veel ajalehed – aga ma ei saanud end just fotoreporterina esitleda. Ja olid ka portreed, ent selleks oli vaja ateljeed ja kliendid ei jookse sulle just tormi, kui sul pole reputatsiooni ollagi.
Ma nägin kolme merisiga loorberipõõsa alla sibamas. Jah, ma võin ju alati pildistada lemmikloomi. Mul läks süda pahaks – nii madalale ma küll ei lasku. Ja pealegi ei olnud olemas häid fotosid loomadest. Fotograafia sisu ei ole loomade pildistamine, vaid …
„Oi. See oled sina.”
„Tere, Xan.”
Xan tuli põõsa tagant välja, mõlemas käes merisiga. Ta oli oma vanuse – kaksteist – kohta pikk ja tal oli silmatorkavalt valvas olek, otsekui ei usaldaks ta sind või ootaks, et sa teed tema suunas mingi äkilise liigutuse. Ta nägi kasimatu välja ja talle oleks ära kulunud pikk ligunemine vannis.
„Mida sa teed?” küsisin ma.
„Vabastan mõned merisead. Mul on neid liiga palju.”
„Kui palju?”
„Üle saja. Aga tundub, et nad ei taha aiast välja minna.” Ta kõndis piirdeheki juurde ja asetas kaks äsja vabastatud närilist maha. Need istusid seal niisama ninade tõmmeldes. Siis paiskas ta nende suunas jalaga mulda ja loomad jooksid peitu.
„Miks sa neid lemmikloomapoele ei müü?” küsisin ma. „Teeniksid natuke raha.”
„See oleks ebamoraalne.”
„Ah nii. Selge.”
Ta silmitses mind vaenulikult.
„Miks sa siin oled?” küsis ta.
„Kas ma ei tohigi oma perekonnal külas käia?”
„Küllap tohid ikka.”
„Kui armuline sinust, Marjorie.”
„Ära kutsu mind Marjorieks.”
Ta lonkis tagasi kuuri.
Ma läksin üle muruplatsi küüni. Peggy oli lõpetanud heliredelite mängimise ja uks oli poikvel. Kui uks oli kinni, ei tohtinud keegi teda segada. Ma koputasin ja läksin sisse. Peggy istus klaveri taga ja tegi käteharjutusi, tõmbas sõrmed rusikasse ja sirutas siis kiiresti välja.
„Tere, Peggoty.”
Ta pöördus ja naeratas – vähemalt ühel mu pereliikmel oli hea meel mind näha. Andsime teineteisele põsemusi ja ma märkasin, kui ilusaks ta oli muutumas – tal olid tumedad juuksed, suured silmad ja täiuslikult sirge nina. Isa nina, Clayde nina, mitte selline Reade-Hillide nina, nagu oli minul. Ta asetas nüsitud joonlaua parema käe pöidla ja väikese sõrme vahele ning sirutas neid valulikult teineteisest eemale.
„Mida sa teed? See paistab piinamisena.”
„Mu käed on liiga väikesed. Mu käsi ei kata tervet oktavit. Madame Duplessis ütleb, et minust ei saa kunagi edukat kontsertpianisti, kui ma tervet oktavit ära ei kata.”
„Sa oled alles neliteist, kullake. Kasvad veel.”
„Ma ei jõua ära oodata, et loodus oma töö teeks.” Ta naeratas. „Aeg ühegi naise järele ei oota.” Tal oli seljas metsaroheline sviiter, mis liibus tema väikestele rindadele, ja kollakaspruun pükskostüüm. Ta nägi välja pigem kaheksateist kui neliteist.
„Kas